Arutelu:Ott Kool

millises Kunda vallas oli Toolse küla? mingi segadus on siin vist. avjoska 30. aprill 2007, kell 13:29 (UTC)

Tollal oli see ilmselt Kunda-Malla vald. --Metsavend 30. aprill 2007, kell 13:33 (UTC)

Tema elutööd jätkavad tema neli last: Ülle, Teet, Maarja ja Olivia.

Mida sellega on tahetud öelda? Kas nad on kõik ajakirjanikud? Kas tal on ka teisi lapsi, kes ei ole ajakirjanikud? Taivo 29. november 2010, kell 20:29 (EET)[vasta]

Keegi käib usinasti peret kustutamas. Tõstan lõigu siis siia: Tal oli mitu õde-venda: Elsa, Alfred, Hilda, Alfild, Linda, Helmi (hilisem Helmi Mets, kelle loodud on "Rutja jenka" laulusõnad). Abielust Helgi Kooliga on Ott Koolil kaks last: Teet ja Ülle. Abieluväliselt sündis tütar Maarja. Viimasest kooselust on Ott Koolil tütar Oliivia. --Oop 21. jaanuar 2012, kell 19:47 (EET)[vasta]

Tõstan siia heietused, mis tuleks kirjutada ymber entsyklopeediatekstiks. (Stiili järgi otsustades on oht, et see rikub ka autoriõigust.) --Oop (arutelu) 2. märts 2013, kell 13:31 (EET)[vasta]

Kuna jäi varakult ilma emast-isast, kasvas vanema õe Leeni perekonnas Sagritsate juures. Isa suri raske haiguse tagajärjel, ema sai surma 1941. aastal pommirünnakus Rakvere turuplatsil. Lapsi oli perekonnas 8. Juba varases lapsepõlves kirjutas hästi kirjandeid ning oli suur loodushuviline. Pärast ema surma õe peres kasvades jätkas kooliteed Kunda 6-klassilises koolis, kus jätkas 3ndast klassist. Päeval, kui Sagritsad lahkusid Rootsi, koguneti randa. Ka Ott ja vanaema pidid Rootsi sõitma, aga nad tõsteti juba lahkuvast paadist relvaähvardusel maha. Öeldi, et nad tulevad järgmise paadiga Sagritsatele järele. Paari päeva pärast, kui oleks pidanud minema järgmine paat, olid venelased Soome lahe oma kontrolli alla võtnud ja nii nad jäidki Eestisse. Vanaema aga ei olnud enam võimeline poisi eest hoolitsema ja nii pidi Ott juba varakult enda eest hoolt kandma. Paar suve käis karjas ja nii teenis söögiraha, palju aitas ka lähedalt sugulaste Müllade pere. Kunda koolis käis 5-nda klassini.

Klassiõde mäletab: 1941.a sügisel tuli meie kooli 3. klassi uus õpilane Ott Kool. Ott oli väga väike ja tagasihoidlik koolipoiss. Räägiti, et ta vanemad olid surnud ja teda kasvatab vanem õde. Otiga koos käidud kooliteest on meelde jäänud mõned mälestused. Oti pinginaaber oli hästi pikk poiss Ursel Onk, aga Ott oli väiksemat kasvu. Oli kevad. Klassijuhataja ettepanekul otsustasime minna matkale Toolse varemeid vaatama. Klassijuhataja ei teadnud otseteed, mis läheb läbi metsa Toolsele. Nii nad läksid pinginaabriga ees, Ott tema kannul. Kõikidel ülejäänud õpilastel oli tegemist, et järele jõuda. Tuleb meelde see. Meie klassijuhataja oli ühtlasi ka eesti keele õpetaja J. Eessaar. Kord andis ta koduseks tööks kirjandi kirjutada. Teemaks „Mida jutustab ahervare?“ Minu arvates ei olnud hea teema. Nuputasin kahel õhtul, ei midagi head. Sain kirjutatud ühe vihikulehekülje. Õpetaja tuli tundi ja käskis kirjandid ära anda. Kõik viisid oma paberid õpetaja lauale. Ott oli üks viimaseid, kes aeglaselt tõusis pingist ja viis oma kirjandi õpetajale. Neli lehekülge oli täis kirjutatud. Õpetaja kiitis teda ja luges kirjandi klassile ette. Ma mõtlesin, miks minul niisuguseid mõtteid ei tulnud. Seejärel lahkus Ott Kool Karepa kooli, sest see oli kodule lähemal. Kui lõpetas 7. klassi, jätkas õpinguid Kohtla-Järve tööstuskoolis, kus õppis elektrikuks. Peale tööstuskooli lõpetamist õppis õhtukeskkoolis. Elektrimontööri õpilasena töötas tsemenditehases Punane Kunda aastast 1948. 1950 oli juba tehases elektrimasinist. 27. novembril 1950 lahkus armeesse, kus teenis 3 aastat. Peale sõjaväeteenistust läks tööle Rakvere Metsatööstuskeskusesse, sealt liikus edasi 1961. aastal Väike-Maarja Remondi-tehnikajaama, kus töötas elektrikuna.

