Azim ud-Din I

Allikas: Vikipeedia

Muhammad Azim ud-Din I (araabia keeles: مُحَمَّدعلیم الدین‎‎, jaava keeles:محمدعلیم الدیند , Muhammad Alimuddin; kristlik ristinimi: Don Fernando de Alimuddin) oli Sulu sultan aastatel 1735–1748.

Jesuiidi misjonäride tegevuse tulemusena näitas sultan Alimuddin nende vastu üles heatahtlikkust ja lasi end aastal 1750 katoliiklaseks ristida – temast sai Sulu kuningas Ferdinando I. Siiski tuli tal silmitsi seista oma sugulaste ja kaasmaalaste vastuseisuga ning – mis sai veelgi otsustavamaks – ta sai tunda Hispaania võimude halvustavat suhtumist, kes ta üsna varsti pärast seda vahistasid ja vangi panid. Kui sultan taas vaba oli ja oma trooni (Briti sõjasalkade abil) tagasi sai, eelistas ta peale seda hakata džihaadi eestvõitlejaks nimega „Amir ul Muminin“ ([muhameedlaste] issandale ustav) ja on Tausugi rahva hulgas tänaseni selle nimega tuntud. Nii Alimuddin kui ka tema poeg sultan Israel seisid silmitsi kasvava ebakindlusega Sulu sultanaadis, mida võimendas väljastpoolt tulev kolonisaatorite surve. Nende valitsusajast alates katkestati võimu traditsiooniline järjepidevus poliitilistel põhjustel mitmel korral. Sel ajal tõusid esile mitmed „antisultanid“, kelleks olid dünastia noorema haru liikmed, isegi sugulusperede liikmed – kuid samal ajal aitasid need kõrvalekalded seaduspärastada dünastia doktriini ja muuta seadusliku troonipärimisõiguse lineaarsemaks.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]