Sotsiaalse võrdluse teooria

Allikas: Vikipeedia

Sotsiaalse võrdluse teooria keskendub uskumusele, et inimestel on sisemine tung, mis ajendab neid saama ja otsima täpseid hinnanguid enda kohta. Teooria selgitab, kuidas inimesed hindavad oma arvamusi ja võimeid läbi võrdluste teiste inimestega, et vähendada ebakindlusi võrdlusalustes valdkondades ja et paremini ennast mõtestada. Sotsiaalse võrdluse teooria esitas algselt 1954. aastal Leon Festinger[2].

Festingeri sotsiaalse võrdluse teooria (1954)[3][muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsiaalses keskkonnas viibides võrdleb inimene oma omadusi, võimeid ja hoiakuid teiste inimeste omadega. 1954. aastal ilmus ajakirjas Human Relations Leon Festingeri (1954) publikatsioon, milles ta tutvustas sotsiaalse võrdluse teooriat (social comparison theory). Sotsiaalse võrdluse teooria uurib seda, kellega ja milliste tunnuste osas inimesed ennast võrdlevad, samuti käsitletakse nende võrdluste mõju võrdleja enesemääratlusele, hoiakutele ja käitumisele Festingeri 1954. aasta artikli põhilised hüpoteesid saab kokku võtta järgnevalt:

  • Inimestel on vajadus oma võimeid ja arvamusi hinnata.
  • Objektiivsete parameetrite (nt füüsilised standardid) puudumisel võrreldakse enda võimeid ja arvamusi teiste inimeste omadega.
  • Ennast võrreldakse endale sarnaste indiviididega, sest niiviisi saab enese kohta võimalikult täpset informatsiooni. Näiteks algajal maletajal ei ole mõistlik oma mänguoskust võrrelda suurmeistriga, sest võrdlus ei ole adekvaatne ning sellest tulenevalt on see väheinformatiivne objektiivse mängutaseme määratlemiseks.
  • Võimete ja oskuste osas võrreldakse ennast pigem endast parematega, samas kui arvamuste osas selline ühesuunalisus puudub. Lääne kultuuriruumis on indiviididel lisaks enda hindamisele ka surve enda oskuste-võimete parandamisele, kuid arvamuste osas sellist ühesuunalist väärtusotsustust ei ole.
  • Inimese oskuste ja võimete muutmisel on mittesotsiaalsetest teguritest tingitud piirid, arvamuste muutmisel selliseid piire ei ole.
  • Arvamuste võrdlemisest loobumine (näiteks nende liiga suure erinevuse tõttu) viib eraldumise ja vaenulikkuseni.
  • Võrdlusgrupi tähtsust tõstvad tegurid tekitavad tendentsi grupi ühtlustumisele võrreldava omaduse osas.
  • Suur teadaolev erinevus võrreldava omaduse suhtes asjakohase tunnuse osas viib võrdlusvahemiku kitsendamisele. Näiteks bakalaureuseastme tudengite erialase testi täitmise püüdlikkust ei mõjuta oluliselt teadmine, et nad saavad testis gümnaasiumiõpilastest palju kõrgemaid või doktorantidest palju madalamaid tulemusi.
  • Grupi enamusele lähedastel indiviididel on kaugematega võrreldes suurem kalduvus muuta teiste positsiooni, väiksem kalduvus võrdlusvahemiku kitsendamisele ja palju väiksem kalduvus muuta oma positsiooni.

Lisaks on samas publikatsioonis esitatud hüpoteesidest tuletatud mõningad võimalikud mõjud interpersonaalsetele protsessidele. Näiteks sotsiaalne võrdlus võib tekitada kuuluvustunnet, võrdluse tulemusena võib indiviid püüda võrdlusgrupiga rohkem sarnaneda või neid endale sarnasemaks muuta, mis viib grupisisese ühetaolisuse tekkele. Indiviid kaldub liikuma gruppidesse, mille enamuse arvamused ja võimed on tema omadele lähedased.[4] [5]

Festingeri teooria on üles ehitatud hüpoteeside, neist tuletatud väidete ja järelduste järjestatud ja korrastatud kogumina. Hüpoteeside kinnituseks on toodud empiiriliste uuringute tulemusi. Vaatamata oma vormile, ei ole sotsiaalse võrdluse teooria siiski matemaatiliselt range aksiomaatiline teooria, vaid jätab üpris palju ruumi teooria hüpoteeside ja konstruktide tõlgendamiseks ning seostamiseks mõõdetava reaalsusega.

Teooria edasiarendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viimastel aastakümnetel on vaadatud sotsiaalset võrdlust kui mitmest komponendist koosnevat protsessi, millel on üks tähtis omadus – sotsiaalset võrdlust defineeritakse kui kognitiivset protsessi, milles mõeldakse ühest või enamast inimesest võrdluses iseendaga. [6] Nagu juhtub teaduses pea iga originaalteooriaga, on ka Festingeri (1954) sotsiaalse võrdluse kontseptsiooni ajaga mõnevõrra täiendatud. Olulisemad edasiarendused on järgmised:

  • Inimesed ei ole alati enda objektiivsed hindajad, vaid tihtipeale teenivad sotsiaalsed võrdlused näiteks eneseupitamise või enesearendamise eesmärki. [7] Eneseupitamisest motiveeritud rakendavad endast kehvematega võrdlust (ingl k downward comparison[8]) ning enesearendamisest huvitatud võrdlevad end tihtipeale endast parematega (ingl k upward comparison [9]).
  • Inimesed ei võrdle end teistega ainult omal algatusel, vaid sotsiaalne keskkond võib sotsiaalseid võrdlusi indiviidile ka aktiivselt peale suruda [10]. Siinkohal võiks näiteks tuua tiigi efekti [11] [12]
  • Sotsiaalse võrdluse objektiks ei pruugi olla üks kindel indiviid, vaid sotsiaalset võrdlust võib tekitada mistahes sotsiaalne informatsioon, samuti võivad fiktiivsed tegelaskujud ja stereotüübid olla sotsiaalse võrdluse tekke allikateks [13].
  • Sotsiaalne võrdlus võib toimuda teadvustamatult [14] [15] ning ka teadvustamata võrdlus võib avaldada mõju enesehindamisele. [16]
  • Inimesed võivad kognitiivselt (st tahtlikult) sotsiaalset võrdlust eirata – seda ennekõike juhul, kui potentsiaalne võrdluse tegija on oluliselt kehvem oma võrdlusobjektist, mistõttu välditakse enese võrdlemist parematega. [17] Strateegiat saab põhjendada indiviidi sooviga säilitada oma enesehinnangut. [18]
  • Indiviidid ei võrdle end ainuüksi teiste indiviididega, vaid ka gruppidega; samuti võrdlevad indiviidid oma gruppi teiste gruppidega. [19] [20]
  • Sotsiaalseks võrdluseks ei saa pidada nähtusi, mille puhul sotsiaalset informatsiooni ei kasutata. [21]

Sotsiaalse võrdluse mudelid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alljärgnevalt on toodud mõjukamad sotsiaalset võrdlust seletavad mudelid:

  • Enesehinnangu säilitamise mudel (ingl k Self-Evaluation Maintenance [22]): selle mudeli kohaselt toimuvad sotsiaalsed võrdlused positiivse enesemääratluse säilimise eesmärgil. Seejuures toimivad kaks antagonistlikku protsessi: võrdlus ja peegeldus. Võrdlus toob kaasa kaitsereaktsiooni, kui nt inimene, kellega end kõrvutatakse, saavutab enam; peegelduse puhul tunneb inimene hoopis rõõmu selle üle, et võrdlusalusel hästi läheb.
  • Vahendaja-mudel (ingl k Proxy Model[23]): see mudel aitab seletada sotsiaalse võrdluse mehhanisme võimete kõrvutamise kontekstis – sotsiaalset võrdlust kasutatakse selleks, et saada aimu, kuivõrd indiviid on edukas uue (tundmatu) ülesande lahendamisel. Nn vahendaja (proxy) on indiviid, kellega võrdluse alusel on võimalik saada teavet õnnestumise kohta. Eeldusel, et võrdleja ja vahendaja on varem mõlemad olnud edukad mingi ülesande lahendamisel, ja vahendajal õnnestub lahendada
  • Triaadiline mudel (ingl k Triadic Model [24]): selle mudeliga on üritatud seletada sotsiaalse võrdluse olulisust arvamuste-tõekspidamiste tekkes. Kesksel kohal on taaskord vahendaja. Eristatud on käesolevat eelistust (isiklik arvamus, mis puudutab millegi meeldivust või kohasust; oluline on sarnasus vahendajaga), tõekspidamist (selle hindamine tugineb kontrollitavatel faktidel; on oluline, et vahendaja pädevus ja tõekspidamised ühtiksid võrdleja tõekspidamistega) ning tulevikueelistust (on tõenäolisem, et inimene võtab vahendaja hoiakud üle, kui vahendaja käitumismuster on olnud minevikus sarnane võrdleja omaga).
  • Kolme mina mudel (ingl k Three-Selves Model [25]): siinkohal peetakse sotsiaalse võrdluse teooriat kahe erineva kontseptsiooni kombinatsiooniks. Üks neist teooriatest käsitleb võrdlemise motivatsiooni ja tegureid, mis mõjutavad keskkonnast sotsiaalse võrdluse jaoks otsitava info tüüpi. Teine teooria käsitleb endale antud hinnanguid ja tegureid, mis määravad sotsiaalse võrdluse mõju enda kohta tehtavatele otsustele. Mudel eristab kolme liiki enesekontseptsioone: individuaalsed minad, võimalikud minad ja kollektiivsed minad.

Põhilised uurimisviisid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsiaalse võrdluse teooria toetub alates selle loomisest empiirilistele uurimistulemustele, mis kirjeldavad võrdlusobjektide valikut ja võrdluste tagajärgi võrdleja jaoks. Kuidas on sotsiaalset võrdlust uuritud? Alljärgnevalt on esitatud teooria algusaegadest kuni tänapäevani levinumad kasutatud meetodid, mille abil on püütud kõnealusest psühholoogilisest mehhanismist aru saada. Laias laastus võiks need meetodid jaotada kolmeks – (1) valiku-lähenemine (ingl k selection approach), milles üritatakse välja selgitada, millist informatsiooni kasutavad katseisikud sotsiaalseks võrdluseks (2) reaktsiooni-lähenemine (ingl k reaction approach), mille tuumaks on sotsiaalse võrdluse mõju uurimine (nt katseisikute enesehinnangule) ning (3) jutustav lähenemine (ingl k narration approach), milles uuritakse katseisikute endi raporteeritud informatsiooni selle kohta, kuidas katseisikud on igapäevaelus sotsiaalset võrdust kasutanud. [26]

Valiku-lähenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valiku-lähenemine on tõenäoliselt levinuim sotsiaalse võrdluse uurimise meetod. Nagu nimigi viitab, on uuritavate ülesandeks etteantud sotsiaalse informatsiooni hulgast võrdlusallika valimine – seega sotsiaalne võrdlus on selles lähenemises sõltuvaks muutujaks. Tavaliselt küsitakse katseisikult, kellega ta end võrrelda tahab. Valiku-lähenemist kasutatakse sagedasti eksperimentaalsetes töödes, kus manipuleeritakse erinevate sõltumatute muutujatega (nt kujundatakse erineval määral ärevust tekitavaid olukordi). Kõnealuses lähenemises on levinumad kolm katseparadigmat – (a) järjestusparadigma (ingl k rank-order paradigm), (b) vaatamisparadigma (ingl k looking paradigm) ning (c) kuuluvusparadigma (ingl k affiliation paradigm).

  • Järjestusparadigma puhul täidab katseisik mingisuguse testi (nt isiksusetesti) ning saab teada oma skoori. Talle näidatakse pingerida koos tema paiknemisega ning küsitakse, kellega katseisik end võrrelda tahab. Inimesed valivad enamasti endast paremaid, aga enda lähedal paiknevaid indiviide. [27] Näiteks kui katseisiku skoor on neljas seitsme isikuga grupis, siis võib see katseisik valida võrdluseks skoori poolest teisel ja kolmandal kohal paiknevad võrdlusallikad.
  • Vaatamisparadigma puhul uuritakse seda, kuivõrd ja millises ulatuses on katseisik sotsiaalsest informatsioonist huvitatud. [28] Näiteks Pyszczynski, Greenberg ja LaPrelle (1985) on näidanud, et katseisikud, kellel ülesanne ebaõnnestus, eelistasid näha informatsiooni nende kohta, kellel see ülesanne samuti ebaõnnestus. [29]
  • Kuuluvusparadigmast lähtudes on sotsiaalset võrdlust tihti uuritud nii, et katseisikutele on öeldud, et nad saavad elektrilöögi ja et nad võivad oodata selle saamist koos inimesega, keda ootab sama saatus, või katseisikuga, kes elektrilööki ei saa. Selle paradigma kitsaskohtadeks võivad saada asjaolud, et kuuluvusvajadus või selle puudumine ei pruugi olla tingitud sotsiaalselt võrdlusest, vaid ka näiteks teis(t)e tajutud atraktiivsusest [30], häbi tundmisest [31], tajutavast ohust enesehinnangule [32] ning sellest, kui katseisikud tunnetavad, et teised inimesed võivad tekitada enam distressi [33].

Reaktsiooni-lähenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles lähenemises on sotsiaalne võrdlus sõltumatuks muutujaks. Katseisik saab sotsiaalset informatsiooni ning vastab enamasti sellistele küsimustele, mis uurivad tema enesehinnangut pärast testide tulemuste ning uuritava teiste suhtes paiknemise teadasaamist – tavaliselt olles parem või kehvem teistest. Seda meetodit on kasutatud põhiliselt kahel viisil: (a) eksperimentaalselt laboratoorsetes tingimustes ning (b) korrelatiivselt väljaspool laborit.

