Aschi konformsuse eksperimendid

Allikas: Vikipeedia

Aschi konformsuse eksperimendid või Aschi paradigma oli seeria 1950. aastatel tehtud psühholoogilisi laborieksperimente, mida juhtis sotsiaalpsühholoog Solomon Asch ning mis näitasid, mil määral on inimese isiklik arvamus mõjutatud enamiku arvamusest[1][2][3][4].

Aschi arendatud metodoloogiat on kasutanud mitmed uurijad uurimaks konformsuse ja vanuse[5], soo[6][7][8][9], kultuuri[9][10] ning ülesande olulisuse[10] vahelisi seoseid. Tänapäeval on selliste katsete läbiviimine raskendatud – kuivõrd need sisaldavad katseisikule valetamist, ei anna enamik eetikakomiteesid taolise uuringu jaoks luba.

Esialgne konformsuse eksperiment[muuda | muuda lähteteksti]

Meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Näidis kaardipaarist, mida eksperimendis kasutati

Aastal 1951 viis Solomon Asch läbi oma esimese konformsuse laborieksperimendi, ehitades seeläbi vundamendi oma ülejäänud konformsuseuuringutele. Seda eksperimenti publitseeriti kahel korral[1][11].

Meessoost tudengid võtsid osa lihtsast tajuülesandest. Tegelikult olid kõik peale ühe katseisiku kaasosalised ning kogu katse keskendus sellele ühele "õigele" katseisikule – täpsemalt sellele, kuidas ta reageerib teiste (eksperimentaatori kaasosaliste) käitumisele.

Iga selline "õige" katseisik pandi ruumi koos seitsme "kaasosalisega". Viimased olid katse tegeliku sisuga tuttavad, ent neid tutvustati õigele katseisikule kui samasuguseid katses osalejaid. Kõigile osalejatele näidati kaarti, mille peal oli joon; seejärel kaarti, millel oli kolm joont (jooned A, B ja C). Seejärel paluti osalejatel öelda kõva häälega, milline joon (A, B või C) on samasuguse pikkusega kui joon esimesel kaardil. Selliseid kaardipaare oli mitu ja kaasosalisi oli varem instrueeritud, kuidas nad peavad vastama – andma ühehäälselt kas õige või vale vastuse. Kogu kaheksaliikmeline grupp oli pandud istuma nii, et n-ö õige katseisik jäi vastamisel alati viimaseks. Kahe esimese kaardipaari puhul andsid kaasosalised korrektseid vastuseid, samuti ka õige katseisik; kolmanda kaardipaari puhul aga andsid kaasosalised ühehäälselt vale vastuse. Kokku andsid kaasosalised ühehäälselt vale vastuse 12 kaardipaari puhul 18-st. Neid 12 kaardipaari nimetati "kriitilisteks". Katse eesmärk oli näha, kas õige katseisik konformeerub kriitiliste kaardipaaride puhul ülejäänud vastajate seisukohaga, sellesse ise uskumata, ning annab vale vastuse. Kui eksperiment lõppes, viidi õige katseisikuga läbi intervjuu, mille lõpus anti katseisikule teada katse tegelikust iseloomust. Intervjuu käigus esitatud küsimustele antud vastused olid Aschi jaoks olulise tähtsusega, kuivõrd need andsid võimaluse heita pilt eksperimendisituatsiooni psühholoogiliste aspektidega ning andsid Aschile informatsiooni katseisikute individuaalsete erinevuste kohta.

Katsel oli ka kontrolltingimus, kus puudusid kaasosalised – osales vaid õige katseisik. See tähendab, et õige katseisik vastas üksinda kõigile 18 kaardipaarile nii, et toas oli vaid eksperimentaator. Kokku võttis eksperimentaaltingimusest osa 50 ja kontrolltingimusest 38 "õiget" katseisikut.

Tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Tulemused põhinevad õigete katseisikute vastustel, mis anti kriitilistele kaardipaaridele. Kontrollgrupis tehti vigu vähem kui 1%-l juhtudest[12]. Kriitiliste kaardipaaride puhul antud vastuste uurimisel selgus, et kolmandik kõikidest vastustest olid valed. Need valed vastused olid enamikul juhtudel samad, mida andsid kaasosalised. Eksperimentaaltingimuste puhul andis 75% kõikidest õigetest katseisikutest vähemalt ühe kaardipaari puhul vale vastuse.

