Clarice Lispector

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Clarice Lispectori kuju Rio de Janeiros

Clarice Lispector (sünninimi Chaya Pinkhasova Lispector; 10. detsember 1920 Tšetšelnõk9. detsember 1977 Rio de Janeiro) oli Ukrainas sündinud juudi rahvusest Brasiilia kirjanik. Tema tuntuimate teoste hulka kuuluvad “Metsiku südame ligi”, “G. H. passion” ja “Tähetund”.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Clarice Lispector sündis aastal 1920 Tšetšelnõkis (praeguse haldusjaotuse järgi Vinnõtsja oblastis Ukrainas) juudi peres. Ta oli alles imik, kui vanemad koos tema ja ta kahe vanema õega põgenesid kodumaal toimuvate pogrommide eest ning asusid ümber Brasiiliasse Pernambuco osariiki Recifesse. 1930. aastal suri Lispectori ema süüfilisse ning pere kolis Rio de Janeirosse. Clarice Lispectori isa kirjanduslikul ja muusikalisel huvil oli tütardele suur mõju, olugugi et pere eest hoolitsemise tõttu ei saanud ta hobidele palju aega pühendada. Isa suri 1940. aastal.[1]

Lispector alustas kirjutamist juba teismeeas. Ta õppis juurat 1940–1943, töötades samal ajal toimetaja ja ajakirjanikuna mitmes ajalehes.

Esimene romaan “Metsiku südame ligi” ilmus 1943. aastal. Teos võitis auhindu ning leidis kodumaal suurt tunnustust. Samal aastal abiellus ta diplomaat Maury Gurgel Valentega. Seoses mehe tööga reisis paar palju nii Ameerikas kui ka Euroopas. Poeg Pedro sündis 1948. aastal Bernis ja poeg Paulo 1953. aastal Washingtonis. Maury ja Lispector lahutasid 1968. aastal.[1]

Samal ajal kogus Lispector kirjanikuna aina enam tuntust. 1960. ja 1970. aastad olid loominguliselt väga viljakad: sel perioodil avaldas ta kuus romaani, seitse lühijutukogu ja neli lasteraamatut. Samal ajal jätkas ta tööd ka ajakirjanikuna. Rio de Janeiro jäi Lispectorile elu lõpuni koduks. Ta suri 9. detsembril 1977 vähki.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Clarice Lispectori stiil on jõuline ja sugestiivne, püüdes kõnetada mitte üksnes mõistust, vaid ka kehalist tunnetust. Stilistiliselt meenutab see modernistide (James Joyce, Virginia Woolf jt) viljeldud teadvuse voolu tehnikat.

Lispectori tekstid kõnelevad väikestest asjadest – igapäevast, mida ümbritseb sõnastamatu müstiline aura, vihjates millelegi hoopis suuremale. Oma uuendusliku keelekasutusega tungib ta üldinimlikesse teemadesse nagu olemine, subjektiivsus ja identiteet. Raamatute peategelasteks on tavaliselt naised. Oma ainsas teleintervjuus, mille Lispector andis veidi enne oma surma, sõnab ta, et teda on sageli nimetatud hermeetiliseks kirjanikuks.[2] Oma romaanis “G. H. passion” kirjutab Lispector: “Kunst on hea juhul, kui ta puudutab väljendamatut.” (Lispector 1964; [3] kaudu).

Olulisemad teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Metsiku südame ligi" ("Perto do Coração Selvagem", 1943; ee 2016; tlk Riina Roasto)
  • "A Maçã no Escuro" (1961)
  • "A Paixão segundo G.H." (1964)
  • "Uma Aprendizagem ou O Livro dos Prazeres" (1969)
  • "Água Viva" (1973)
  • "Tähetund" ("A hora da Estrela", 1977; ee 2017; tlk Leenu Nigu)

Eesti keeles on veel ilmunud lühijutt “Armastus” (tlk Leenu Nigu, Vikerkaar nr 11, 2013).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Vieira, Nelson H. 2009. Clarice Lispector. – Jewish Women: A Comprehensive Historical Encyclopedia. Jewish Women's Archive. Kättesaadav: https://jwa.org/encyclopedia/article/lispector-clarice. Vaadatud 12.03.18.
  2. Nigu, Leenu 2017. Clarice Lispectori jahmatav ja halastamatu ilu. – Tähetund. Clarice Lispector. Loomingu Raamatukogu 35. Tallinn: SA Kultuurileht, lk 67-71.
  3. Moser, Benjamin 2014. Why this World. A Biography of Clarice Lispector. London: Penguin Books.