Arutelu:Eestimaa Loomakaitse Liit
Tõstan välja jupi, mis kuulub eraldi artiklisse. Pealkirjaks võiks olla näiteks Loomakaitse ajalugu Eestis. Tuleb muidugi kontrollida, ega see ei kopeeri Loone Otsa teksti sõna-sõnalt. --Oop 1. august 2011, kell 12:40 (EEST)
24.juulil 1929 loodud Eesti Loomakaitseliitu kuulus 22 loomakaitseseltsi ja -ühingut. Esimees oli Bernhard Methusalem. Liit andis välja häälekandjat Eesti Loomasõber ja teenetemärgina Rohelist Risti.
Loomade kaitsmise ajalugu praeguse Eesti territooriumil ulatub aastasse 1861, mil Liivimaa kubermangus asutati Loomade Piinamise Vastu Võitlemise Selts. Vanim loomakaitseselts Eesti kubermangus asutati 1869. a Tallinnas, järgnes Tartu Eesti Loomakaitse Ühing (1901). Edasi läks seltside loomine tõusvas joones, paljude teiste kõrval loodi need nt 1927 aastal Haapasalus ja Petseris, 1930 aastal Nõmmel ja Pärnus, 1931 aastal Tapal ning 1933 nägi ilmavalgust Kuressaare Loomakaitse Selts. 1935 aastaks oli Maarjamaal 22 loomakaitsega tegelevat seltsi ja ühingut, kuhu kuulus 4500 täiskasvanut ja sama palju noorliikmeid. Tõhustamaks koostööd ja parandamaks tulemuslikumalt loomade heaolu, ühines enamus loomakaitse seltse 24.juulil 1929 Eesti Loomakaitsjate Liiduks (ELL). Esimest loomakaitseseaduse kava hakkas ELL rahvusvahelisi eeskujusid järgides välja töötama 1935.a. Eelnõu võtsid vastu nii ELL juhatus kui 1936.a Tartu VIII loomakaitse kongress, misjärel see esitati riigivanemale 1937 aasta alguses. Saame vaid imetleda tolleaegsete inimeste elujaatavat maailmanägemust, mida tõestab ka massiline kuulumine loomakaitse organisatsioonidesse. Seltside eestvedajateks oli enamasti kohalik võimueliit koos intelligentsi ja ärimeestega. Samuti pidasid loomakaitses osalemist vajalikukuks paljud tollased riigimehed.
Loomakaitsjate põhitöö oli loomade pidamise,transportimise ja hukkamisega seotu jälgimine, vajadusel sekkumine ja koostöös politseiga loomavastaste tegude kohtusse suunamine. Loomade väärkohtlemise juhtumid päädisid suurte trahvidega, alternatiiviks pakuti reaalset vangistust. Ka tehti suures ulatuses teavitustööd nt paigaldati paljudes maakondades tee äärde n-n hobusepalved- plakatid, kus paluti järskudel tõusudel hobuseid mitte liigselt sundida ja soovitati võimalusel nende koormat kergenedada. Lisaks peeti loomakaitsest loenguid.
Esimene varjupaik koos kliinikuga kodututele koertele avati 1 jaanuaril 1904 Tallinnas ja see asus "poole vakamaa" suurusel maatükil, aadressil Riisenkampi 33A. Varjupaiga tegevust kajastavaid arve on säilinud alles aastast 1934, mil seltsi varjupaika toodi 38 leitud koera, peremehed loovutasid 202 koera ja 5 koera tuli haiguse tõttu surmata. Kuna 290 inimest soovis varjupaigast koera saada, siis pidid nad päris kaua ootama. Kasside elu oli sama väärtusetu kui tänapäevalgi, et vaid 5 inimest soovis kassi saada, tuli ülejäänud 107 peremeheta loomakest eutaneerida.
Esimene eestikeelne loomakaitse üllitis avaldati 1891, kui Tallinna loomakaitsjad kirjastasid neljaleheküljelise vihiku "Tallinna Elajakaitse-Seltsi lennuleht Eesti rahvale". Pisut hiljem andis koolidele suuantud loomakaitse teemalise kirjutise välja õigeusu kiriku sinod. Vahepealsetest väljaannetest teated puuduvad, aga 1931-1934 ilmus Loomakaitse Liidu toimetusel ajakiri „Loomakaitsja", mis alates 1935 aastast muutus „Eesti Loomasõbraks". Trükis avaldatud põhimõtete järgi lähtus ajakiri Genfis asuva rahvusvahelise loomakaitse büroo sätestatud tegutsemispõhimõtetest, propageerides loomakaitse eri aspektide integratsiooni. Uudne lähenemine taunis teoloogide seniseid seisukohti, mille järgi loomadel polevat õigusi jne. "Eesti Loomasõbra" viis ilmumisaastat pakkus mõttekalt struktureeritud, mitmekesist ja suhteliselt nõudlikku lugemismaterjali, mis kahtlemata aitas edendada loomakaitse ideede levikut, muutis loomakaitset kui nähtust rahvale köitvamaks ning hoiatas, et loomade väärkohtlemine ei saa sündida karistamatult. Pärast iseseisvuse kaotust lõpetas Nõukogude võim muuhulgas ka kõigi Eesti loomakaitse seltside tegevuse.
- See võiks olla ka artiklis Loomakaitse. Andres 1. august 2011, kell 13:33 (EEST)
- see on viidud artiklisse Loomakaitse--Bioneer1 (arutelu) 20. juuli 2014, kell 19:36 (EEST)
Mulle hakkab tunduma, et artiklites Eestimaa Loomakaitse Liit ja Eesti Loomakaitse Selts peavad nimetatud organisatsioonid pisukest sõda. --Oop 5. september 2011, kell 11:58 (EEST)
"Vaata ka" alla pannakse sise-, mitte välislingid. Andres 29. september 2011, kell 23:36 (EEST)
Loomakaitseorganisatsioonid Eestis[muuda lähteteksti]
V-o peaksid praegu eraldi artiklid Eesti Loomakaitse Liit ja Eesti Loomakaitseliit ikkagi ühes artiklis käsitletud olla. On olemas ka organisatsioon Eesti Loomakaitse Selts--Bioneer1 (arutelu) 20. juuli 2014, kell 18:47 (EEST)
On artikkel Eesti Loomakaitseliit. Seal väidetakse, et kunagisel seltsil oli selline nimi. Siin väidetakse, et selle nimi oli Eestimaa Loomakaitseliit. Andres (arutelu) 17. august 2017, kell 11:55 (EEST)
Välja võetud:
Eesti Loomakaitseliitu üritati esmalt taasluua 4.okoobril 2010 ja asutajateks olid zooloog Aleksei Turovski, Eesti Loomakaitse Seltsi eestvedaja ja endine teleajakirjanik Heiki Valner, hülgeteadlane Mart Jüssi, poliitik ja Euroopa Parlamendi liige Tunne Väldo Kelam, loomaarst Andrus Joost, näitleja Elle Kull, Tallinna linnaametnik ja endine politseijuht Kalle Klandorf, näitekirjanik ja Lastekaitseliidu aktiivne liige Loone Ots, Eesti Loomakaitse seltsi juristid Pille Tees ja Piret Tees, teadlane Marek Strandberg, Konkurentsiameti peadirektor Märt Ots, poliitik ja endine politseiametnik Andres Anvelt, kultuuritegelane Mart Sander, TTÜ teadur Katrin Idla, Tallinna Loomade Varjupaiga arendusjuht Rein Kikerpill, Varjupaikade MTÜ juht Triinu Priks ja Eesti Vabariigi tollane välisminister Urmas Paet.