Blåmannsisen

Allikas: Vikipeedia

Blåmannsisen (saami keeles Ålmåjalosjiegŋa) on liustik Norras, pindalalt Norra mandriosa viies. Ta asub Nordlandi maakonnas Fauske ja Sørfoldi valla piiril, Sulitjelmast põhjas Rootsi piiri läheduses.

Blåmannsisen on platooliustik pindalaga umbes 87 km². Jää paksus on keskmiselt 200–400 m, kohati ületab see 800 m. Kõrgeim tipp on Blåmannen (1540 m). Liustikujää tasakaalujoone kõrgus idanõlval Leirvatneti järve kohal on umbes 1100 m. Madalaim punkt ulatub 810 m kõrgusele.

Liustikult laskub alla mitu liustikukeelt, sealhulgas põhja suunas 12 km pikkune Rundvassbreen, mis ületab jääaluse mäeharja ja suleb tammina Øvre Messingmalmvatni järve, ning ida suunas suur liustikukeel, mis laskub Leirvatneti järve. Kagus ulatub Blåmannsisen Blåmannsisvatneti järveni, kuhu liustikuserva küljest pudeneb tükikaupa jäämägesid. Liustikukeeled ning Blåmannsisvatneti järve kohale jääv liustikuosa on tugevasti lõhenenud. Liustiku lõunaserva ääres asub suur, selgesti väljakujunenud otsamoreeniga moreeniväli, mis on jää alt vabanenud pärast liustikuserva taandumist väikese jääaja maksimumist.

Idasse Rootsi poole voolavad liustikujõed kuuluvad Luleälveni vesikonda, läände suunduvad jõed suubuvad Norra fjordidesse.

Landsat-7 satelliidipiltidelt nähtub, et kuigi liustiku pindala viimasel ajal oluliselt vähenenud ei ole, on akumulatsiooni ja ablatsiooni vahelist pikaajalist piiri tähistav firnijoon taandunud alates 2001. aastast 10 aasta jooksul 1 km võrra. 2011. aasta talvel sooritatud mõõtmistest ilmneb, et firnijoone lähedal on liustiku pinna kõrgus merepinnast vähenenud 10 m võrra. Seega kahaneb liustik vertikaalselt, kuigi mitte horisontaalselt.[1]

Jäätammiga tõkestatud Øvre Messingmalmvatni liustikujärve vesi, mis tavaliselt voolab üle mäeseljandiku Rootsi suunas, on mitmel korral tammist läbi murdnud, tulvates lääne poole Sisovatneti veehoidlasse, mida kasutab Norras asuv Siso hüdroelektrijaam. Teadaolevalt esimene selline sündmus toimus 6.–7. septembrini 2001, mil 35 tunni jooksul voolas 1,5 km² pindalaga järvest välja umbes 40 miljonit kuupmeetrit vett, mis uuristas endale Rundvassbreeni rohkem kui 100 m paksuse jääkihi alla 2,3 km pikkuse tunneli. Maksimaalne vooluhulk oli hinnanguliselt 800–900 m³/s. Tulva järel oli järve veetase langenud 50 m võrra ning veehoidla veetase tõusnud 2,4 m võrra, tuues hüdroelektrijaamale majanduslikku kasu.[2] Pärast seda paigaldati liustikule mõõtejaam, mis peaks uutest tulvadest märku andma[3]. Teine taoline sündmus toimus augustis 2005, kolmas augustis 2007, neljas septembris 2009, viies septembris 2010[4]. Tulvade põhjuseks peetakse kliimamuutust, mille tõttu liustik on muutunud õhemaks, nii et jäätamm ei ole enam sama stabiilne kui varem[2].

Blåmannsiseni liustik koos Blåmanneni mäega on nähtav Bodøst (80 km kaugusel) ja selle ümbrusest. Mägi meenutab profiililt kotiga meest ning teda kutsuti mõnikord Viljameheks. Kui lumi kadus mäelt kiiresti, siis pidi tulema hea vilja-aasta. Pärast talvise lume sulamist ilmub nähtavale sinine jää, sellest nimi Blåmannsisen ('Sinise mehe jää').[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Glacier change in Norway, 4. juuni 2011. blamannen.wordpress.com
  2. 2,0 2,1 Rune V. Engeset, Thomas V. Schuler, Miriam Jackson. Analysis of the first jökulhlaup at Blåmannsisen, northern Norway, and implications for future events. Annals of Glaciology, 42, 35–41, 2005
  3. Rune V. Engeset. Tidlig varsling av jøkuhlaup ved Blåmannsisen. Norges vassdrags- og energidirektorat, aprill 2004.
  4. Bjarne Kjøllmoen (Ed.), Liss M. Andreassen, Hallgeir Elvehøy, Miriam Jackson, Rianne H. Giesen. Glaciological investigations in Norway in 2010. The Norwegian Water Resources and Energy Directorate, 2011.
  5. 9. Sulitjelma Blåmannsisen DNT fjellsport

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]