Arutelu:Thomas Haynes Bayly

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Thomas Haynes Bayly'st pioneeriaja ning abikaasa Helena Becher Bayly mälestuste põhjal[muuda lähteteksti]

Thomas Haynes Bayly pole vähetuntud kirjanik. Tema laulu „Long Long Ago“ on youtube'is mitmekümnes variandis. Pioneeriaegadest inimesed peaksid seda viisi tundma, sest nõukaajal tehti viisile järgmine laul:

Kõlava lauluga läheb me rühm, püsti on pead, sirged on read. Meiega, sõbrake, pea sammu üht, nõnda on marssida hea.

Refrään kõlas Brežnevi ajal nii: Metsade rüppe minna rändama pioneerid hei! nüüd võime lauluga. Kaart näitab rännusihti, kompass on abiks tihti, edasi sõbrad lauluga.

Poisid tegid värsid ümber: Kompassi pole vaja, kaart näitab s...maja, edasi pätid kisaga!

Toona ei kujutanud keegi ette, et kolmveerandi tolle pioneerilaulu meloodia autor on keegi vanaaegne inglise klassik; tänapäeval jälle ei üllata nõukaaja tegemised vist kedagi.

Lisaks on youtube'is kuuldaval Baylylt: „Welcome Me Home“, „Oh No, We Never Mention Her“, „I’d Be a Butterfly,“ luuletus „Oh, Where Do the Fairies Hide their Heads“.

Bayly ongi enim tuntud nii tõsikoomiliste kui ka väga lüüriliste luuletuste loojana, milliseid ta osalt viisistas või tegid neile viise teised. Kirjutas elu jooksul 36 näidendit. Et tema sulg niivõrd hästi jooksis, kirjutas ta ka romaane.


Thomas Haynes Bayly sündis Bathi linna lähistel 13. oktoobril 1797 ja jäi vanemate ainsaks lapseks. Tema nii ema- kui ka isapoolsete sugulaste seas oli aadlikke. Isa, Nathaniel Bayly oli ümbruskonnas üpris mõjukas isik. Juba väga noorelt ilmnes pojal luuletamisoskus. 7aastaselt lahkus ta isakodust Winchesteri kooli. Teda peeti seal laisavõitu õpilaseks, sest tema mõtted näisid olevat mujal. Asus koolipoisina luuletusi kirjutama. Tema vanaisagi, Arthur Freeman oli luuletanud. Winchesteri koolis hakkas Thomas andma välja kord nädalas ilmunud päevakajalist koolilehte.

Olles 17aastane, palus isa tal süveneda seadusandlusse, lootes temast saavat advokaadi ja isa mantlipärija. Poeg lõigi kaasa seadusetundjaks õppimises, ent pühendus peagi ajakirjadele artiklite kirjutamisele. Isa nõustus tema loobumisega juurast. Thomas kirjutas varjunime all „Q on the corner“. Teda ei huvitanud ei jaht, ratsutamine ega kalapüük, nagu teisi noorsande. Ta armastas aga üksinda looduses uidata, märkmik käes. Ainsaks huviks tekkis töö sulega. Andis välja mahuka luuleteose „Rough Sketches of Bath: Epistles and Other Poems“ [„Tahumatud visandid Bathist: epistlid [värsskirjad] ja teised luuletused“], mis avaldati, kui ta oli alles 21aastane.

Bayly asus õppima usulises õppeasutuses St Mary Hall Oxfordis. Oli seal kolm aastat teoloogia üliõpilane. Vaheajad veetis Wighti saarel koduõpetaja juures end täiendades. Seal aga hakkas ta huvituma meresõitudest sugulase jahiga, hoidudes seetõttu vahel eemale õppetööst, mille eest sai koduõpetajalt noomida.

