Arutelu:Eesti SS-leegion

Eesti leegion kui väeosa eksisteeris mai kuuni 1943. Mais nimetati ta ümber Eesti Vabatahtlike SS-brigaadiks (Estnische SS-Freiwilligen-Brigade) seega peab leegioni, kui väeosa artikkkel lõppema maiga 1943. Muu ei puutu enam sellesse väeossa. Akra 27. aprill 2008, kell 15:08 (UTC)

Kui ainult nimi muutus, siis on tegu sama asjaga ja eraldi artikleid ei pea tegema. Andres 27. aprill 2008, kell 15:35 (UTC)

Siis ei pea ju olema ka seda leegioni artiklit kuna on 20. Eesti Diviisi artikel. Tegelikult muutub ka väeosa suurus. Brigaadis on juba kaks rinde rügementi ja tagavara rügement, mis saavad ka saksa süsteemsed numrid (42,43, 33).

Välja tõstetud kuna need sündmused ei kuulu Leegioni, kui väeosa ajalukku vaid 20. Eesti SS-diviisi ajalukku.Akra 27. aprill 2008, kell 15:57 (UTC)

---

Võitlused Eesti pinnal

jaanuar, 1944

1944. a. 14. jaanuaril alustas Punaarmee Leningradi alt suurpealetungi Eesti suunas ning jõudis kiiresti Narva jõeni ja Peipsi äärde. Saksa 18. armeel oli 14 räsitud pataljoni Punaarmee 2. löögiarmee 4 armeekorpuse vastu. Eesti oli ohus, kuna Leningradi all asunud Saksa väed olid purustatud, ega suutnud peale väheste erandite (III SS Soomuskorpus) Punaarmeed enam peatada.

24. jaanuaril 1944 nimetati 3. Eesti SS Brigaad ümber 20. Eesti SS-diviisiks (20. Estnische SS Freiwilligen Division). Kuigi leegionit ei olnud enam olemas, oli diviis, siiski nimetati diviisi võitlejaid kuni sõja lõpuni leegionärideks või relvagrenaderideks.

veebruar, 1944

Veebruaris ´44 tegutses 20. Eesti Diviis Volhovi rindel Ilmeni piirkonnas ning võeti peale eestlaste taotlust rindelt ära ja saadeti Eestisse.

Diviisi 45. rügemendi 1. pataljon jõudis SS-Haupsturmführer Harald Riipalu juhtimisel 9. veebruaril 1944 Tartu jaama ja paisati Peipsi äärde sealt ületulnud Punaarmee vastu. 14.-16. veebruarini hävitas 45. rügemendi 1. pataljon koos saksa üksustega ja omakaitsega Punaarmee sissetunginud väeosad Meerapalus. Hävitati 2000 venelast ning saadi ohtralt sõjasaaki. Eesti diviisi 46. rügement suunati ruttu Narva rindele.

22. veebruariks 1944 oli kogu diviis koondunud Narva rindelõiku ning allutatud III SS-soomuskorpusele. Alustati Punaarmee sillapeade likvideerimist lääne pool Narva jõge.

24. veebruaril ründasid 46. rügemendi 2. pataljoni osad SS-Haupsturmführer R. Bruusi juhtimisel Riigiküla sillapead (1200 m pikk ja 300 m lai) põhjast, 1. pataljon lõunast. Lahing kestis üle kümne tunni, kuid 6. kompanii 20-meheline löögirühm SS-Oberscharführer R. Männiku juhtimisel rullis venelaste kaevikud üle ning sillapea likvideeriti. Vaenlasi langes üle 300, Eesti Diviis kaotas 2 ohvitseri, 11 sõdurit ning 32 sai haavata.

märts, 1944

1. märtsil vallutasid 45. rügemendi 1. pataljon ja 46. rügemendi 1. pataljon raskes käsivõitluses Vepsaküla ja Vaasa sillapea. SS-Unterscharführer H. Nugiseks sai selle rünnaku eest Rüütliristi.

5. märtsil murdis SS-Obersturmführer Mägi rünnakgrupp lõpuks Siivertsi sillapea vastupanu. Sellega oli Narva läänekallas põhja pool Narva linna puhas.

Punaarmee koondas nüüd Narva alla 9 korpust, millele sakslastel oli vastu panna 7 diviisi ja üks brigaad.