Õigete katseisikute intervjuuvastuseid uurides leidis Asch, et eksperimentaaltingimusele reageerimises olid katseisikute vahel olulised individuaalsed erinevused. Need katseisikud, kes ei konformeerunud ülejäänud grupiga, reageerisid eksperimendile siiski erinevalt. Mõned olid oma tajudes ja vastustes kindlad – olgugi et märkasid ilmselget vastuolu oma tajuinformatsiooni ning ülejäänud grupi antud vastustega, jäid nad oma vastustele kindlaks. Teised jäid oma vastustele kindlaks, ent ei kogenud konfliktiolukorda nii nagu eelmainitud katseisikud. Kolmandad küll kahtlesid oma tajudes tugevalt, ent jäid siiski oma vastustele kindlaks, sest soovisid katsest korrektselt ja ausalt osa võtta.

Samuti leidis Asch, et ka nende katseisikute puhul, kes vähemalt pooltel juhtudel konformeerusid ülejäänud grupiga, olid reaktsioonid eksperimentaaltingimusele erinevad. Mõningate katseisikute puhul esines "tajumoonutusi" – need katseisikud (mõni üksik) konformeerusid peaaegu kõikide kriitiliste kaardipaaride puhul ning uskusid tõega, et kaasosaliste valed vastused olid tegelikult õiged. Nad ei märganud kordagi, et kaasosalised andsid valesid vastuseid. Mõningad katseisikud kogesid aga "otsustusvõime moondumist" (siia kategooriasse kuulus enamik). See tähendab, et katseisikud jõudsid ühel hetkel arusaamale, et teistel peab olema õigus, ning nad ise eksivad, mistõttu vastasid nad samamoodi kui ülejäänud grupp. Neil katseisikutel oli vähe enesekindlust ning nad olid väga kahtlevad. Viimane kategooria katseisikuid koges "tegevuse moondumist" – nad küll teadsid, mis oli õige vastus, ent konformeerusid ülejäänud grupiga vaid seetõttu, et ei tahtnud halvemad välja näha.

Aschi variatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Solomon Asch kasutas esialgse eksperimendi paradigmat ka edasistes uuringutes. Oma 1952b[1] artiklis muutis ta oma eksperimenti järgmiselt: esialgse kaheksaliikmelise grupi asemel oli grupis 7–9 liiget; esialgse 18 kaardipaari (millest 12 olid kriitilised), oli 12 kaardipaari (millest kriitilised olid 7). 1955. aastal tegi Asch sarnase katse nagu aastal 1951, ent 123 meessoost tudengiga kolmest erinevast ülikoolist; grupis 7–9 inimest. Õige katseisik istus grupis nii, et ta vastas viimasena või peaaegu viimasena.[3] Aschi 1956. aasta uuringus osales samuti 123 katseisikut kolmest ülikoolist[4], ent Asch ei maininud kunagi, kas see valim oli sama mis 1955. aasta katses. Sarnaselt aga 1955. aasta katsega istus õige katseisik nii, et oli vastamisel kas viimane või peaaegu viimane. Erinevalt aga eelmistest katsetest kaasnes 1956. aasta artiklis laialdane kirjeldus intervjuudest katseisikutega. Kokkuvõttes leidis Asch kõikide katsete põhjal ühte ja sedasama: katseisikud konformeerusid ülejäänud grupiga umbes kolmandiku kriitiliste kaardipaaride puhul.

Asch tahtis uurida konformsuse fenomeni puhul seda, kas väikesed variatsioonid katseisikute keskkonnas mõjutavad katsetulemusi. Tal olid järgmised eksperimentaalsed variatsioonid:

Õige partneri olemasolu
Asch uuris, kas "õige partneri" olemasolu mõjutab konformsuse esinemist[1][3]. See partner oli samuti tõeline katseisik või siis kaasosaline, keda oli instrueeritud andma korrektseid vastuseid. Selline variatsioon vähendas konformsust; eriti juhul kui partnerit oli instrueeritud andma õigeid vastuseid.
Partneri eemaldamine katsest
Selles variatsioonis eemaldas eksperimentaator "õige partneri" (keda oli instrueeritud andma õigeid vastused) poole katse pealt[1][3]. Asch leidis, et kui katse esimeses pooles oli konformsus madal, siis teises pooles tõusis see drastiliselt.
Ülejäänud grupi suurus
Asch uuris, kas kaasosaliste arvu vähendamine või suurendamine mõjutas õige katseisiku konformsuse taset[1][2][3]. Ta leidis, et mida vähem kaasosalisi, seda madalam on konformsuse tase – kui tõsta kaasosaliste arv kolmeni, siis konformsuse tase tõusis oluliselt, ent kui vastanduva grupi liikmete arv tõusis üle kolme, ei olnud enam katseisiku konformsusel vahet.
Kirjutatud vastus
Selles variatsioonis uuris Asch, kas vastuse andmise viis muudab katseisikute konformsuse taset. Ta kavandas eksperimendi nii, et kõik kaasosalised andsid oma vastused suusõnaliselt, ent õige katseisik tegi seda kirjalikult. Asch avastas, et konformsuse tase langes olulisel määral, kui katseisik sai vastata privaatselt[4].

