Autorileping

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Autorileping on autori või tema õigusjärglase ja teost kasutada sooviva isiku vaheline kokkulepe teose kasutamiseks, mille alusel autor või tema õigusjärglane annab teisele poolele üle oma varalised õigused või loa teose kasutamiseks lepingu tingimustega ettenähtud ulatuses ja korras.[1]

Autorilepingu liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Autoriõiguse seaduse (AutÕS) järgi on autorilepingul kaks liiki:

  1. Autorileping juba olemasoleva teose kasutamiseks;
  2. Autorileping uue teose loomiseks ja kasutamiseks.[2]

Autorileping juba olemasoleva teose kasutamiseks on oma olemuselt litsentsileping, millele kohaldatakse võlaõigusseaduses (VÕS) litsentsilepingu kohta sätestatut (VÕS 18. peatükk), välja arvatud, kui AutÕS-st tuleneb teisiti.[3] Autorileping uue teose loomiseks ja kasutamiseks on oma olemuselt töövõtuleping, millele kohaldatakse VÕS-s töövõtulepingu kohta sätestatut (VÕS 36. peatükk), välja arvatud, kui AutÕS-st tuleneb teisiti.[4] Autorilepingu puhul uue teose loomiseks on autor näiteks kohustatud looma teose isiklikult, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Teiste isikute kaasamine teose loomisele ja autorikollektiivi muutmine võivad toimuda vaid teose tellija eelneval nõusolekul.[5] Mõlemale autorilepingu liigile kohaldatakse lisaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)[6] regulatsiooni.

Autorilepingu alusel saadava autoritasu maksustamine erineb sõltuvalt sellest, kas autoritasu makstakse esimese või teise liigi autorilepingu alusel. Töövõtulepingu alusel autorile makstavat autoritasu loetakse palgatuluks, mitte litsentsitasuks.[7][8]

Autorilepingu sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti autoriõiguse regulatsiooni kohaselt fikseeritakse autorilepingus poolte kokkuleppel eelduslikult vähemalt järgnevalt loetletud tingimused:

  1. Teose kirjeldus (vorm, maht, nimetus jms);
  2. Üleantavad õigused (so kui õigused loovutatakse) ja/või õigused, mille osas antakse luba (so kui antakse luba ehk litsents õiguste kasutamiseks);
  3. Litsentsilepingu liik (kas liht- või ainulitsentsileping) ja all-litsentsi andmise õigus;
  4. Teose kasutamise viis ja territoorium;
  5. Autorilepingu kehtivuse tähtaeg ja teose kasutamise algustähtaeg;
  6. Autoritasu maksmise viis (so kas protsent teose müügihinnast, konkreetselt kindlaksmääratud summa, protsent teose kasutamisel saadavast kasumist vms);
  7. Autoritasu suurus;
  8. Autoritasu väljamaksmise tähtaeg ja kord.[9]

Autorilepingu vorm[muuda | muuda lähteteksti]

Autorileping peab üldjuhul olema sõlmitud kirjalikus vormis. Lihtlitsentsi andmine võib olla vormistatud ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.[10] Kirjaliku vormi järgimata jätmine ei too ilmtingimata kaasa autorilepingu tühisust. Riigikohus on 13. detsembri 2006 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-124-06 autorilepingu kohustusliku kirjaliku vormi kohta sedastanud, et teose kasutamist lubava autorilepingu näol ei ole tegemist tehinguga, mille seaduses sätestatud vormi järgimata jätmine toob kaasa tehingu tühisuse. Autorilepingu kirjalik vorm kaitseb autorilepingu mõlemat poolt, luues suurema selguse poolte õigustes ja kohustuses võrreldes sellega, kui autorileping oleks sõlmitud suulises vormis. Samas kahjustaks teose kasutamist lubava autorilepingu tühiseks lugemine kirjaliku vormi järgimata jätmise tõttu põhjendamatult autori õigusi - ta jääks ilma autorilepinguga kokku lepitud õigustest ja lepingu teine pool vabaneks endale autorilepinguga võetud kohustustest.[11] Kirjalik või kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm ei ole kohustuslik lihtlitsentsi andmise korral lepingute suhtes teose avaldamise kohta perioodilises väljaandes või teatmeteoses ning suuliste teoste ühekordse edastamise kohta raadios ja televisioonis ning kaabellevivõrgus.[12]

Autorilepingu tähtaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Autorilepingu tähtaeg määratakse poolte kokkuleppel.[13]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Autoriõiguse seadus
  2. Võlaõigusseadus
  3. Tsiviilseadustiku üldosa seadus
  4. Tulumaksuseadus