1. märtsil ´44 algas Punaarmee uus suurrünnak Auvere suunas. Neile saadeti vastu Eesti 658. Idapataljon rüütliristikandja major A. Rebase ja 659. Idapataljon kapten G. Soodeni juhtimisel. Need üksused võitlesid Putki-Sirgala ruumis ümberpiiratuna, kuid suutsid rinnet pidada kuni täiendavate saksa üksuste saabumiseni. 17. märtsil ´44 ründas 20 Punaarmee diviisi 3 kaitsel olnud saksa diviisi, kuid läbi ei suudetud murda. 7. aprillil ´44 andis Punaarmee juhatus käsu peatada rünnakud Narva rindel. Aelleks ajaks oli langenud 70 000 venelast ja 20 000 sakslast ja eestlast.

aprill, 1944

Aprillis ´44 tegi saksa pool mitu vasturünnakut. Auvere sillapeas asuvad vene väeosad purustati ja sunniti taganema Krivasoosse. Aprilli lahingutes kaotas Punaarmee 50 000 meest saksa 20 000 vastu. Kokku oli kolm kuud kestnud lahingutes Narva rindel langenud 120 000 punaarmeelast ja 40 000 sakslast.

20. märtsil ´44 saabus 20. eesti SS-diviisi koosseisu tagasi eliitpataljon “Narva”, mis peale ümberformeerimist nimetati 20. Füsilierpataljoniks (luurepataljoni nimetus jalaväediviisides). Mai keskel ´44 oli Eesti diviisi koosseisusu alles jäänud 5000 meest, kuid lahingute lõppemise perioodile järgnenud vaikuses algas diviisi reorganiseerimine ja täiendamine.

mai, 1944

26. mail 1944, sai eesti diviis endale lõpliku nime – 20. Waffen-Grenadier Division der SS (estnische nr. 1). Diviisi komplekteerimine lõppes alles juunis. Suve algul 1944 loodi diviisi koosseisu senistele 45. ja 46. rügemendile juurde kolmandad pataljonid ning moodustati 47. rügement, samuti täiendati eriüksuseid. Senised Wehrmachti alluvuses olnud 658. ja 659. Idapataljon liideti eesti diviisiga. Loodi 20. tagavara-ja väljaõpperügement (Ersatz- und Ausbildungs Regiment Kloogal) ja 20. välitäienduspataljon (Feldersatz Batallion Kehras). Diivisiülem F. Augsberger soovis moodutada veel teise Eesti SS-diviisi, mis kuulus ka H. Himmler plaanide hulka (vt. lisa), ning saada siis Eesti SS-korpuse ülemaks. Sarnaselt oli toimunud kahe Läti SS-diviisiga, mis moodustasid Läti SS-korpuse. Kahjuks põrkusid omavahel SSi ja Wehrmachti ning eestlaste huvid (plaan oli kolme (2 lahing- ja 1 tagavaradiviisi moodustamiseks) Tulemuseks ei olnud mitte teine Eesti diviis, vaid kuus nõrka piirikaitserügementi.

Seoses saksa armee strateegiliste probleemidega teistel rinnetel, oli Narva rindele jäänud juuniks ´44 ainult 5 Saksa alakomplekteeritud diviisi ja 20. eesti SS-diviis, kokku 27 000 meest. Punaarmee kahes armees oli neile vastu panna 205 000 meest ning ülekaal tulejõus oli kaheksakordne, lennuväes üheksakordne ja tankiväes kolmekordne. Punaarmee alustas rünnakuid Auvere ruumis, et piirata sisse Armee Abteilung “Narwa”.

juuli, 1944

24. juulil 1944 peatas 45. rügement koos pataljon “Narvaga” Punaarmee pealetungi Auveres. Riipalu rügemendil koos pataljon “Narvaga” oli kokku 2800 meest. Venelased koondasid üldpealetungiks kogu Narva rindel 130 000 meest. 24. Juuni hommikul kell viis algas venelaste suurtükiväe kanonaad (kokku tulistati 80 000 mürsku). Kuid vaenlane löödi tagasi, lahingud vaibusid alles õhtuks. Punaarmee kaotas u. 8000 meest, 17 tanki ja 12 lennukit. Riipalu võitlusgrupp kaotas surnutena 70-100 mehe vahel ning haavatutena 298 meest. Pataljon “Narva” 3. kompaniist oli alles 30 meest.