Tõlgendused[muuda | muuda lähteteksti]

Normatiivne mõju vs. referentne informatsiooniline mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Aschi konformsuse eksperimente tõlgendatakse tihti kui tõendusmaterjali konformsuse jõust ning normatiivsest sotsiaalsest mõjust[13][14][15], kus normatiivne mõju on n-ö nõusolek konformeeruda avalikult, saamaks mingisugust sotsiaalset sarrustust või vältimaks sotsiaalset karistust[16]. Sellest perspektiivist vaadatuna on tegu märkimisväärse näitega inimeste kalduvusest avalikult heaks kiita üldsuse arvamust, hoolimata sellest, et ollakse täielikult teadlikud, et vastus on vale[17][18].

Teisalt, John Turner ja tema kolleegid väidavad, et eelmainitud lähenemine ei sobi kokku saadud andmetega[13][14][15]. Nad juhivad tähelepanu sellele, et eksperimendijärgsed intervjuud näitasid selgelt, et katseisikud tundsid eksperimendi ajal ebakindlust oma otsustusvõime adekvaatsuse osas. Olgugi et õiged vastused tundusid eksperimentaatoritele ilmselged, ei pruukinud katseisikute kogemus olla samasugune. Lisaks, samasuguseid konformsusele viitavaid tulemusi on saadud ka eksperimentides, kus katseisikud jäid anonüümseteks ega pidanud seega arvestama sotsiaalse karistuse või sarrustusega, mis põhineks nende antavatel vastustel[19]. Sellest vaatepunktist lähtudes on Aschi konformsuse eksperimendid pigem tõendusmaterjal sotsiaalse mõju enesekategoriseerimis teooriale (tuntud ka kui referentne informatsiooniline mõju)[13][14][15][20][21][22]. Siin on vaadeldud konformsus pigem näide depersonalisatsiooniprotsessist, kus inimesed ootavad, et nende arvamused on samad ülejäänud grupiliikmetega ning tihti adapteerivad oma arvamusi.

Sotsiaalse võrdluse teooria[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis sotsiaalse võrdluse teooria

Konformsus, mida Aschi eksperimendid näitavad, on probleemiks sotsiaalse võrdluse teooriale[13][14][23]. Sotsiaalse võrdluse teooria ütleb, et kui indiviid otsib kinnitust mingile arvamusele või oskusele, siis kasutatakse esmajärjekorras otsest vaatlust. Kui otsene vaatlus ei ole võimalik või ei anna tulemusi, siis hakatakse end võrdlema teiste omataolistega[24]. Teisisõnu – sotsiaalse võrdluse teooria ennustab, et sotsiaalne reaalsuse testimine tõuseb päevakorda vaid siis kui füüsiline reaalsuse testimine ei anna tulemusi või annab ebamääraseid tulemusi (ebakindlus). Aschi konformsuse eksperimendid aga näitavad, et ebakindlus võib tulla ka sotsiaalsest reaalsuse testimisest. Seda vasturääkivust on kasutatud toetamaks seisukohta, et teoreetiline vahettegemine sotsiaalsel ja füüsilisel reaalsuse testimisel on ebakohane.[14][15][25][26]