Oxfordis St Mary Hallis õppis ta teoloogia üliõpilasena vaid kolm aastat seetõttu, et tal kadus huvi püüelda akadeemilist kraadi. Aasta enne Oxfordist lahkumist sai ta kirja ühelt temale peaaegu tundmatult Bathi neiult. Kirjas sooviti teada, milline on kirjutaja venna tervislik seisund, kes samuti õppis Oxfordis. Kodus arvati too noormees olevat tõsiselt haigeks jäänud. Kahtlustati tiisikust, mis oli juba mitmed suguvõsa liikmed hauda viinud. Oma vennalt ei olnud neiu selgitusi saanud. Järgnes pikk kirjavahetus noore Bathi daamiga, kel mure venna pärast. Venna tervis üha halvenes ja hr Haynes Bayly, kelle loidus oli nüüd sootuks kadunud, püüdis igati haige eest hoolitseda. Palavik alanes, andes lootust tervenemiseks, mis aga osutus petlikuks. Lõpuks tuli tal sulgeda oma käega surnu silmad.

Bathi tagasi pöördudes jätkus tutvus neiuga, kelle pere Baylyt hoolivuse eest tänas ning kutsus teda sageli külla. Lein viis armastuseni. Tõstatus küsimus, kas hr Haynes Bayly suudab hakata rohkem teenima, et abielluda. Thomas aga sõltus rahaliselt täiesti isast, kes ei olnud valmis poja abiellumiseks raha kulutama. Ka noore daami kolonelist isal polnud erilist kaasavara pakkuda. Armunud leidsid, et nende edasine elu ei saa põhineda vaid armastusel, ja lahkusid teineteisest. Nagu ikka, kirjutas Thomas Haynes selle puhul luuletuse.

Ta reisis Šotimaale, kus kirjutas teiste ballaadide seas „Oh No, We Never Mention Her“. Aastase Šotimaal oleku ajal kirjutas luulekogu „Songs to Rosa“.

Reisis seejärel Dublinisse, mille kõrgemas seltskonnas avaldati kohe tema mitmekülgsuse üle imetlust. Erarahvateatrid olid Dublinis väga külastatavad. Tolle pealinna elanikud lausa neelasid tema kirjutatud näidendeid. Ta loobus seepeale lõplikult usulistest õpingutest. Tema armastatud neiu näis ta mõtteis hakkavat tuhmuma. Dublinis elatud aasta osutus nii säravaks, et ta pühendus nüüdsest vaid loomingule. Avaldas luulekogud „Miniature Lyrics“ ja „Isabel“.

Tuntud Iiri helilooja hr Michael William Balfe oli just alanud muusiku karjääri, kui kirjutas viisi Bayly ballaadile „Come, Open the Casement, My Dear“ [„Palun ava aken, kallis“]. 1824 naasis hr Haynes Bayly Bathi.

Seal elav proua Hayes korraldas koosviibimisi, mida külastasid säravad ja andekad inimesed. Proual oli vaid üks tütar, kes, kuulnud ballaadi „Isabel“, soovis näha selle autorit. Preili toonasel austajal paluti tutvustada tolle luuletajast tuttavat. Proua Hayes avastas, et on käinud poeedi emaga ühes koolis. Bayly sõber ei aimanudki, et tutvustab oma kallimale tolle tulevast abikaasat.

Ehkki härra Haynes Bayly oli sarmikas ja meelepärane, ei hakanud asjad mitte kohe susisema. Preili Hayes leidis, et ta pole ikka päris see. Läks oma emaga hoopis aastaks Pariisi, kus aga hakkas hr Haynes Bayly järele igatsema. Too kirjutas vahepeal Lord Byroni surma puhul ilusa luuletuse.

Edaspidi hakkas hr Haynes Bayly neid sageli külastama. Kinkis preili Hayesile karbi rubiinpunase südame ja luuletusega.

Nad abiellusid 1. juulil 1826 Cheltenhamis ning preili Hayesist sai proua Helena Becher Bayly.