Kuid see oli alles algus!

25. juulil ´44 kell 7 alustas Punaarmee suurimat pealetungi Eestile. 80 minutiga lasti välja 200 000 mürsku. Kell 8.20 alustasid Punaarmee jalaväeüksused Narva jõe ületamist Kudruküla juurest. Eesti diviisi 46. rügemendi kaitse purustati ning algas taandumine Sinimägede positsioonile (Tannenbergi liin).

47. rügemendi 2. pataljon major Rebase juhtimisel toetas Vepsaküla maaninalt tiibtulega 46. rügementi. Kogu pika poolringi kaitses oli vaid Rebase pataljon, idas, läänes ja põhjas aga vaenlane. Kuid maantee oli vaja hoida Narvast tulevatele vägedele vaba ning hullumeelne lahing jätkus. Samasuguse kangelasteo sooritas ka 45. rügemendi 6. kompanii, kes võttis sisse ringkaitse ja pidurdas Punaarmee liikumist. Kuigi paari tunni pärast seda kompaniid enam ei olnud, aitas nende ohver kaasa tuhandetel meestel jõuda uutele positsioonidele. Õnnetult läks 4. SS-brigaadi “Nederland” 48. rügemendil, kes jäi taandumisega hiljaks ja eksis teelt ning piirati Repniku lähedal Punaarmee poolt sisse ja hävitati. Teistel üksustel õnnestus enam-vähem kaotusteta tõmbuda tagasi Tannenbergi positsioonile (Mummassaare-Sinimäed-Peipsi joonele).

26. juulist kuni 5. (10.) augustini 1944 peeti raskeid kaitselahinguid Sinimägedes.

Tannenbergi liini (9 km pikk) ründas terve Punaarmee 2. löögiarmee ja pool 8. armeed. Vaenlase ülekaal oli neljakordne.Vastas seisid neil Euroopa vabatahtlikest ja sakslastest koosnev III SS-soomuskorpus ja eestlased, kokku u. 40 000 mehega. Seal toimuv meenutas põrgut, mürsud lendasid mürsuaukudesse, toimusid pidevad käsivõitlused, rünnakud ja taganemised, vasturünnakud. Täiskoosseisulised 150-mehelised kompaniid kahanesid 15-30–mehelisteks gruppideks. Üksused läksid omavahel segamini, õlg õla kõrval võitlesid eestlased, sakslased norralased, hollandlased, flaamid ja teised Euroopa vabatahtlikud. Pataljonidest said rühmad, flaamide pataljoni 500-st mehest läks kodumaale tagasi 130! Iga saksa poole pataljoni vastu oli üks vene diviis. Siiski suudeti raskete kaotuste hinnaga Punaarmee pealetung peatada. Erinevatel andmetel kaotas Punaarmee Sinimägedes haavatute ja surnute näol 11 diviisi ja 2 brigaadi, 170 000-300 000 meest ning 120 tanki. Punaarmee 109. laskurkorpusest jäi ellu 255 meest. Ka Saksa poole kaotused olid kohutavad. Langenuid oli tuhandeid, kõik üksused olid verest tühjaks jooksnud. Eestlastest said rüütliristi Waffen-Obersturmbannführer H. Riipalu ja Waffen-Haupsturmführer P. Maitla.

Punaarmee juhatus nägi, et Sinimägede kaudu pole võimalik Eestit vallutada ning koondas oma jõud lõunasse ja alustas pealetungi Tartu suunal. Üksteise järel vallutati Petseri, Võru ning oldi Lõuna-Tartumaal. Läbimurdelõigus oli Punaarmeel ülekaal elavjõu osas 4,3, suurtükkide ja miinipildujate osas 14,8 ja soomustehnikas 4,1 korda. Kaitsel olnud saksa väed ja piirikaitserügemendid ning omakaitse lahingüksused ei suutnud vaenlast peatada.

