Charles Hayteri värvisüsteem

Allikas: Vikipeedia
Sekundaar- ja tertsiaarvärvide segamise skeemid Charles Hayteri teose värvitahvlil I
Primaar-, sekundaar- ja tertsiaarvärvide heledate varjundite (tints) segamine värvitahvlil II

Charles Hayteri värvisüsteem avaldati inglise portreemaalija Charles Hayteri raamatus "A New Practical Treatise on the Three Primitive Colours Assumed as a Perfect System of Rudimentary Information", mis ilmus 1826. aastal Londonis.

Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Värvisüsteemi geomeetriline kuju oli ringidest kokku pandud ümarat kolmnurka meenutav kujund, mida autor ise nimetas kompendiumiks (compendium). Süsteem põhineb subtraktiivsel värvisünteesil. Kunstnik valis primaarvärvideks gummiguti (gamboge, kollane), karmiinlaki (Lake, punane) ja Preisi sinise (Prussian-Blue)[1]. Kujund esitles kolme värvi segamisel saadavaid teise ja kolmanda astme segusid, vastavalt sekundaarvärve oranži, rohelist ja violetset ning tertsiaarvärve oliivrohelist (olive), pruuni (brown) ja kiltkivihalli (slate)[2]. Kompendiumi keskel oli must värv.

Sama kujundit kasutades lõi Hayter edasiarendusi, milles lisaks puhastele värvidele ja segudele oli sisemistes ringides lisatud musta lisamisel tekkivaid tumedaid värvivarjundeid (shades)[3], varjunditest järjestas ta tumeneva värvispiraali (spiraali keskosa poole väheneb heledus ja kromaatilisus[4]), kus on ära tuntav spektrivärvide järgnevus.

Charles Hayteri teos ilmus must-valgena ja illustratsioonid on käsitsi koloreeritud. Seepärast pole võimatu, et igas trükises võivad illustratsioonid veidi erineda. Nii on veebiportaalis archive.org asuvas raamatus frontispissi kompendiumi punase värv soojatooniline kinaverpunane, mitte karmiin, nagu näeb ette teooria.[5]

Seosed teiste värvisüsteemidega[muuda | muuda lähteteksti]

Keskel asuva musta suunas tumenevad varjundid esinevad ka Moses Harrise 20-osalises "prismaatilises värviskaalas", samuti Matthias Klotzi värvidiagrammis. Ka James Sowerby kromaatiline skaala näitab lisaks puhastele värvidele (ja heledatele varjunditele) mitme astme segusid ja tumedaid varjundeid. Kõik eelnimetatud isikud olid praktiseerivad kunstnikud või illustraatorid ja nende värvisüsteemid olulise praktilise suunitlusega. Nii Hayter kui ka Sowerby olid tuttavad Thomas Youngi teosega "Theory of Trichromatic Vision"[6][7].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]