Koos vennapoeg Sulev Kooliga töötati koos nii rajoonilehe Punane Täht, kui Päevalehe toimetuses mittekoosseisuliste reporteritena.

Esimene kirjutis oli ajakirjas Noorus 1958. aastal „Tuisk“. 1961 sai temast ajakirja Noorus kaastööline. Noorteajakirjast saigi alguse tema ajakirjanikukarjäär. 1963. aastal märgati tema ajakirjanikusoont ja kutsuti Eesti Raadiosse tööle. Taimi Parve kõneleb: Kuid Rakvere rajooni oma raadiomees oli ometi väga tähtis isik, ta oli ju ühtlasi kogu Eesti raadiohääl Vikerraadios. Oli suur au olla Ott Kooli poolt intervjueeritav. Tema hästi ette valmistatud saateid kuulati, neis saadetes olid ka vähekogenud esinejate köhimised ja aevastused kadunud, parasiitsõnadki kustunud, aga mõtted ja rõhud selged. Olid hinnatud saated.

5. märtsil 1968. aastal sai Ott Kool E.Vilde nimelise kirjanduspreemia raamatu „Tähed allikas” eest. Ise on ta öelnud selle raamatu kohta, et see on sündmustest ja inimestest kellega ta on kohtuma pidanud ning enamik lugusid on kirja pandud põlluveeres või autoistmel ja samal päeval Eesti Raadios ette kantud. Oma loometegevuse kohta on autor ise öelnud: „Kui hakkasin tööle ajakirjanikuna, ei osanud mõelda, et mul tuleb kohtumisi väga erinevate inimestega. Oli lihtsalt hea meel, et saan palju ringi sõita, näen suurehitusi, uusi masinaid, võimsaid laevu, kauneid maastikke, õpin tundma võõraid linnu. Sõnal „komandeering” oli minu jaoks võlusõna tähendus, see pidi avama võõra paiga saladused niisama kergesti kui võti lukustatud ukse.

Alles ajapikku on saanud selgeks, et võti tuleb kohapeal endal leida, sageli suure hulga valevõtmete seast, mis iseenesest kipuvad kätte. Isegi kui mul on võtme leidmisega õnne, ei avane võõras elu nagu uks tuppa. Sageli püüan üheainsa päeva jooksul haarata ja meelde jätta peotäie säravaid kilde, et kokku panna terviklik kuju või tükike mosaiiki. Sageli ei sobi killud üksteisega või tuhmuvad kiiresti. Juhtub sedagi, et kui mu leidmisrõõm on kõige suurem, suleb inimene äkki ukse oma ellu. Nagu klõpsataks snepperlukk. Võin ainult mõelda: kus ja millal tegin vea? Ükski inimene või olukord pole sarnane teisega, eelmise kogemusi mehhaniliselt üle tuua ei saa . Kuigi see on töö.” (Kool, 1967)

Ajakirjanikuna sai Kool maal elavate inimeste seas väga populaarseks, kuna tegi väga looduslähedasi ja tõepäraseid intervjuusid. Pidevas maainimestega lävimises leidis ta üles sotsiaalsed valukohad, lauslolluse põllumajanduses ning võimendas neid oma julges publitsistikas. Ta polnud kriitikakirvega lahmija, vaid hella hingega, mis ei saanud jääda tagajärgedeta...teist sellist maareporterit ei tea. Murutasast ja ometi võitlevat. Ott Kooli tegevus aitas Eesti iseseisvumisele rohkem kaasa kui paljude poliitikute jututoad.