august, 1944

Alates 16. augustist saadeti Tartu alla Eesti diviisist kõik üksused, mis võimalik. Esimesena lahkus 46. rügement, millest moodustati Kampfgruppe “Rebane”. Selle üksuse staabiks toodi senise 46. rügemendi staap ja lahingüksuseks 47. rügemendi 2. pataljon Waffen-Haupsturmführer Sepa juhtimisel. Hiljem saigi sellest üksusest 46. rügement. Järgmisena lahkus 47. rügement, millest moodustati Kampfgruppe “Vent”. Selle üksuse staabiks jäi rügemendi staap ning võitlusüksusteks toodi 46. rügemendi 1. ja 2. pataljon, mis lahkusid Konju juurest 45. rügemendi võitlusgrupist. Nende pataljonide ülemaiks määrati 47. rügemendist Waffen-Sturmbannführer F. Kurg ja Waffen-Haupsturmführer H. Rannik. Võitlusgrupi koosseisu määrati kolme päeva pärast veel 45. rügemendi 1. pataljon Waffen-Haupsturmführer P. Maitla juhtimisel. Äraantud üksuste asemele sai 45. rügement Sillamäelt vabaks oma 2. pataljoni ning rügemendi käsutusse tulid pataljon “Narva” ja Kurtnas formeeritav “Sihveri pataljon”.

16. augustil 1944 võttis Tartu rindelõigu üle SS-Brigadefüher J. Wagner , kellele allutati kolm III SS-soomuskorpuse võitlusgruppi: 5. SS-Sturmbrigade “Wallonien” 300-meheline võitlusgrupp SS-Obersturmbannfüher L. Degrelle juhtimisel saadeti Vana-Kuustesse; Kampfgruppe “Vent” (major Kure, kapten Maitla ja kapten Ranniku pataljonidega) vastavalt Elva, Kambjasse ja Pangodi ning Kampfgruppe “Rebane” (kapten Sepa pataljoniga) Ahja jõe joonele.

23. augustil alustas Punaarmee uut pealetungi ning Nõo kaitsjad sattusid piiramisrõngasse, ent Venti võitlusgrupil õnnestus välja murda ja Tähtvere juures uutele positsioonidele asuda. Õnnetuseks jäi õhkimata Kärevere sild ning vaenlase soomusjõud ületasid selle takistamatult. Öösel sai Kampfgruppe “Wallonien” käsu õhkida sild. Vaatamata 200 mehe kaotusele oli valloone koos juurdeantud 150 mehega 250. Nad asusid rünnakule, kuid peale meeleheitlikku võitlust olid sunnitud taganema Kärknani.

25. augustil ´44 alustas Punaarmee pealetungi Tartule kolmes suunas. Venti võitlusgrupi kompaniid olid kokku sulanud paarikümnemehelisteks, sest alates võitlustest Elvas, ei olnud nad täiendust ega puhkust saanud. Tartu langes. Venelased püüdsid Emajõge ületada ka linnast ida pool, kuid seal lõi Rebase võitlusgrupp kõik rünnakud tagasi.

26. augustil tungis Punaarmee edasi, vallutades Maramaa ja püüdes ühineda üle Kärevere silla tulnud korpusega. Ida suunal tõrjus Rebase võitlusgrupp kõik rünnakud.

28. augustil asusid Eesti diviisi võitlusgrupid, “soomepoiste” pataljon (46. rügemendi 3. pataljon) Waffen-Haupsturmführer V. Pärlini juhtimisel, politseipataljonid ja saksa väed vastupealetungile ning 30. augustiks oli Emajõe põhjakallas Võrtsjärvest Jänese sillani venelastest vaba. Soomepoiste pataljon kaotas Pupatvere-Õvi all 34 meest langenutena ja 136 haavatutena, kuid täitis oma ülesande. Pataljoni autasustati korraga 44 Raudristiga. Vaatamata edukale rünnakule ning ka suurtele kaotustele, ei suudetud siiski Tartut tagasi võtta.

