Boriss Mironov
|
See artikkel räägib ajaloolast; jäähokimängija kohta vaata artiklit Boriss Mironov (jäähokimängija). |
| Boriss Mironov | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
21. september 1942 Marx, Saratovi oblast |
| Rahvus | venelane |
| Kodakondsus | Venemaa |
| Teadusala | ajalugu |
| Uurimisala | ajalugu |
| Teaduskraad | ajaloodoktor |
| Teaduskutse | professor |
Boris Nikolajevitš Mironov (sündinud 21. septembril 1942 Marxis Saratovi oblastis) on Venemaa ajaloolane, kliometrist.
Peterburi Riikliku Ülikooli professor, Venemaa Teaduste Akadeemia Peterburi ajalooinstituudi peateadur. Ajaloolise sotsioloogia, Venemaa sotsiaal-, majandus- ja demograafilise ajaloo ning antropomeetrilise ajaloo ja uurimismetodoloogia spetsialist.
Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]
- Õppis Leningradi Riikliku Ülikooli majandus- ja ajalooteaduskondades, lõpetas ülikooli 1965. aastal kiitusega.
- Ajalooteaduste kandidaat (1969, NSV Liidu Teaduste Akadeemia NSV Liidu ajalooinstituudi Leningradi osakond, väitekiri "Leivahinnad Venemaal 18. sajandil").
- Ajalooteaduste doktor (1984, Leningradi Riiklik Ülikool, väitekiri "Venemaa siseturg 18. sajandi teisel poolel – 19. sajandi esimesel poolel").
Erialane tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Venemaa Teadusakadeemia Peterburi ajalooinstituudi nooremteadur (1970–1983), vanemteadur (1983–1986), juhtivteadur (1986–2009), peateadur (alates 2009). On olnud õppejõud Leningradi Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonnas ja Peterburi Riikliku Ülikooli sotsioloogiateaduskonnas ning õpetanud Peterburi Euroopa Ülikoolis kursust "Venemaa moderniseerimine 18.–20. sajandil".
Peamised teadussaavutused[muuda | muuda lähteteksti]
On fundamentaalse monograafia "Vene impeeriumi aegne (18. sajandist 20. sajandi alguseni) sotsiaalne ajalugu" autor. Ta andis suure panuse antropomeetriliste andmete ajalooallikana kasutamise metoodika väljatöötamisse. Näiteks osutas Mironov, et Venemaa meessoost elanike keskmise pikkuse dünaamika põhjal võib oletada, et riigi elatustase on 305 aasta jooksul (1701–2005) muutunud tsükliliselt. Kui 18. sajandil valitses langustrend, siis 19.–20. sajandil aga tõusutrend. 18. sajandi alguses oli Venemaa biostaatuse taseme poolest Euroopa mastaabis veidi alla keskmise ja aastad 1701–2005 kulgesid peamiselt taseme keskel. Elatustaseme langusperioodidel eemaldus Venemaa veidi keskmisest, elatustaseme tõusuperioodidel aga lähenes keskmisele, kuid siiski püsis sotsiaal-majanduslik areng kogu aeg keskmisel tasemel. Ta pakkus välja originaalse "optimistliku" tõlgenduse 18.–20. sajandi alguse Venemaa ajaloost. Venemaa revolutsiooni põhjusteks peab ta nii subjektiivseid tegureid – osa Venemaa haritlaskonna utoopilisi meeleolusid – kui ka kontraeliidi tegevust. Sealhulgas nende ettevõtjate tegevust, kes tahtsid võimu monarhialt endale haarata.