DIN-värvisüsteem

DIN-värvisüsteem on 1955. aastal Saksa Standardiinstituudi (Deutsches Institut für Normung) välja arendatud värvisüsteem, mis kinnitati standardiks 1980. aastal ja lisati sellele värviatlas.

Kirjeldus

Värvinäidiste paigutuselt süsteemis sarnaneb see Munselli värvisüsteemiga, värviruumilt CIE xyY-värviruumiga, sest atlase värvinäidised on määratletud paiknemisega xy-koordinaadistikus.

DIN-värvisüsteemi koordinaatideks on kolm muutujat:

• DIN värvitoon (T), määratud spektrivärvuse lainepikkusega, xy-diagrammil valgepunktist lähtuva sirgjoonega. Visuaalse näidisena loodud värviring koosneb 24 toonist, mida iseloomustab ühtne küllastus- ja tumedusaste; need omakorda on jaotatud võrdseteks osadeks. Numeratsioon algab kollasest vrvusest.
• DIN küllastus (S), iga värvitoon moodustab rea küllastusastmeid kuni xy-diagrammi välisäärel paiknevate optimaalvärvusteni. Neutraaltoonide küllastus on 0 ja iga puhta värvitooni puhul maksimaalne. Valgepunktist alates suurenevad küllastusastmed kontsentriliselt.
• DIN tumedus (D), tumedusastmete skaala nullist kümneni on heleduse ümberpööratud variant. Kromaatiliste värvuste puhul arvutati see suhtelise heleduse kaudu heledusväärtuse ja optimaalvärvuse heleduse suhtena.

Ajaloost

Saksa Standardiinstituut nägi 20. sajandi keskel vajadust praktilisema värvikorrastussüsteemi loomise järele Ostwaldi värvisüsteemi asemele, mis oli kasutusel alates Esimesest maailmasõjast. Eesmärk oli luua värvisüsteem, milles oleks selged muutujad värvitoonis, küllastuses ja heleduses ning need oleks võimalikult tajutavalt võrdsel kaugusel. Psühholoogilised katsed andsid tulemuseks 24 värvitoonist koosneva ringi ja küllastusskaala ning eriparameetrina tumedusskaala.

DIN-värvikaardid olid kasutusel saksa standardina "Norm 6164"; mati pinnaga värvikaarte on 600, läikivapinnalisi 900. Iga värvinäidist iseloomustab kood T:S:D, akromaatilistel on esikohal täht N (neutral).

Välislingid

DIN 6164. - Virtual Colour Systems