Esimese luuletuse pärast pulmi „I’d Be a Butterfly“ [„Oleksin liblikas“] kirjutas Bayly lord Ashtowni villas Southamptoni jõe ääres. Ajendiks oli, et härrad olid daamidega jalutama mineku asemel valinud hoopis Bakchose kummardamise ega läinud välja naistele seltsiks. Üksnes Bayly püüdis daamid üles leida. Teda märgates kiirustasid daamid solvumise tõttu temast eemale, kuid jäid siis seisma. Ent ta pöördus neist ise ära ja istus lehtlasse. Nähes liblikat, kirjutas ta seal ülalmainitud ülimenukaks saanud teose. Daamid muutusid peagi leplikeks ja kuulasid luuletust suure huviga.

1827 külastasid härra ja proua Haynes Oxfordis Bayly Alma Mater’it, kus nad lugupidavalt vastu võeti. Samal aastal sündis neile tütar, misjärel proua tutvustas Iirimaal Cork’i külastades oma mehele enda sugulasi. Too lõpetas seal ballaadi „Songs of Season“. Kirjutas romaani: „The Aylmers“ ja lühijutu „A Legend of Killarney“ [Killarney – väikelinn Iirimaal Kerry maakonnas]. Olles pärast romantilist abiellumist eriti viljakas, ilmusid tema sulest laulu- ja ballaadikogumikud „Loves of the Butterflies“ [„Liblikate armastused“; see oli pühendatud lord Ashtownile] ja „Songs of the Old Château“ [„Vana mõisa laulud“,].

1828 tabas teda podagrahoog, mis läks õnneks üle. Sellal avaldas ta viiskümmend ballaadi eeskätt tutvuskonnale jagamiseks.

Ainult kirjutamisele pühendununa oli Bath talle kitsaks jäänud ja ta oli kolinud Londonisse Wyndham Place’i tänavale. 1829 tõlkis Šveitsi luuletusi ning sai londonlastele tuntuks näitekirjanikuna, kirjutades „The Witness“ [„Tunnistaja“]. Ent seda etendati vaid seitse korda. Menukamaks osutus „Sold for a Song“ [„Müüdud laulu eest“].

Ta külastas tuttavaid Londonist väljaspool. Kord Bathist Londonisse sõites kirjutas ta postitõllas komöödia „Perfection“ [„Täiuslikkus“]. Seda peetakse tema parimaks näidendiks. Mitmed teatrid lükkasid näidendi tagasi, kuni madame Vestris selle vastu võttis. Järgnesid näidendid „The Songs of the Boudoir“ [„Buduaari laulud“] ja mõne tunniga kirjutatud „We Met“ [„Me kohtusime“]. Plaan kirjutada ooper Šoti kuningast James II-st jäi teostamata [James II, *1430 †1460; tema varajasest noorpõlvest pole mitte midagi teada].

Aastaks 1831 oli Bayly sattunud rahalistesse raskustesse. Ta oli investeerinud naise kaasavara söekaevandustesse, kuid rahapaigutus osutus sealse halva majandamise tõttu edutuks. Tema isal oli sama mure, sest oli pannud poja mitmele võlatähele käe alla. Lisaks ilmnes, et tema Iirimaa agent ei olnud tegutsenud päris ta huvides. Rahaülekanded tulid sealt kuis juhtus ning olid oodatust palju väiksemad. Kirjanik palkas uue agendi, kuid juba liiga hilja.

Bayly reisis selle mõjul välismaale. Pani sule käest ega kirjutanud mõnda aega mitte midagi, ehkki just kirjutades oleks ta oma olukorda kergendanud. Elu Prantsusmaal aga turgutas teda. Ta avaldas Boulognes 328 leheküljelise luuleraamatu „Musings and Prosings“ [„Mõtisklused ja proosa“], mida trükiti vastavalt tellijate arvule; tellijaid oli sadu.