  • Laboratoorsetes tingimustes on katseisikutele esitatud sotsiaalset informatsiooni, mille järel on uuritud katseisikute hinnanguid erinevatele parameetritele (nt enesehinnang, meeleolu, kadedus, jne). Siinkohal võiks näitlikustamiseks välja tuua Morse ja Gergen’i uuringu (1970), milles katseisikud täitsid enne tööintervjuud blanketti. Nende katseisikutega oli samas ruumis veel üks inimene – tegelikult eksperimentaatori kaasosaline –, kes oli vastavalt katsetingimusele kas hea väljanägemisega, kasitud, või vastupidine eelmisele – räpakas ja lohakas. Ilmnes, et katseisikud, kes täitsid blanketti koos kasimatu inimesega, hindasid end paremini.[34]

Teine huvitav uuring ilmestab sellist katseparadigmat, kus katsealusele antakse mitu võrdlusallikat. Bylsma, Major ja Cozzarelli (1990) küsisid uuritavatelt, kui palju needsamad katseisikud tehtud töö eest tasu tahavad, andes ette ka nimekirja varem sama tööd teinud inimeste palkadest. Mõned „eelmistest töötajatest“ olid katseisikutega samast soost. Ilmnes, et samast soost inimesed osutusid võrdlusallikana olulisemaks kui vastassoost „eelmised töötajad“. Teisisõnu, uuritavate hinnangutele avaldasid mõju samast soost inimeste sissetulekud. [35]

  • Väljaspool laborit on enamasti tuginetud korrelatiivsetele uuringutele. Sotsiaalne informatsioon võib sisalduda keskkonnas, milles inimene viibib – siin võib taas näiteks tuua tiigi efekti [36] [37] , mille puhul võiks oletada, et õpilased võrdlevad ennast ja oma tulemusi teiste õpilaste ning nende tulemustega; see protsess avaldab mõju minapildile ja enesehinnangule.

Laboriväliste lähenemiste kitsaskohaks on asjaolu, et mitmed muutujad ei ole uurija kontrolli all, seega andmete interpreteerimine võib olla ekslik.

Jutustav lähenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sarnaselt korrelatiivsetele uuringutele on selles lähenemises olulisel kohal katseisikute igapäevaelus esineva sotsiaalse info uurimine, siinkohal on peamiseks enamasti katseisikute endi antud teave. Jutustava lähenemise uurimismeetodeid võiks liigitada kolmeks: (a) enesekohaselt raporteeritud võrdlused (ingl k global self-reported comparisons), (b) päevikumeetod võrdluste kohta (ingl k self-recorded comparison diaries) ning (c) vabade vastustega meetodid (ingl k free-response measures).

  • Enesekohased raportid on ilmselt üks eksplitsiitsemaid ja otsekohesemaid meetodeid sotsiaalse võrdluse uurimisel. Sisuliselt küsitakse katseisikutelt otse, kas ja kellega end võrreldakse. Näiteks võib küsida indiviidilt, et kas ja kui tihti ta võrdleb oma töötasu enda kolleegidega.
  • Päevikumeetodi olemus on üsna lihtne – teatud perioodi vältel instrueeritakse uuringus osalejaid, et nad märgiks oma elus sotsiaalset võrdlust kohates üles vastavasisulised tähelepanekud (nt mis valdkonnas, kellega, mis liiki sotsiaalne võrdlus aset leidis).
  • Vabade vastuste meetodi puhul jälgitakse ennekõike seda, kuivõrd inimesed väljendavad sotsiaalset võrdlust puudutavaid aspekte. Otsese küsimise meetodi kasutamisel ei pruugi inimene vastata, et ta end kellegagi võrdleb, aga intervjuu käigus võib sama inimene siiski anda sotsiaalset võrdlust puudutavat infot. Selle meetodi rõhk on spontaansetel vastustel.

Jutustava lähenemise puhul tekitab küsitavust see, kas inimesed suudavad sotsiaalset võrdlust ära tunda ja raporteerida. Raportite täpsust võivad mõjutada nt sotsiaalsest võrdlusest mitteteadlik olemine, sotsiaalne soovitavus ja/või enesepetmine, selektiivne meenutamine, jm.

Sotsiaalse võrdluse avaldumine ja aktuaalsemad uurimisteemad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Miks üldse on sotsiaalse võrdluse uurimine oluline? Siinses alaosas on välja toodud mõningad uurimisteemad, mida on Festingeri teooria ja selle edasiarenduste valguses käsitletud ning mis leiavad aktuaalset kajastust ka tänapäeval.

Sotsiaalne võrdlus klassiruumis ja tiigi efekt[muuda | redigeeri lähteteksti]

1966. aastal ilmus Davise töö [38], milles autor leidis, et eliitkõrgkoolide üliõpilaste minapilt on kehvem kui vähem selektiivsetes ülikoolides õppivatel tudengitel. Vastavalt olid ka tulevikuplaanid eliitkoolide õppuritel vähem lennukad kui tudengitel vähem selektiivsetes ülikoolides. Oma uuringu põhjal nimetas Davis nähtuse konnatiigiefektiks (ingl k the frog-pond-effect). Selle kontseptsiooni tuumaks võib pidada mõtet, et parem on olla hea tudeng kehvas koolis, mitte kehvem tudeng eliitkoolis. Pea kaks aastakümmet hiljem näitasid Marsh ja Parker (1984) [39] samuti, et üldhariduskoolide õpilaste minapildi ja kooli selektiivsuse vahel on negatiivne seos. Nähtusele anti nimeks suur kala väikeses tiigis efekt (ingl k big-fish-little-pond effect [40] [41], millele võiks eesti keeles lühidalt viidata kui tiigi efektile (Adov, 2012). Tiigi efekti saab käsitleda kui kultuurideülest nähtust, sest seda on uuritud ja leitud erinevates riikides [42]; nähtust on lisaks uuritud ka arengumaades ning leitud, et negatiivne korrelatsioon õpilase akadeemilise minapildi ja kooli tugevuse vahel esineb statistiliselt olulisel tasemel lausa 38-s erinevas riigis [43]. Tiigi efekti ilmnemist on näidatud ka Eesti õpilastel.[44]

Mis võib tekitada tiigi efekti? Põhjuste seas võib olla sotsiaalne võrdlus. Haridussüsteem soodustab koolikeskkonnas tekkivaid võrdlusi – hindavast atmosfäärist tulenevalt on õpilastel tugev huvi oma võimeid ning tulemusi võrrelda oma kaaslaste vastavate parameetritega [45]. Kui lähtuda sotsiaalse võrdluse teooriast, oleks asjakohane arvata, et selektiivsemates koolides võrreldakse end parematega (ingl k upward comparison) ning vähem selektiivsetes koolides toimub võrdlus kehvematega (ingl k downward comparison). Just nende strateegiate rakendumist on näidanud Marsh, Trautwein, Lüdtke ja Köller (2008) [46].

Zell ja Alicke (2009) pakkusid eksperimentaalsetele uuringutele [47] tuginedes välja, et tiigi efekti tekkemehhanism seisneb asjaolus, et õpilaste enesehinnangule avaldab mõju see, kui võimekad nad on võrreldes oma lähemate kaaslastega (nt klassi- või koolikaaslased), mitte see, milline on õpilaste ja nende kaaslaste paiknemine üldisemas pingereas (nt kooli paiknemine teiste koolide hulgas) – seega mõju on ennekõike lokaalsel sotsiaalsel informatsioonil. Kui õpilane on väga hea enda koolis, kuid kool ise on nõrgemate killast, hindab õppur oma võimeid tõenäoliselt kõrgemalt kui indiviid, kes on eliitkoolis kehvemate hulgas – nõndaviisi võibki teoreetiliselt põhjendada tiigi efekti tekkimist. Lähematelt kaaslastelt tuleneva sotsiaalse informatsiooni üldisemast informatsioonist tugevamat mõju nimetasid Zell ja Alicke lokaalse domineerimise efektiks (ingl k the local dominance effect) [48] [49].

