Arutelu:Rüütlikasvatus

Selle lehekülje sisule puudub teiste keelte tugi.
Allikas: Vikipeedia

Tõstsin välja, kui selles artiklis mittevajalik.Akra 24. märts 2008, kell 18:54 (UTC)

ristisõdade/linnade kaitsmise eesmärkidel relvad täiustusid; mõõga kandmist peeti vaba mehe tunnuseks; relvastus jagunes ründe- ja kaitserelvastuseks(kiiver, kilp, rüü); ründerelvad omakorda lähivõitlus-(mõõgad, odad) ja laskerelvadeks(vibud, ammud, kiviheitemasinad); soomusrüüd->rõngassärk->plaatvest; põlve- ja küünarnukikaitsmed; sõjakirved, -vasarad, -nuiad; hiljem tulirelvad ja täisraudrüü; linnuste piirajad kasutasid piiramistorne, taraani(rammpalk); rüütlil oli vaja veel hobust, kannupoissi jt; pikkvibu ja hellebard; hilisemal ajal sündis palgasõjavägi.

Sobiks vast artiklisse Rüütel. Ja ma ei ole sugugi kindel, et seda artiklit siin eraldi tarvis on. Andres 24. märts 2008, kell 20:36 (UTC)

Need võib ka kokku panna, kuid igal pool teatmeteostes ka EE's on nad eraldi.Akra 25. märts 2008, kell 08:16 (UTC)


Artiklist Rüütellikkus. Integreerida. Andres (arutelu) 5. november 2013, kell 19:55 (EET)[vasta]

Rüütli kasvatamisega alustati varakult. Sageli saadeti juba 7-aastased poisikesed senjööri õukonda, kus nad õppisid ratsutamist, mõõgavõitlust, ujumist, jahipidamist,malemängu ja värsisepistamist. Keskaja rüütlite luustike uurimuse põhjal võib öelda, et nende keha oli sama treenitud kui tänapäeva elukutselistel ragbimängijatel. Seega, mitte asjata ei ülistata keskaja kirjanduses rüütlite füüsilist tugevust (laiaõlgne, turske, raskekaaluline). Rüütli eluviis jättis aga jälje tema tervisele. Rasked tingimused, milles tuli rännata ja võidelda, lahingus saadud vigastused, aga ka andumine liigsöömisele ja -joomisele jõudeajal tegid oma töö. Elu lõpul kannatasid kunagised kangelased liigesepõletiku käes, nende selg valutas ja hambad lagunesid.

Teismeeas noorukid tõsteti kannupoisi seisusse, mis andis neile õiguse päris rüütleid nende retkedel saata ja neid lahingus teenida. Lõpuks, umbes 20-aastaselt, seoti talle vööle isiklik, kirikulikult pühitsetud mõõk ja noormees kuulutati täieõiguslikuks rüütliks. Sel päeaval lõppes lapsepõlv: õpiaeg oli läbi, isandal polnud enam kohustust teda toita, noor rüütel saadeti laia maailma õnne otsima. Ühtlasi oli saabunud aeg hakata otsima sobivat kaasat. See ülesanne polnud aga kergete killast ja võis võtta kaua aega, sest tulevane naine pidi olema õigest seisusest. Pärast abiellumist riputas rüütel meelsasti oma mõõgavöö, relvad ja kullatud kannused varna.