Olles Bathis, märkas ta ühel päeval naabermaja ees valgete lintidega tõlda. Sai teada, et oli abiellutud. Mõrsja oli noor, ilus ja rikas, aga oh häda! teda tabasid aeg-ajalt vaimuhaigushood. Peigmees teadis seda ning arvati, et ta abiellub pruudiga tolle raha pärast. Pruutneitsiks oli pruudi õde, kes oli haigushoogude ajal tema eest alati hoolitsenud. Nüüd üksi koju elama jäädes jäi õde väga õnnetuks. Hr Haynes Bayly kirjutas selle põhjal tuntuks saanud ballaadi „The Bridemaid“ [„Pruutneitsi“].

Baylyd elasid edaspidi tagasihoidlikult, mees kirjutas näidendeid. Ühe näidendi valmis saades pidas ta alati veidi puhkust. Üldse kirjutas ta elu jooksul kolmkümmend kuus näidendit.

1833 läks hr Haynes Bayly Pariisi ning naasis 1836 Londonisse, kus sõbrad teda pikisilmi ootasid. Teda inspireerisid Shirley pargi metsad. Armastas seal veeta aega paadist tehtud suvilas; kirjutas tollest paadist luuletuse. 1837 ilmus temalt poeemiraamat „Weeds of Witchery“ [„Nõiarohud“].

Ta muretses väga oma varandusliku seisu pärast, mis ei läinud paremaks. Vaid sulega sai ta seda pisut turgutada. Tal õnnestus 1837. aastal sõlmida leping kirjastaja hr Richard Bentleyga romaanisarja „Naiste headus“ kirjutamiseks, mille eest viimane hästi maksis. Sari sisaldas kaht iseseisvat romaani: „Kate Leslie“ kahes osas ja „David Dumps: Or, the Budget of Blunders“ [„David Dumps ehk Eksisammude virvarr“; eesti keeles ilmub 2015].

Kahjuks halvenes Bayly tervis üha ja teda tabas ajupõletik, mille pärast oli pikka aega voodihaige. Ent suve hakul hakkas tal parem ja ta suutis võtta end kokku. Ei kaotanud eales lootust. Oskas end nii hästi valitseda, et tuttavatel polnud tema raskustest aimugi. Nood nägid vaid tema helget poolt.

1838 juunis sündis Baylydel teine tütar. Kui proua Bayly suutis juba reisida, siirdusid nad Boulognesse. Jäid sinna järgmise suveni.

Selle aja jooksul käis ta korra Cherbourgis külastamas oma lesestunud ema. Teda tabas taas haigus – sapi hädad, mis sügiseks ägenesid murettekitavaiks. Sai Londonis parimat saadaolevat arstiabi, ent ei paranenud kuigivõrd. Külastas Norwoodi sõpru. Kirjeldas oma valu: „Nagu nokiks raisakotkas külge.“

Soovis naasta Norwoodist pere juurde Boulogne’is, kuid Londonisse jõudes oli tal tervis nii halb, et ta vajas kohest arstiabi. Proua kavatses reisida otsemaid tema juurde, aga sai mehelt kirja, et too tuleb Boulogne’sse. Härra Haynes Bayly oli nüüd kollatõves, mis ägenes päev-päevalt ja ta kannatas väga.

Talle soovitati minna Cheltenhami, mille õhk ja veed teda ehk aitaksid. Ruttaski koos Londonisse naasnud perega sinna. Kahjuks lisandus kaugele arenenud kollatõvele vesitõbi. Bayly jäi järjest nõrgemaks ning tal hakkas nägemine kaduma. Ometi suutis ta jääda rahulikuks: ootas enda sõnul hauatagust elu ja jumala armu.

Ta lahkus vaikselt 41aastasena 2. aprillil 1839. Tema põrm lebab Cheltenhami uuel kalmistul. Hr Theodore Hook kirjutas talle hauakirja:

Ta oli tore lastevanem, oma naist armastav mees, menukas kirjanik ja täiuslik härrasmees. Mälestades tema kõiki häid omadusi, milliseid tema abikaasa nii hindas, püstitas selle mälestustahvli tema lohutamatu ema.

Allikas: Helena Becher Bayly, „Memoirs of Thomas Haynes Bayly“ (1844); spenserians.cath.vt.edu/BiographyRecord.php?bioid=36984