Arutelu:Vesinikeksponent

Allikas: Vikipeedia

mis vahet on kahel kõige aluselisemal ühendil - naatriumhüdroksiidil ja Sooda-NaOH-l? pH väärtused on erinevad.--Hendrix 19. veebruar 2008, kell 15:22 (UTC)

seal on tegu ilmselt veaga, võtsin välja:

|-

| Sooda - NaOH ||bgcolor=#000100|

13,9

--Dj Capricorn 24. veebruar 2008, kell 21:29 (UTC)


Inglisviki artikkel algab lausega "It approximates but is not equal to p[H], the negative logarithm (base 10) of the molar concentration of dissolved hydronium ions (H3O+) /---/", mis on siinsega otseses vastuolus. Paraku on mu keemiaõpinguist hea jupp aega möödas, nii et ma jätaks selle parandamise hea meelega kellegi hooleks, kes on kindel, et uusi vigu sisse ei tee. --Oop 11. september 2010, kell 09:37 (EEST)

pH ja p[H][muuda lähteteksti]

"Vesinikeksponent ehk pH on negatiivne logaritm lahuse vesinikioonide kontsentratsioonist (mol/l)"

Tegemist on p[H] definitsiooniga, pH on negatiivne logaritm lahuse vesinikioonide aktiivsusest.

Artikkel vajaks kõvasti täiendust.

Mis vahe on tähistustel p[H] ja pH?

Lihtsas keeles, võhikule nagu ma ise: pH taseme arvestamine on lahuses olevate vee võimalike ioonide (H+, Hüdrooniumioon ja OH- ioon) kontsentratsiooni arvestamine. ph-skaala hõlmab happelisi ja aluselisi vesilahuseid ning neutraalset vett, ühendades nende kõikide vesinikiooni kontsentratsiooni väärtuse arvteljel asuvaks kindlaks järjekorraks (0 kuni 14). Mis need arvud siis tähendavad? Kuna algselt on tegemist arvudega, mis on väga paljude komakohtadega ja erinevad üksteisest väga suurel määral, siis lihtsustamise huvides on skaala muudetud logaritmiliseks, 10 astmeteks. Iga ühik on järgmisest 10 korda väiksem. Kuna logaritmi aluse (10) astmed on miinusmärgiga sest vaadeldavad numbrid on väga väikesed (näiteks vee puhul on H+ ioone 0,0000001 ehk 10 astmes -7 mooli liitri kohta), siis pööratakse see lihtsuse huvides positiivseks, korrutades läbi arvuga -1. Nii saadakse lõplikuks pH taset märkivaks numbriks plus märgiga logaritm. Miks vaadeldakse ka hüdrooniume ioone? Sest kui lahuses eraldub üksik vesiniku ioon, prooton, siis ei jää ta eraldi vaid ühineb positiivse ja negatiivse laegu tõmbumise tõttu vee polaarse molekuliga, moodustades hüdrooniumi. Kui tegemist on aluselise keskkonnaga, kus on rohkem OH negatiivseid ioone, siis vähendavad need vabu prootoneid, kuna H+ ja OH- ioonid liituvad vee molekuliks. Seega aluselises lahuses on üksikuid vesinikioone vähem, kui neutraalses vees. Kontsentratsioon on väiksem, ehk 1 vesinikuioon leidub suuremas hulgas molekulide arvust kui seda oli neutraalse vee keskkond. Happeline lahus on selline, mille vesinikioonide arv lahuses on suurem, kui vees. Teisisõnu happelises lahuses võib leida üksiku vesinikiooni väiksema arvu molekulide seast. pH skaala happelisema osa poole liikudes läheneme olukorrale, kus iga molekuli kohta on üks vabanev vesinikuioon. Artiklis räägitakse, et leidub aluseid, mille pH on suurem kui 14. Kui palju siis? Mis õieti tingib pH väärtuse ülemise piiri? Vesinikiooni enese mõõtmed? Asjatundjad palun täpsustage ja parandage. Nimelik 5. märts 2017, kell 09:12