Balašov (aadlisuguvõsa)

Balašovi suguvõsa aadlivapp

Balašov (vene keeles Балашов, saksa keeles Balaschew, ka Balaschef) oli Venemaa aadlisuguvõsa.

Ajalugu

Balašovi suguvõsa kohta on teateid XVII sajandi algusest. Suguvõsaliin algab Andrei Balašoviga. Tema pojapojapoeg Dmitri Ivanovitš Balašov (1726−1790) oli Orjoli viitsekuberner, teenis senati ülemprokurörina ja lõpetas karjääri salanõuniku teenistusastmega. Tema poeg Aleksandr Dmitrijevitš Balašov (1770−1837) teenis välja jalaväekindrali auastme ning oli aastatel 1810−1812 ja 1819 Venemaa politseiminister. 1800−1812 oli ta Tallinna sõjakuberner. 1812. aasta 3. veebruaril (vkj) võeti ta Eestimaa rüütelkonna matriklisse. Tema järeltulijad tegid karjääri Venemaa õukonnateenistuses. Ministri pojapoeg ülemjäägermeister Nikolai Petrovitš Balašov (1840−1931) võeti 1861. aasta Peterburi kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse. Pärast 1917. aasta sündmusi emigreerusid Balašovid Prantsusmaale. Suguvõsa kustus meesliinis ilmselt XX sajandi keskpaigas.

Jalaväekindral Aleksandr Dmitrijevitš Balašov (1770−1837)

Suguvõsa liikmeid

• Dmitri Ivanovitš Balašov (1726−1790), salanõunik, senaator, senati ülemprokurör
• Aleksandr Dmitrijevitš Balašov (1770−1837), jalaväekindral, Tallinna sõjakuberner, Venemaa politseiminister, Riiginõukogu liige
• Nikolai Petrovitš Balašov (1840−1931), tõeline riiginõunik, ülemjäägermeister, Riiginõukogu liige, rahukohtunik, Podoolia kubermangu aadlimarssal
• Ivan Petrovitš Balašov (1842−1924), tõeline riiginõunik, ülemjäägermeister
• Pjotr Nikolajevitš Balašov (1871−pärast 1939), tõeline riiginõunik, ülemjäägermeister, Venemaa III ja IV Riigiduuma liige

Pildid

• 
  Staabirittmeister Ivan Aleksandrovitš Balašov (1815−1841)
• 
  Ülemjäägermeister Ivan Petrovitš Balašov (1842−1924)
• 
  Ülemjäägermeister Nikolai Petrovitš Balašov (1840−1931)
• 
  Staabikapten ja kammerhärra Pjotr Aleksandrovitš Balašov (1811−1845)
• 
  Ülemjäägermeister Pjotr Nikolajevitš Balašov (1871−pärast 1939)

Balašovi suguvõsa mõisavaldused

• Volõõnia kubermang:
  • Mikšino (a-st 1806) (rendivaldus)

Kirjandus

• Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 227-228.
• Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd I. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1972. Lk 192.
• Руммель, Витольд. Родословныи сборник русских дворянских фамилии. Томь I. С.-Петербург: Издание А. С. Суворина, 1886. Lk 105-107 [1].

Välislingid

• Väljavõte Eestimaa rüütelkonna genealoogilisest sõnaraamatust