Sotsiaalse keskkonna mõju ja lokaalse domineerimise efekt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks tiigi efektile võiks lokaalse domineerimise efekti hüpotees seletada veel mitmeid erinevaid elulisi nähtusi, kus sotsiaalne võrdlus ning lähematelt kaaslastelt saadav informatsioon võivad mõju avaldada. Lisaks võib lokaalne domineerimine seletada järgmisi nähtusi [50]:

  • kallutatud enesehindamine: lokaalsest informatsioonist lähtudes võivad inimesed oma võimeid üle- või alahinnata. Ülehindamine võib avalduda nt liigses enesekindluses, mistõttu võib ka karjäärivalik sobimatuks osutuda [51], võimete alahindamine võib aga kaasa tuua madala enesekindluse ning võimaluste kasutamata jätmise [52].
  • rahulolu töötasuga: rahulolu oma palgaga toob kaasa rahuolu tööga, kõrgema töötõhususe ning muude töökohtade otsimise vähenemise [53]. Crosby (1976)[54] on aga näidanud, et see, kui rahul on inimesed oma palgaga, oleneb teiste inimeste töötasudest. Lokaalse domineerimise hüpoteesist võiks tuletada, et siingi mängib rolli lokaalne informatsioon – enda töötasu võrreldakse oma lähemate töökaaslaste, mitte üldpopulatsiooni palkadega. Paraku ei ole seda hüpoteesi veel testitud – mõneti organisatsioonipsühholoogia pärusmaale jääv uurimisteema võiks tulevikus luubi all olla, sest tegemist on potentsiaalselt vajaliku teadmisega organisatsioonisisese atmosfääri kujundamisel.
  • stigmatiseeritud gruppide paradoks: Crocker ja Major (1989) [55] on leidnud, et stigmagruppidel (nt ülekaalulistel, alaarenenutel, füüsiliste puuetega inimestel jt) ei pruugi tingimata esineda madalamat üldist enesehinnangut – tavaliselt on enesehinnangu tase võrdsel või isegi kõrgemal tasemel nendest, kellel puuduvad ühiskonnas stigmat tekitavad tunnused. Nähtust võiks selgitada lokaalse domineerimise hüpotees – stigmagrupi liikmete võrdlusobjektideks on endasarnased inimesed, mistõttu enesehinnang ei pruugi ilmtingimata olla madal.
  • terviseriskide hindamine: inimesed võivad oma tervist ja selle riske vääriti hinnata. Lokaalse domineerimise hüpoteesi kohaselt avaldab terviseriskide tajule mõju lokaalne informatsioon (nt võrdlus mõne väikese grupi või lähedastega), domineerides üldise informatsiooni (nt üldpopulatsioonis esinevate terviseriskide sagedus) üle. Seda mõtet on Zell ja Alicke eksperimentaalselt testinud ning leidnud hüpoteesile ka kinnitust [56]. Siinkohal võib aduda sotsiaalse võrdluse potentsiaalset traagikat – kuna nt naaber on kõrges eas hea tervise juures, jätab ehk mõni vanem inimene arsti juurde käigu tegemata, eirates oma vanusegrupi tõenäolisi terviseriske ning jäädes ilma õigeaegsest, elu päästvast sekkumisest.

Lokaalse domineerimise efekti esinemist on näidatud ka Eesti üliõpilastel.[57]

Sotsiaalne võrdlus ja tervis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsiaalse võrdluse ja tervise vahelisele seosele omajagu tähelepanu osutatud.

Sotsiaalne võrdlus mängib rolli tervisekäitumises ning terviseprobleemide kujunemises [58]. Seejuures on täheldatud mõju tervisehäirete arengule, seda eriti toimetuleku aspektis [59]. Teistega võrdlemine mõjutab indiviidi subjektiivset heaolu ja enesetunnet, mis omakorda avaldab mõju paranemisprotsessile ning toimetulekule. Eriti ilmne on sotsiaalse võrdluse mõju tervisekäitumisele seoses konkreetse toimunud sündmusega. Haigestudes raskesse tõppe võrreldakse end tervetega, mis omakorda võib põhjustada distressi. Sel juhul on sotsiaalse võrdluse motiiviks emotsioonide regulatsioon ning nendega toimetulek. Samas lähedase inimese haigestudes võib sotsiaalsel võrdlusel olla hoiatav ning edasisele tervisekäitumisele soodne mõju. Seejuures on oluline muuhulgas ealine sarnasus võrdlusobjektiga – omavanuse haigestumine võib põhjustada stressi ning lootusetust enese tuleviku osas, mõjudes pigem ebasoodsalt edasisele tervisekäitumisele [60]. Siinkohal võib taaskord paralleele tõmmata lokaalse domineerimise efektiga.

Adekvaatne sotsiaalne võrdlus võib olla lootustandev ning parandada elukvaliteeti – sellist toimet on leitud isegi vähihaigete seas [61]. Hüpoteetilise halvemini toimetuleva võrdlusgrupi kujutlemine kaudse info põhjal ja selle alusel „kohanemisstandardi tekitamine” võib aidata vähihaigetel oma kohanemist edukaks hinnata [62].

Festingeri algse teooria järgi kalduvad inimesed sotsiaalsele võrdlusele vähese informatsiooni korral [63]. Seeläbi mängib sotsiaalne võrdlus rolli ka enesehinnangu ja enesekindluse kujunemises. Vähene informatsioon võib tekitada ebakindlust enese ning mingi olukorra suhtes muutes indiviidi sedasi vastuvõtlikuks stressile. Sellises olukorras võib sotsiaalne võrdlus pakkuda vajalikku infot toimetulekuks ning kohanemiseks. Erinevad stressorid modereerivad seejuures sotsiaalse võrdluse suunda ning mõju subjektiivsele enesetundele, kusjuures olulised on ka stressori ajaline kestus ning sotsiaalse võrdluse ajastatus stressori suhtes. [64]

Sotsiaalse võrdluse mõju suurus ja valents enesetundele on tugevalt individuaalsed ning sõltuvad subjektiivsest tõlgendamisest [65] [66]. Niisiis on sotsiaalne võrdlus üsna võimas vahend, mõjutades eelkõige indiviidi subjektiivset enesetunnet ning enesehinnangut. Sotsiaalne võrdlus mõjutab kognitiivset kohanemisvõimet, panustades inimese minapilti [67] [68]. Positiivne sotsiaalne võrdlus ennustab heaolu ning omab olulist mõju vaimsele tervisele.[69] Sellised seosed näitavad sotsiaalse võrdluse mõju indiviidi psüühilisele ja füüsilisele tervisele ning üleüldisele heaolule.

Seega sotsiaalne võrdlus aitab suuresti luua ettekujutust endast ning on seega tähtis psüühikat mõjutav asjaolu. Sestap on üsna loogiline, et sotsiaalne võrdlus mängib rolli ka psühhopatoloogia kujunemisel. Sotsiaalse võrdluse teooriat kui raamistikku on kasutatud psühhopatoloogias eelkõige depressiooni, ärevuse, tööalase läbipõlemise ja kehaga rahulolematuse kontekstis [70]. Neil kõigil on ühiseks jooneks negatiivne hinnang minapildile [71]. Sotsiaalne võrdlus on positiivselt korrelatsioonis neurootilisuse, sotsiaalärevuse, eneseteadlikkusega (enesele suunatud ärev-kontrolliva tähelepanu mõistes) ja madala enesehinnanguga – mis kõik on riskifaktorid erinevatele internaliseerivatele häiretele [72].

