Mine sisu juurde

Darmstadti koolkond

Allikas: Vikipeedia
1957

Darmstadti koolkonda kuulub grupp komponeerimisstiile, mille lõid Darmstadti Nüüdismuusika Suvekoolis (Internationale Ferienkurse für Neue Musik, Darmstadt) 1950. aastate algusest kuni 1960. aastate alguseni osalenud heliloojad.

Taust

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõiste "Darmstadti koolkond" formuleeris Luigi Nono oma 1958. aastal peetud loengus "Die Entwicklung der Reihentechnik"[1][2]. Darmstadti koolkonda kuulub kompromissitult seeriamuusika, mida on kirjutanud heliloojad nagu Pierre Boulez, Bruno Maderna, Karlheinz Stockhausen (neid kolme heliloojat nimetab Nono lisaks enda nimele oma loengus), Franco Evangelisti, Luciano Berio ja Henri Pousseur aastatel 1951 kuni 1961. Seejärel Darmstadti koolkond praktiliselt lagunes, nii muusikaliste erimeelsuste kui ka Darmstadti suvekursuste juhi Wolfgang Steinecke ootamatu surma tõttu.

Kohe alguses kasutati fraasi Darmstadti koolkond pisendava ja isegi halvustava terminina kommentaatorite nagu näiteks Dr. Kurt Honolka poolt (1962. aasta artiklis, mida on tsiteerinud Boehmer[3]), et kirjeldada igasugust muusikat, mis on kirjutatud kompromissitus matemaatilises ja ülimalt reeglitele alluvas stiilis.

Heliloojad nagu Boulez, Stockhausen ja Nono kirjutasid oma muusikat Teise maailmasõja järelmõjudes, mil mitmete heliloojate nagu näiteks Richard Straussi muusika oli politiseeritud Kolmanda Riigi poolt. Et vältida taolist politiseerimist ning hoida "kunsti kunsti pärast", üritas Darmstadti koolkond luua uut antinatsionalistlikku muusikat, millele ei saaks kuidagi mingeid valesid tähendusi külge pookida. Hiljutised Boulezi ja Stockhauseni biograafid on püüdnud neid heliloojaid Darmstadti koolkonnast distantseerida, hoolimata kindlast teabest heliloojate ideoloogiate kohta[4][5].

Darmstadti koolkonna põhimõjutajateks olid Weberni ja Varèse tööd ning Olivier Messiaeni "Mode de valeurs et d'intensités" (teosest Quatre Etudes de rhythme).

Kriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Helilooja Hans Werner Henze, kelle muusikat esitati Darmstadtis 1950. aastatel regulaarselt, oli Darmstadti koolkonna ideoloogiate vastu, eriti selle vastu, kuidas (tema arvates) noori heliloojaid sunniti kirjutama täielikult dodekafoonilist muusikat, vastasel juhul neid ignoreeriti ja peeti naeruväärseks. Oma kogutud teostes meenutab Henze, kuidas heliloomingutudengid kirjutasid oma teoseid Darmstadti sõites rongis ümber, et vastata Boulezi ootustele[6].

Üks Darmstadti koolkonna juhtfiguuridest, Franco Evangelisti, kritiseeris üpris avameelselt teatud innukate jüngrite dogmaatilist dogmatic "ortodokssust", nimetades neid "Dodekafooniliseks politseiks"[7].

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Nono, Luigi. 1975. Texte, Studien zu seiner Musik Toimetanud J. Stenzl. Zürich and Freiburg im Breisgau: Atlantis-Verlag. lk 30
  2. ↑ Fox, Christopher. 1999. "Luigi Nono and the Darmstadt School". Contemporary Music Review 18/2: 111–30.
  3. ↑ Boehmer, Konrad. 1987. “The Sanctification of Misapprehension into a Doctrine: Darmstadt Epigones and Xenophobes”. Inglise keelde tõlkinud Sonia Prescod Jokel. Key Notes 24:43–47. lk 43
  4. ↑ Olivier, Philippe. 2005. Pierre Boulez: Le maître et son marteau. Paris: Hermann.
  5. ↑ Kurtz, Michael. 1992. Stockhausen: A Biography. Tõlkinud Richard Toop. London: Faber and Faber.
  6. ↑ Henze, Hans Werner. 1982. Music and Politics: Collected Writings, 1953-1981. Tõlkinud Peter Labanyi. Ithaca: Cornell University Press. lk 155. ISBN 0-8014-1545-4
  7. ↑ Fox, Christopher. 2006. "Darmstadt School." Grove Music Online ed. L. Macy.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Borio, Gianmario, and Hermann Danuser (eds.). 1997. Im Zenit der Moderne: Die Internationalen Ferienkurse für Neue Musik Darmstadt 1946-1966. Vols. 1-4. Freiburg im Breisgau: Rombach.
  • Evangelisti, Franco. 1991. Dal silenzio a un nuovo mondo sonoro. Prefazione di Enzo Restagno. Rome: [Semar][1].
  • Henze, Hans Werner. 1998. Bohemian fifths: An Autobiography. Tõlkinud Stewart Spencer. London: Faber and Faber. ISBN 0-571-17815-4. (Saksakeelne originaalteos: Reiselieder mit böhmischen Quinten: autobiographische Mitteilungen 1926-1995. Frankfurt am Main: S. Fischer, 1996.)
  • Misch, Imke; Markus Bandur. 2001. Karlheinz Stockhausen bei den Internationalen Ferienkursen für Neue Musik in Darmstadt 1951–1996: Dokumente und Briefe. Kürten: Stockhausen-Verlag.

Artikkel on loodud ingliskeelse Vikipeedia artikli "Darmstadt School" põhjal.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Darmstadti_koolkond&oldid=6753885"