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Aschi eksperimentide tulemusi on uuemates uuringutes korratud, leiavad paljud, et nende üldistamine päriselulistele situatsioonidele ei ole põhjendatud. Kriitikute sõnul ei viita midagi sedavõrd lihtsat kui joonepikkuste määramine reaalsele kalduvusele konformsusele tähtsates elulistes küsimustes.[27] Lisaks, spekuleerib Schulman (1967), ei pruugi katseisikud konformeeruda oma grupiga, vaid hoopis eksperimentaatori ootustega[28]. Standing ja Lalancette (1990) argumenteerivad, et Asch'i eksperimentide tulemusi tuleks vaadelda pigem kui fenomeni, mitte kui stabiilset inimkäitumise omadust[29].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Asch, S.E. (1951). Effects of group pressure on the modification and distortion of judgments. In H. Guetzkow (Ed.), Groups, leadership and men(pp. 177–190). Pittsburgh, PA:Carnegie Press.
  2. ↑ 2,0 2,1 Asch, S.E. (1952b). "Social psychology". Englewood Cliffs,NJ:Prentice Hall.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Asch, S.E. (1955). Opinions and social pressure. Scientific American, 193, 35–35.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Asch, S.E. (1956). Studies of independence and conformity. A minority of one against a unanimous majority. Psychological Monographs, 70(9), 1–70.
  5. ↑ Pasupathi, M (1999). Age differences in response to conformity pressure for emotional and nonemotional material. Psychology and Aging, 14(1), 170–4.
  6. ↑ Cooper, H.M. (1979). Statistically combining independent studies: A meta-analysis of sex differences in conformity research. Journal of Personality and Social Psychology, 37, 131–146.
  7. ↑ Eagly, A.H. (1978). Sex differences in influenceability. Psychological Bulletin, 85, 86–116.
  8. ↑ Eagly, A.H. & Carli, L. (1981). Sex of researchers and sex-typed communications as determinants of sex differences in influenceability: A meta-analysis of social influence studies . Psychological Bulletin, 90(1), 1–20.
  9. ↑ 9,0 9,1 Bond, R. & Smith, P.B. (1996). Culture and conformity: A meta-analysis of studies using Asch's (1952b, 1956) line judgement task . Psychological Bulletin, 199(1), 111–137.
  10. ↑ 10,0 10,1 Milgram, S. (1961). Nationality and conformity. Scientific America, 205(6).
  11. ↑ Asch, S. E. (1952a). Effects of group pressure on the modification and distortion of judgements. In G. E. Swanson, T. M. Newcomb & E. L. Hartley (Eds.), Readings in social psychology (2nd ed., pp. 2–11). New York:NY Holt.
  12. ↑ Key Study: Asch's Lines Experiment". Võetud 31. detsember, 2012.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 Turner, J.C. (1985). Lawler, E. J, ed. "Social categorization and the self-concept: A social cognitive theory of group behavior". Advances in group processes: Theory and research (Greenwich, CT: JAI press) 2: 77–122.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 Turner, J. C., Hogg, M. A., Oakes, P. J., Reicher, S. D. & Wetherell, M. S. (1987). Rediscovering the social group: A self-categorization theory. Oxford: Blackwell
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 Turner, J. C. (1991). Social influence. Milton Keynes: Open University Press.
  16. ↑ Deutsch, M. & Harold, G. (1955). A study of normative and informational social influences upon individual judgement. Journal of abnormal and social psychology, 51(629–636).
  17. ↑ Aronson, T. D.; Wilson, R. M.; Akert, E. (2010). Social Psychology (7 ed.). Pearson.
  18. ↑ Anderson, C.A. (2010). Social Psychology. Wiley.
  19. ↑ Hogg, M. A.; Turner, J. C. (1987). Doise, W.; Moscivici, S., eds. "Social identity and conformity: A theory of referent informational influence." Current issues in European social psychology (Cambridge: Cambridge University Press) 2: 139–182.
  20. ↑ Turner, J.C. (1982). Tajfel, H., ed. "Toward a cognitive redefinition of the social group". Social identity and intergroup relations (Cambridge, UK: Cambridge university press): 15–40.
  21. ↑ Haslam, A. S. (2001). Psychology in Organizations. London, SAGE Publications.
  22. ↑ Haslam, S. Alexander; Reicher, Stephen D.; Platow, Michael J. (2011). The new psychology of leadership: Identity, influence and power. New York, NY: Psychology Press. ISBN 978-1-84169-610-2.
  23. ↑ Turner, John; Oakes, Penny (1986). "The significance of the social identity concept for social psychology with reference to individualism, interactionism and social influence". British Journal of Social Psychology 25 (3): 237–252. doi:10.1111/j.2044-8309.1986.tb00732.x.
  24. ↑ Festinger, L. (1954). A theory of social comparison processes. Human Relations, 7(117–140).
  25. ↑ Turner, J. C.; Oakes, P. J. (1997). McGarty, C.; Haslam, S. A., eds. "The socially structured mind". The message of social psychology (Cambridge, MA: Blackwell): 355–373.
  26. ↑ Turner, J. C. (2005). "Explaining the nature of power: A three-process theory". European Journal of Social Psychology 35: 1–22. doi:10.1002/ejsp.244.
  27. ↑ Hock, R. R. (2006). Forty Studies That Changed Psychology. Upper Sadle River, New Jersey: Pearson Prentice Hall, 295–300.
  28. ↑ Schulman, G. I. (1967). "Asch Conformity Studies: Conformity to the Experimenter and/or to the Group?" Sociometry, 30(1), 26–40.
  29. ↑ Lanlancette, M.-F., Standing, L. G. (1990). "Asch Fails Again." Social Behavior and Personality: An International Journal, 18(1), 7–12.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aschi_konformsuse_eksperimendid&oldid=6366084"