Negatiivne minapilt on üks peamisi depressiooni tunnuseid. Seega ei ole üllatav, et sotsiaalne võrdlus mängib rolli depressiooni arengus ning alalhoidmisel – Dunn, Whelton ja Sharpe (2012) leidsid, et sotsiaalne võrdlus ennustab depressiooni [73]. Negatiivset hinnangut enesele ja kõrgendatud lootusetust võimendavad sotsiaalne võrdlus ning selle tagajärjel tekkinud järeldused [74] [75]. Seejuures võib inimene võrrelda end parematega ning sedasi suurendada negatiivset afekti [76]; samas võib aga ka üritada enesetunnet parandada ennast kehvematega võrdlemisel [77] [78]. Depressiivsed inimesed kalduvad rohkem sotsiaalsele võrdlusele [79] [80], mille läbi on oht depressiooni alal hoida (Dijkstra, Gibbons, & Buunk, 2010; Swallow & Kuiper, 1988) ning nad on suuremal määral mõjutatud sotsiaalsetest võrdlustest (Gibbons, 1986; [81]. Ühtlasi on leitud, et sotsiaalne võrdlus suurendab ka rumineerimist, mis on üks olulisi depressiooni kaasnähtusi [82]. Kuna depressiooni ja sotsiaalse võrdluse seosed pole üheselt selged, on oluline eristada, kas sotsiaalne võrdlus eelnes depressioonile või vastupidi.

Sotsiaalne võrdlus soodustab ka tööalase stressi ja läbipõlemise teket [83] [84]. Pidev tööprobleemide üle arutlemine ning kurtmine võivad “nakatada” vastuvõtlikumaid. Võrdlemine endast edukamatega võib suurendada kontrasti ning tekitada negatiivset afekti; samas on ka leitud, et see pigem tõstab positiivset afekti ning mõjub motiveerivalt [85].

Sotsiaalse võrdluse mõju tööga rahulolule ja tervisekaebustele vahendab tajutud kontroll. Seejuures inimesed, kes võrdlesid end endast kehvematega tööalases kontekstis, tajusid vähem kontrollitunnet ning olid vähem rahulolevad. End sageli tööalaselt parematega võrrelnud inimesed aga kaebasid harvem tervise üle, samuti kogesid vähem emotsionaalset väsimust. Samas juba läbipõlenud indiviidid on vähem võimelised identifitseeruma endast edukamatega ning nende enesetunne pigem halveneb. Seetõttu võrreldakse end pigem endast vähem edukatega.[86]

Halbesleben ja Buckley (2006) leidsid oma longituuduuringus seevastu, et endast vähem edukatega võrreldes läbipõlemine pigem vähenes ning endast edukamatega võrreldes läbipõlemise tase tõusis. [87] Eelnevast nähtub, et tulemused sotsiaalse võrdluse ja tööalase läbipõlemise vallas on üsna ambivalentsed, viidates asjaolu edasise uurimise vajadusele.

Sotsiaalse võrdluse teooria olulisusele vaimse tervise valdkonnas viitab tõik, et sotsiaalset võrdlust kui paradigmat kasutatakse ka kliinilises sekkumises [88]. Nii, nagu sotsiaalne võrdlus “panustab” häirete kujunemisesse, on selle kaudu võimalik sümptomaatikat ka leevendada. Seejuures tuleb võrdlusobjekti vastavalt varieerida (kas indiviidist mingis aspektis parem või halvem). Samuti tuleb arvestada sellega, kas läbi sotsiaalse võrdluse puhul identifitseerutakse või vastandutakse sihtobjektiga. Näiteks on leitud, et depressiooni puhul on endast paremini toimetulevate depressiooni diagnoosi ja ravi saajatega võrdlemine motiveeriv ning lootustandev, samas endast kehvemas seisus olijatega võidakse jõuda tõdemuseni, et olukord võiks olla tunduvalt halvem . Seevastu kehaga rahulolematuse puhul on igasugusel sotsiaalsel võrdlusel põhineval lähenemisel pigem negatiivne mõju. Seevastu sotsiaalsele võrdlusele sisuliselt lähedane paradigma – sotsiaalne distantseerumine – olevat kehaga rahulolu puhul efektiivsem, kuna ei kätke otsese objektiga võrdlemist, vaid mingi mentaalse ettekujutuse distantseerimist endast. [89]

Sotsiaalse võrdluse puhul on eriti oluline, kuidas seda informatsiooni tõlgendatakse – kas lohutavana või lootusetust ning negatiivset afekti võimendavana [90] – selles seisnebki sotsiaalse võrdluse roll. Sotsiaalse võrdluse kaudu omandatud infot kasutatakse ka emotsioonide regulatsioonis, võimaldades vaimseid simulatsioone (näiteks afektiivsete tagajärgedega toimetuleku osas). Samuti on olulised ootused ning võrdluse ajaline positsioneerimine [91]. Sotsiaalse võrdluse mõju valents sõltub seega suuresti individuaalsetest erinevustest ning kontekstist. Sotsiaalne võrdlus iseenesest ei põhjusta psühhopatoloogiat, kuid omab olulist rolli sümptomaatika kujunemisel [92].

Sotsiaalne võrdlus ja söömishäired[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsiaalse võrdluse mõju on Festingeri teooriast alates arvestatud ka söömishäirete kontekstis, seda on käsitletud riskifaktorina söömishäirete väljakujunemisel. Mitmed uurimused on tõstatanud küsimusi selle seose kohta: on toodud välja, et kuigi Festingeri algse teooria põhjal peaks inimene lõpetama sotsiaalse võrdluse, kui see teda kahjustab, jätkavad paljud naised siiski enda välimuse võrdlemist teistega, isegi kui võivad ennast sellega kahjustada. Kuigi algselt postuleeritud teooria järgi peaksid inimesed end võrdlema endale sarnaste isikutega, siis söömishäirete puhul võrreldakse end tihti ka ebarealistlike ja väga saledate modellidega [93]. See mõte toetab üht sotsiaalse võrdluse teooria edasiarendustest: inimesed võivad end võrrelda fiktiivse, stereotüüpse objektiga [94].

Söömishäirete kontekstis on ilmnenud ka metodoloogiliste täienduste vajadus küsimuse näol, kuidas uurida sotsiaalset võrdlust ja selle mõju söömishäiretega patsienditel. Söömishäiretega populatsioonil võivad sotsiaalse võrdluse hindamisskaalad töötada normpopulatsioonist erinevalt. Näiteks on leitud, et Sotsiaalse Võrdluse Hindamise Skaala (SCRS; ingl k Social Comparison Rating Scale) kolm faktorit söömishäiretega patsientidel ei eristu, mistõttu patsiente pole võimalik vastavatel alaskaaladel normpopulatsiooniga võrrelda [95]. Sotsiaalset võrdlust on eri uurimustes mõõdetud erinevate otseste ja kaudsete mõõtvahendite abil, mis mõõdavad sotsiaalse võrdluse erinevaid aspekte ja võivad olla puudulikult valideeritud [96]. Seetõttu on erinevate uuringute tulemused raskesti võrreldavad, mis viitab selgele vajadusele selgitada välja söömishäirete kontekstis hästi töötavad sotsiaalse võrdluse mõõtvahendid ja nende kasutus eri uurimuste vahel ühtlustada.

