Bludov

Allikas: Vikipeedia
Bludovi suguvõsa krahvivapp

Bludov (saksa keeles Bludow) oli Leedu päritolu Venemaa aadlisuguvõsa, mis kustus 1902. aastal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu küsimus[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonna legendi kohaselt oli suguvõsa rajajaks vojevood Iona Blud (suri 1018), kes hukkus poolakate vastu võideldes. Suguvõsaliin algab siiski XV sajandil elanud Leedust pärit Fjodor Bludoviga.[1]

Hilisem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

XVI sajandil teenisid Bludovid vojevoodidena. Suguvõsa vanem liin kustus meesliinis XVII sajandi lõpuks. Nooremast liinist oli pärit tõeline salanõunik Dmitri Nikolajevitš Bludov (1785−1864), kes oli Venemaa keisririigi sise- ja justiitsminister ning Riiginõukogu ja Ministrite Komitee esimees. 1842. aasta 18. aprillil (vkj) andis keiser Nikolai I talle krahvitiitli. Suguvõsa kustus meesliinis tema noorema poja riiginõunik krahv Vadim Dmitrijevitš Bludovi (1819−1902) surmaga.

Bludovid rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]

Krahv Dmitri Nikolajevitš Bludov (1785−1864) võeti 1833. aasta 20. veebruaril (vkj) Eestimaa rüütelkonna matriklisse.[2]

Dmitri Nikolajevitš Bludov (1785−1864) sai 1842. aastal krahvitiitli

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Bludovi suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vladimiri kubermang:
    • Romanovo

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Часть вторая. Санктпетербургь: Печатано вь типо графии Эдуарда Веймара, 1856, lk 265.
  2. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 300.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 35-36.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 300-301 [1].
  • Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Часть вторая. Санктпетербургь: Печатано вь типо графии Эдуарда Веймара, 1856. Lk 265-268 [2].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]