Ott Kool kirjutas ka näidendeid. Esimene Rakvere teatris etendatud näidend oli 1971. aastal „Lilled professorile”. Järgmine lavastus oli Ugalas „Loobumised kevade kasuks”, seejärel „Maarja” ja „Hingede rännak”. Näitelavastus „Kes paljajalu käib” on järg varasemale teosele „Maarja”. Näidendis „Musta kassi öösel ei näe“ oli teemaks Stalin ja nälgivas Leningradis sõjapäevil säilitatud seemnepank. Peamiselt on näidendites maaelu ja suurmajandite probleeme.

Peale näidendite kirjutas ta jutustusi, mis on avaldatud raamatus „Adraseadmise aegu“. Eesti Raadios avaldatud repliikidest ja reportaažidest on koostatud „Tähed allikas“. Koos A.Valtoniga on ta avaldanud kogumiku „Sündmusteta öö”. Koos kirjanik Kalju Saaberiga osaleti Virumaa Fondi töös. Ott Kool oli valitud taasiseseisvuva Eesti Vabariigi Põhiseaduse väljatöötajate hulka. See oli suur au ja vastutus. Oli aktiivselt tegev Eesti Kongressis ja kuulus Eesti Komiteesse ning Eesti Põhiseaduse Assamblees.

Ott Kool oli virulane läbi ja lõhki, sündinud oma Toolses, metsavahitalus, õppinuid Virumaal, töötanud siin, suhelnud oma reporteriametis nii virulaste kui võrulastega, ja saanud eesti reporterina võrrelda nii siinseid paikkondi kui kogukondi paljude teistega mujal - see tegi ta silmapiiri avaraks ja pilgu teravaks. Ja see nägemine ning mõistmine ilmusid tema teostesse, mis ka virulaste poolt tunnustuse leidnud. Aga igapäevases elus eelkõige tema aastaid kestnud reporteritöös paljude poolt oodatud ja usaldatud raadiosaadetesse.

Ajakirjanikuna kasutas ta nime Ott Kool.

Mida sellega on tahetud öelda? --Merryapples (arutelu) 3. mai 2018, kell 22:42 (EEST)[vasta]

Toimetamiste käigus on siit artiklist teksti kustutatud. Tema sünninimi oli Otto Kool, ajakirjanikuna kasutas ta ise nime Ott Kool. --VillaK (arutelu) 4. mai 2018, kell 07:20 (EEST)[vasta]

Artiklisse lisatud kommentaar: Õe nimi oli Hildegard ,mitte Hilda ja puudu on õde Leeni ,kes oli Juhan Sagrits abikaasa. Pikne 8. märts 2023, kell 20:55 (EET)[vasta]

Ott Koolil oli mitu õde-venda: Elsa, Alfred, Hilda, Alfild, Linda, Helmi (hilisem Helmi Mets, kelle loodud on "Rutja jenka" laulusõnad). Samuti oli tal neli last.[viide?] Kas see viitamata info õdede-vendade nimede kohta on üldse entsüklopeediline teave? Mis teeb selle entsüklopeediliseks teabeks? Kas ja kes neist sugulastest on tähelepanuväärsed isikud? Pereliikmete info on olemas Genis (https://www.geni.com/people/Ott-Kool/6000000013143179863) ja see on ka sellise info jaoks õige koht. Sealt ilmneb mh, et "puuduoleva" poolõe nimi polnud mitte Leeni, vaid Helene Marie. Ühtlasi ilmneb sealt, et need pereseosed on olnud erinevatel asjaoludel mittelineaarsed. Võib-olla tasuks sarnastel juhtudel piirduda üldistatud kirjeldusega, et isik oli pärit lasterikkast perest, ilma pereliikmete nimesid üles loetlemata. Kui isiku sugupuu kohta on olemas info Genis, siis võib selle ka välislingina lisada.--VillaK (arutelu) 9. märts 2023, kell 07:46 (EET)[vasta]

Jah, kui sugulane pole tähelepanuväärne, siis võiks jätta ta eraldi välja toomata. Välja tuleks jätta kogu info, mis pole usaldusväärsete ja üldjuhul sekundaarsete allikate abil tõendatav. Genit üldiselt ei peeta usaldusväärseks (vt en:WP:RSP#Geni.com). Seetõttu võiks Geni lingi arvatavasti ka välislinkide alt ära jätta. Pikne 9. märts 2023, kell 18:26 (EET)[vasta]