Senistest uurimustest on selgunud, et sotsiaalne võrdlus küll ennustab söömise piiramist, kuid mitte buliimiale omaseid sümptomeid [97]. Leitud on, et söömishäiretega patsiendid peavad end teistega võrreldes vähem meeldivaks ja atraktiivseks [98]. Söömishäiretega patsiendid võrdlevad enda keha teiste kehadega tunduvalt enam kui kontrollgrupi ja depressiooni diagnoosiga inimesed, seda isegi siis, kui on võetud arvesse madala enesehinnangu ja depressiooni mõju. Seetõttu on pakutud, et sotsiaalne võrdlus on eriti omane söömishäiretele, mitte üldisele psühhopatoloogiale [99].

Kehaga rahulolematus on samuti tugevas seoses sotsiaalse võrdlusega [100] ning Myers’i ja Crowtheri (2009) arvates[101] mõjutabki sotsiaalne võrdlus kehaga rahulolematuse väljakujunemist.

Sotsiaalse võrdluse mõju söömishäirete väljakujunemisele võib olla vahendatud meeleolu [102], vanuse ja soo [103] ning osaliselt enesehinnangu poolt (Corning, Krumm, & Smitham, 2006). Sotsiaalne võrdlus on ise vahendajaks sotsiaalse surve, negatiivse afekti, enesehinnangu, perfektsionismi ja piirava söömiskäitumise vahel [104]. On leitud, et sotsiaalne võrdlus ei modereeri söömishäirete kujunemisega tugevalt seotud kehaga rahulolematuse ja kõhnuse ideaali internaliseerimise vahelist seost [105]; samuti ei ole ta ka mediaatoriks internaliseerimise ja kehaga rahulolematuse vahelises seoses [106]. Samas on pakutud, et sotsiaalse võrdluse ja kehaga rahulolematuse vaheline seos on vahendatud ühiskonnas kehtiva iluideaali internaliseerimise kaudu [107]. Arvestades jätkuvat huvi ja edasiarendamise võimalusi, on mõistlik uurida ning täpsustada sotsiaalse võrdluse mehhanismi, selle mõju söömishäirete kujunemisel ning paiknemist riskifaktorite mudelites.

