Johannes Dantiscus
Johannes Dantiscus (ka Johann Dantiscus, Johann von Höfen või Johannes Flachsbinder; poola Jan Dantyszek; 1. oktoober 1485 Gdańsk (Danzig) – 27. oktoober 1548 Lidzbark (Heilsberg)) oli Preisimaa kirikutegelane, humanist ja diplomaat. Dantiscus oli nii Chełmno kui ka Ermlandi piiskop.
Johannes pärines Danzigi käsitööliste perekonnast. Tema perekonnanimi oli von Höfen, kuid tema suguvõsa kasutas ka nime Flachsbinder, mis tulenes sellest, et tema vanaisa oli köiepunuja. Johannes ise võttis oma lisanimeks Dantiscus, rõhutamaks seda, et ta pärineb Danzigist (ladina Dantiscum).
Dantiscus õppis juurat Greifswaldis ja Krakówis, viimases kohtus ta ka kuningas Jan I Olbrachtiga ning oli alates sellest ajast seotud Poola kuningakojaga. Temast sai Poola üks olulisemaid diplomaate, kes suhtles peamiselt Saksa-Rooma riigis olevate valitsejatega. Ta pälvis keisrilt ka aadlitiitli. Samaaegselt oli Dantiscus ka Poola olulisemaid humaniste, kes kirjutas peamiselt ladinakeelset luulet.
Dantiscuse üks olulisemaid missioone oli aastal 1515, mil ta esindas Zygmunt I Viinis toimunud vürstide kohtumisel, kus keiser Maximilian I, Ungari ja Böömimaa kuningas Vladislav II ning Zygmunt I sõlmisid omavahelised liidusuhted.
1530. aastal sai Dantiscusest Chełmno piiskop. Kuigi ta jäi ustavaks katoliiklusele, sai ta hästi läbi ka Preisimaa protestantidega, sealhulgas Preisimaa hertsogi Albrechtiga. Juba 1530. aastal toetas Dantiscus Albrechti plaani oma vennast Wilhelmist Riia peapiiskopi koadjuutor teha. 1534. aastal toetas Dantiscus Wilhelmit diplomaatiliselt Saare-Lääne vaenuses, kirjutades tema saadikule Georg von Ungernile soovituskirja keisri juurde.
1530. aastate keskpaiku hakkas senise Ermlandi piiskopi Mauritius Ferberi tervis halvenema ning ta otsis endale koadjuutorit. Kuigi suur osa Ermlandi toomkapiitlist toetas sellel kohal Ferberi sõpra Tiedemann Gieset, kuulus Poola kuninga toetus oma diplomaadile ning tänu sellele saigi Dantiscusest Ferberi koadjuutor. Kuid paavstilt ei õnnestunud Dantiscuse koadjuutorikohale siiski kinnitust saada ja seetõttu toimusid 1538. aastal piiskopivalimised. Need võitis Dantiscus, kuna oli varem Giesega kokku leppinud, et viimane saab endale Chełmno piiskopi ametikoha.
Ermlandi piiskopina pidi Dantiscus senisest enam tegelema luterlusega, kuna Elblągi (Elbingi) linn oli selleks ajaks täielikult luterlik ning protestantlus levis ka mujal tema piiskopkonnas. Seetõttu kirjutas Dantiscus pikema luterlusevastase traktaadi ning karmistas kirikureeglistikku. Protestante ta otseselt taga siiski ei kiusanud ning tema head suhted hertsog Albrechti ja Riia peapiiskopi Wilhelmiga jätkusid. 1540. ja 1545. aastal toetas Dantiscus taas Wilhelmit diplomaatiliselt, kui too Liivi orduga vastuoludesse sattus.
Johannes Dantiscus suri 1548. aasta oktoobris 63-aastaselt. Temast jäi maha ulatuslik, enam kui 20 000 kirja sisaldav korrespondents ja mitmeid pikemaid kirjutusi, muuhulgas ka autobiograafia.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev Jan Konopacki |
Chełmno piiskop 1530–1538 |
Järgnev: Tiedemann Giese |
| Eelnev Mauritius Ferber |
Ermlandi piiskop 1538–1548 |