Tulevased sotsiaalse võrdluse uuringud söömishäiretega seotud teemadel peaksid kasutama ühtlustatud ja söömishäiretega populatsioonil valideeritud sotsiaalse võrdluse mõõtevahendeid, mis arvestaksid sotsiaalse võrdluse struktuuri võimalikke iseärasusi söömishäiretega patsientidel. Üha enam vajalikud on ka longituuduuringud, mis võimaldaksid hinnata sotsiaalse võrdluse erinevate aspektide ja teiste sotsiaalse võrdlusega seotud näitajate paiknemist söömishäirete riskimudelite põhjuslike seoste võrgustikes.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Festinger, L. (1954). A theory of social comparison processes. Human relations, 7(2), 117–140.
  2. Festinger, L. (1954). A theory of social comparison processes. Human relations, 7(2), 117–140.
  3. Festinger, L. (1954). A theory of social comparison processes. Human relations, 7(2), 117–140.
  4. Festinger, L. (1954). A theory of social comparison processes. Human relations, 7(2), 117–140.
  5. Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.
  6. Wood, J. (1996). What is social comparison and how should we study it? Personality and Social Psychology Bulletin, 22(5), 520-537.
  7. Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.
  8. Wills, T. A. ( 1981). Downward comparison principles in social psychology. Psychological Bulletin, 90, 245-271.
  9. Wheeler, L. (1966). Motivation as a determinant of upward comparison. Journal of Experimental Social Psychology, 1, 27- 31.
  10. Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.
  11. Davis, J. A. (1966). The campus as a frog pond: An application of the theory of relative deprivation to career decisions of college men. American Journal of Sociology, 72, 17-31.
  12. Marsh, H. W., & Parker, J. (1984). Determinants of student self-concept: Is it better to be a relatively large fish in a small pond even if you don't learn to swim as well? Journal of Personality and Social Psychology, 47, 213-231.
  13. Wood, J. (1996). What is social comparison and how should we study it? Personality and Social Psychology Bulletin, 22(5), 520-537.
  14. Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.
  15. Wood, J. (1996). What is social comparison and how should we study it? Personality and Social Psychology Bulletin, 22(5), 520-537.
  16. Guiot, J. M. (1978). Some comments on social comparison processes. Journal for the Theory of Social Behaviour, 8, 29-43.
  17. Friend, R. M., & Gilbert, J. (1973). Threat and fear of negative evaluation as determinants of locus of social comparison, Journal of Personality, 41, 328-340.
  18. Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.
  19. Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.
  20. Masters, J. C., & Keil, L. J. (1987). Generic comparison processes in human judgement and behavior. In: J. C. Masters & W. P. Smith (Eds.), Social comparison, social justice, and relative deprivation: Theoretical empirical and policy perspectives (pp. I 1-54). Hillsdale, NJ: Edbaum.
  21. Wood, J. (1996). What is social comparison and how should we study it? Personality and Social Psychology Bulletin, 22(5), 520-537.
  22. Tesser, A. (1988). Toward a Self-Evaluation Maintenance Model of Social Behavior. Advances in Experimental Social Psychology, 21, 181-227.
  23. Suls, J., Martin, R. & Wheeler, L. (2002). Social comparison: Why, with whom, and with what effect? Current Directions in Psychological Science, 11, 159-163.
  24. Suls, J., Martin, R. & Wheeler, L. (2002). Social comparison: Why, with whom, and with what effect? Current Directions in Psychological Science, 11, 159-163.
  25. Blanton, H. (2001). Evaluating the self in the context of another: The three-selves model of social comparison assimilation and contrast. In Cognitive social psychology: The Princeton symposium on the legacy and future of social cognition (pp. 75-87). Mahwah, NJ: Erlbaum.
  26. Wood, J. (1996). What is social comparison and how should we study it? Personality and Social Psychology Bulletin, 22(5), 520-537.
  27. Wheeler, L. (1966). Motivation as a determinant of upward comparison. Journal of Experimental Social Psychology, 1, 27- 31.
  28. Brickman, P., & Bermann, J. J. (1971). Effects of performance expectancy and outcome certainty on interest in social comparison. Journal of Experimental Social Psychology, 7, 600-609.
  29. Pyszczynski, T., Greenberg, J., & LaPrelle, J. (1985). Social comparison after success and failure: Biased search for information consistent with a self-serving conclusion. Journal of Experimental Social Psychology, 21, 195-211.
  30. Jones, J. C., & Regan, D.T. (1974). Ability evaluation through social comparison. Journal of Experimental Social Psychology, 10, 133-146.
  31. Sarnoff, I., & Zimbardo, P. G. (1961). Anxiety, fear, and social affiliation. Journal of Abnormal and Social Psychology, 62, 356-363.
  32. Dabbs, J. M. Jr., & Helmreich, R. L. (1972). Fear, anxiety, and affiliation following a role-played accident. Journal of Social Psychology, 86, 269-278.
  33. Rofé, Y. (1984). Stress affiliation: A utility theory. Psychological Review, 91, 235-250.
  34. Morse, S., & Gergen, K. J. (1970). Social comparison, self-consistency, and the concept of self. Journal of Personality and Social Psychology, 16, 148-156.
  35. Bylsma, W. H., & Major, B. (1994). Social comparisons and contentment: Exploring the psychological costs of the gender wage gap. Psychology of Women Quarterly, 18, 241-249.
  36. Davis, J. A. (1966). The campus as a frog pond: An application of the theory of relative deprivation to career decisions of college men. American Journal of Sociology, 72, 17-31.
  37. Marsh, H. W., & Parker, J. (1984). Determinants of student self-concept: Is it better to be a relatively large fish in a small pond even if you don't learn to swim as well? Journal of Personality and Social Psychology, 47, 213-231.
  38. Davis, J. A. (1966). The campus as a frog pond: An application of the theory of relative deprivation to career decisions of college men. American Journal of Sociology, 72, 17-31.
  39. Marsh, H. W., & Parker, J. (1984). Determinants of student self-concept: Is it better to be a relatively large fish in a small pond even if you don't learn to swim as well? Journal of Personality and Social Psychology, 47, 213-231.
  40. Marsh, H. (1987). The Big-Fish-Little-Pond Effect on Academic Self-Concept. Journal of Educational Psychology, 79(3), 280-295.
  41. Marsh, H. W., & Parker, J. (1984). Determinants of student self-concept: Is it better to be a relatively large fish in a small pond even if you don't learn to swim as well? Journal of Personality and Social Psychology, 47, 213-231.
  42. Marsh, H. W., & Hau, K. (2003). Big-Fish-Little-Pond Effect on academic self-concept. American Psychologist, 58, 364-376.
  43. Seaton, M., Marsh, H. W., & Craven, R. G. (2009). Earning its place as a pan-human theory: Universality of the Big-Fish-Little-Pond effect (BFLPE) across 41 culturally and economically diverse countries. Journal of Educational Psychology, 101(2), 403-419.
  44. Adov, L. (2012). Koolikeskkonna mõju õpilase enesekohastele hoiakutele. Teadus-, eliit- ja tavakooli õpilaste enesetõhususe ja enesehinnangu võrdlus. Seminaritöö. Psühholoogia instituut. Tartu Ülikool.
  45. Dijkstra, P., Kuyper, H., Van der Werf, G., Buunk, A. P., & Van der Zee, Y. (2008). Social comparison in the classroom: A review. Review of Educational Research, 78, 828–879.
  46. Marsh, H. W., Trautwein, U., Lüdtke, O., & Köller, O. (2008). Social comparison and big-fish-little-pond effects on self-concept and other self-belief constructs: Role of generalized and specific others. Journal of Educational Psychology, 100, 510-524.
  47. Zell, E., & Alicke, M. D. (2009). Contextual Neglect, Self-Evaluation, and the Frog-Pond Effect. Journal of Personality and Social Psychology, 97(3), 467-482.
  48. Zell, E., & Alicke, M. D. (2009). Contextual Neglect, Self-Evaluation, and the Frog-Pond Effect. Journal of Personality and Social Psychology, 97(3), 467-482.
  49. Zell, E., & Alicke, M. D. (2010). The Local Dominance Effect in Self-Evaluation: Evidence and Explanations. Personality and Social Psychology Review, 14, 368-384.
  50. Zell, E., & Alicke, M. D. (2010). The Local Dominance Effect in Self-Evaluation: Evidence and Explanations. Personality and Social Psychology Review, 14, 368-384.
  51. Moore, D. A., & Cain, D. M. (2007). Overconfidence and underconfidence: When and why people underestimate (and overestimate) the competition. Organizational Behavior and Human Decision Processes, 103, 197-21.
  52. Klayman, J., Soll, J. B., González-Vallejo, C., & Barlas, S. (1999). Overconfidence: It depends on how, what, and whom you ask. Organizational Behavior and Human Decision Processes, 79, 216-247.
  53. Lawler, E. E., III. (1971). Pay and organizational effectiveness: A psychological view. New York, NY: McGraw-Hill.
  54. Crosby, F. (1976). A model of egoistical relative deprivation. Psychological Review, 83, 85-113.
  55. Crocker, J., & Major, B. M. (1989). Social stigma and self-esteem: The self-protective properties of stigma. Psychological Review, 96, 608-630.
  56. Zell, E., & Alicke, M. D. (2013). Local dominance in health risk perception. Psychology & Health, 28(4), 469-476.
  57. Rozgonjuk, D. (2013). Lokaalse domineerimise efekt - replikatsioon. Seminaritöö. Psühholoogia instituut. Tartu Ülikool.
  58. Aspinwall, L. G. (1997). Future-Oriented Aspects of Social Comparisons: A Framework for Studying Health-Related Comparison Activity. In: Buunk, B.P., Gibbons, F.X. (Eds.), Health, Coping, and Well-being: Perspectives from Social Comparison Theory. Erlbaum, Mahwah, NJ, pp. 125-167.
  59. Yin, H., Lin, S., Kong, S. X., Benzeroual, K., Crawford, S. Y., Hedeker, D., & ... Muramatsu, N. (2011). The association between physical functioning and self-rated general health in later life: The implications of social comparison. Applied Research in Quality of Life, 6(1), 1-19.
  60. Aspinwall, L. G. (1997). Future-Oriented Aspects of Social Comparisons: A Framework for Studying Health-Related Comparison Activity. In: Buunk, B.P., Gibbons, F.X. (Eds.), Health, Coping, and Well-being: Perspectives from Social Comparison Theory. Erlbaum, Mahwah, NJ, pp. 125-167.
  61. Brakel, T. M., Dijkstra, A., Buunk, A. P., & Siero, F. W. (2012). Impact of social comparison on cancer survivors' quality of life: An experimental field study. Health Psychology, 31(5), 660-670
  62. Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.
  63. Festinger, L. (1954). A theory of social comparison processes. Human relations, 7(2), 117–140.
  64. Aspinwall, L. G. (1997). Future-Oriented Aspects of Social Comparisons: A Framework for Studying Health-Related Comparison Activity. In: Buunk, B.P., Gibbons, F.X. (Eds.), Health, Coping, and Well-being: Perspectives from Social Comparison Theory. Erlbaum, Mahwah, NJ, pp. 125-167.
  65. Brakel, T. M., Dijkstra, A., Buunk, A. P., & Siero, F. W. (2012). Impact of social comparison on cancer survivors' quality of life: An experimental field study. Health Psychology, 31(5), 660-670
  66. Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.
  67. Gibbons, F. X., Gerrard, M. (1997). Health Images and Their Effects on Health Behavior. In: Buunk, B.P., Gibbons, F.X. (Eds.), Health, Coping, and Well-being: Perspectives from Social Comparison Theory. Erlbaum, Mahwah, NJ, pp. 63-123.
  68. Heidrich, S. M., & Ryff, C. D. (1993). Physical and mental health in later life: The self-system as mediator. Psychology and Aging, 8(3), 327-338
  69. Heidrich, S. M., & Ryff, C. D. (1993). Physical and mental health in later life: The self-system as mediator. Psychology and Aging, 8(3), 327-338
  70. McCreary, D. R., & Saucier, D. M. (2009). Drive for muscularity, body comparison, and social physique anxiety in men and women. Body Image, 6(1), 24–30.
  71. Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.
  72. Bäzner, E., Brömer, P., Hammelstein, P., & Meyer, T. D. (2006). Current and former depression and their relationship to the effects of social comparison processes. Results of an internet based study. Journal of Affective Disorders, 93 (1-3), 97-103.
  73. Dunn, J. C., Whelton, W. J., & Sharpe, D. (2012). Retreating to safety: Testing the social risk hypothesis model of depression. Evolution and Human Behavior, 33(6), 746-758.
  74. Ahrens, A. H., Alloy, L. B., (1997). Social comparison processes in depression. In: Buunk, B.P., Gibbons, F.X. (Eds.), Health, Coping, and Well-being: Perspectives from Social Comparison Theory. Erlbaum, Mahwah, NJ, pp. 389–410.
  75. Weary, G., Elbin, S., & Hill, M. G. (1987). Attributional and social comparison processes in depression. Journal of Personality and Social Psychology, 52(3), 605-610.
  76. Bäzner, E., Brömer, P., Hammelstein, P., & Meyer, T. D. (2006). Current and former depression and their relationship to the effects of social comparison processes. Results of an internet based study. Journal of Affective Disorders, 93 (1-3), 97-103.
  77. Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.
  78. Gibbons, F. X. (1986). Social comparison and depression: Company's effect on misery. Journal of Personality and Social Psychology, 51(1), 140.
  79. Ahrens, A. H., Alloy, L. B., (1997). Social comparison processes in depression. In: Buunk, B.P., Gibbons, F.X. (Eds.), Health, Coping, and Well-being: Perspectives from Social Comparison Theory. Erlbaum, Mahwah, NJ, pp. 389–410.
  80. Bäzner, E., Brömer, P., Hammelstein, P., & Meyer, T. D. (2006). Current and former depression and their relationship to the effects of social comparison processes. Results of an internet based study. Journal of Affective Disorders, 93 (1-3), 97-103.
  81. Bäzner, E., Brömer, P., Hammelstein, P., & Meyer, T. D. (2006). Current and former depression and their relationship to the effects of social comparison processes. Results of an internet based study. Journal of Affective Disorders, 93 (1-3), 97-103.
  82. Feinstein, B. A., Hershenberg, R., Bhatia, V., Latack, J. A., Meuwly, N., & Davila, J. (2013). Negative social comparison on Facebook and depressive symptoms: Rumination as a mechanism. Psychology of Popular Media Culture, 2(3), 161-170
  83. Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.
  84. Michinov, N. (2005). Social Comparison, Perceived Control, and Occupational Burnout. Applied Psychology: an International Review, 54(1), 99-118.
  85. Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.
  86. Michinov, N. (2005). Social Comparison, Perceived Control, and Occupational Burnout. Applied Psychology: an International Review, 54(1), 99-118.
  87. Halbesleben, J. B., & Buckley, M. (2006). Social comparison and burnout: The role of relative burnout and received social support. Anxiety, Stress & Coping, 19(3), 259-278.
  88. Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.
  89. Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.
  90. Dijkstra, P., Gibbons, F., & Buunk, A.P. (2010). Social comparison theory. In: Social Psychological Foundations of Clinical Psychology (pp. 195-211). New York, US: Guilford Publications.
  91. Aspinwall, L. G. (1997). Future-Oriented Aspects of Social Comparisons: A Framework for Studying Health-Related Comparison Activity. In: Buunk, B.P., Gibbons, F.X. (Eds.), Health, Coping, and Well-being: Perspectives from Social Comparison Theory. Erlbaum, Mahwah, NJ, pp. 125-167.
  92. Ahrens, A. H., Alloy, L. B., (1997). Social comparison processes in depression. In: Buunk, B.P., Gibbons, F.X. (Eds.), Health, Coping, and Well-being: Perspectives from Social Comparison Theory. Erlbaum, Mahwah, NJ, pp. 389–410.
  93. Myers, T. A., & Crowther, J. H. (2009). Social comparison as a predictor of body dissatisfaction: A meta-analytic review. Journal of Abnormal Psychology, 118(4), 683-698.
  94. Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.
  95. Troop, N. A., Allan, S., Treasure, J. L., & Katzman, M. (2003). Social comparison and submissive behaviour in eating disorder patients. Psychology and Psychotherapy: Theory, Research and Practice, 76(3), 237-249.
  96. Myers, T. A., & Crowther, J. H. (2009). Social comparison as a predictor of body dissatisfaction: A meta-analytic review. Journal of Abnormal Psychology, 118(4), 683-698.
  97. Pokrajac-Bulian, A., Ambrosi-Randic, N., Kukic, M. (2008). Thin-ideal internalization and comparison process as mediators of social influence and psychological functioning in the development of disturbed eating habits in croation college females. Psychological topic, 17(2) , 221-245.
  98. Troop, N. A., Allan, S., Treasure, J. L., & Katzman, M. (2003). Social comparison and submissive behaviour in eating disorder patients. Psychology and Psychotherapy: Theory, Research and Practice, 76(3), 237-249.
  99. Hamel, A. E. , Zaitsoff, S. L. , Taylor, A. , Menna, R. , Grange, D. (2012). Body-related social comparison and disordered eating among adolescent females with an eating disorder, depressive disorder, and healthy controls, Nutrients 2012, 4(9), 1260-1272.
  100. Mitchell, S. H., Petrie, T. A., Greenleaf, C. A., & Martin, S. B. (2012). Moderators of the internalization–body dissatisfaction relationship in middle school girls. Body Image, 9(4), 431-44.
  101. Myers, T. A., & Crowther, J. H. (2009). Social comparison as a predictor of body dissatisfaction: A meta-analytic review. Journal of Abnormal Psychology, 118(4), 683-698
  102. Becker, A. E., Fay, K. (2006). Sociocultural issues and eating disorders. In S. Wonderlich, J. E. Mitchell, M. Zwaan, & H. Steiger (Ed.), Annual review of eating disorder. Part 2. (35-34) Abingdon: Radcliffe Publishing Ltd.
  103. Myers, T. A., & Crowther, J. H. (2009). Social comparison as a predictor of body dissatisfaction: A meta-analytic review. Journal of Abnormal Psychology, 118(4), 683-698
  104. Pokrajac-Bulian, A., Ambrosi-Randic, N., Kukic, M. (2008). Thin-ideal internalization and comparison process as mediators of social influence and psychological functioning in the development of disturbed eating habits in croation college females. Psychological topic, 17(2) , 221-245.
  105. Mitchell, S. H., Petrie, T. A., Greenleaf, C. A., & Martin, S. B. (2012). Moderators of the internalization–body dissatisfaction relationship in middle school girls. Body Image, 9(4), 431-44.
  106. Fitzsimmons-Craft, E. E., Harney, M. B., Koehler, L. G., Danzi, L. E., Riddell, M. K., & Bardone-Cone, A. M. (2012). Explaining the relation between thin ideal internalization and body dissatisfaction among college women: The roles of social comparison and body surveillance. Body Image, 9(1), 43-49.
  107. Shroff, H., & Thompson, J. (2006). The tripartite influence model of body image and eating disturbance: A replication with adolescent girls. Body Image, 3(1), 17-23.