september, 1944

15. septembri 1944. a. seisuga kuulus 20. eesti diviisi ilma 45. rügemendi 2. pataljoni ja 47. rügemendi 2. pataljonita 15 382 meest. Tegelikult oli diviisi tugevus koos tagavara- ja väljaõppeüksuste ning diviisile allutatud üksuste näol üle 20 000 mehe. Kuid diviisi üksused olid üle Eesti laiali paigutatud ning meeleolu sakslaste taganemise tõttu kehv. 2. augustil ´44 on saadetud Berliini saksa luureohvitseri kiri, kus öeldakse, et juhtkonna vigade tõttu kandis 46. rügement raskeid kaotusi. Praktiliselt ümberpiiratuna, taandus segaduses ning jättis tiiva lahti, mille tõttu piirati ümber 4. SS-brigaadi “Nederland” 48. SS-rügement ja hävitati. Suuremast kaotusest päästis 47. rügemendi 2. pataljoni (Rebase pataljon) kangelaslik heitlus. Diviisis valitsev meeleolu oli peale rindeõgvendamist äärmiselt halb, sakslaste vastu lausa vaenulik. Seda demonstreeriti sageli ka avalikult, ähvardades sakslasi relvaga. Väejooksikute arv oli suur: juulis ´44 1571, kelledest 23 ohvitseri. Seetõttu III SS-soomuskorpuse juhtkond ei pidanud diviisi enam täielikult usaldusväärseks. Eesti diviisi arvuline koosseis juuli lõpus- augusti algul ´44 oli peale ränki lahinguid u. 6000 meest ning desertööre seega u 25% koosseisust. 20. tagavararügemendist, mis asus Kloogal, oli juulis-augustis ´44 desertööre samuti u 25 % u. 3000-mehelisest koosseisust. (Märtsis ´44 oli desertööre 65). Nagu näha suudeti septembriks diviisi suurendada 20 000 meheni.

17. septembril 1944 alustas Punaarmee suurpealetungi Tartu rindel ning peale tunniajalist suurtükiväetuld alustasid Emajõe ületamist. Hävitati peaaegu täielikult kaitsvad eesti ja saksa väeosad, mille jäänused asusid käsivõitlust pidades taganema. 17. septembriks olid Eestist Lätisse lahkunud tugevamad saksa üksused (III SS-soomuskorpuse soomusüksused, 11. Ida-Preisi diviis jne), et hoida lahti maaühendus Saksamaaga.

18. septembril ´44 andis armeedegrupp “Nord” käsu plaani “Aster” elluviimiseks, et takistada armeegrupp “Narva” ümberpiiramist. Saksa väejuhatus oli otsustanud Eesti maha jätta, kuid taheti moodustada Tallinna sillapea ning taganemine pidi toimuma aeglaselt ja korrapäraselt vastupanu osutades. III SS-soomuskorpus pidi pimenedes välja murdma Pärnu suunas ning viimased üksused pidid lahkuma Viljandist järgmisel päeval.

Sinimägedes ja Krivasoos asusid 20. eesti SS-diviisi 46. rügement ja 45. rügemendi 2. pataljon, pataljon “Narva”, pataljon “Sihver” ja rünnakkahurite üksus. Lisaks veel 300. eriotstarbeline jalaväediviis, mis koosnes neljast eesti piirikaitserügemendist ja mõned politseipataljonid. Kokku 12 000 -15 000 meest.

18. septembril määrati taganevate eesti väeosade ülemaks Waffen-Obersturmbannführer H. Riipalu. Samal päeval said Sinimägedes asuvad üksused käsu asuda kaitseliinile Laekvere lähedal. 19. septembri varahommikul alustati taganemist Kurtnasse ja sealt edasi Jõugu suunas.

19. septembri varahommikul saabus 45. rügemendi 1. pataljon Kuremäele ning pealelõunal jõudis 46. rügemendi 1. pataljon Jõugu-Iisaku lähistele. 19. septembril saadeti 20. eesti SS-diviisi viimased allesjäänud motoriseeritud üksused Tallinna kaitsele ja allutati Kampfgruppe “Gerok” ile

Taganemine Tallinna algas 17. septembri ´44 õhtupoolikul. Saksa väejuhatus tegi aga suure vea, sest kõik need väeosad olid suunatud Tudulinna-Avinurme-Rakke teele, samal ajal oli Narva-Tallinna maantee peaaegu vaba. Avinurmes tekkis üldine segadus, sest väeosad kuhjusid kokku, liiklus venis. 18. septembril hommikul tegi diviisiülem SS-Brigadeführer F. Augsberger Rakkes korralduse välisandarmeeriale kõik autod kinni pidada, tühjendada ja Avinurme-Tudulinna saata, et lahinguüksused peale võtta. Umbes 90 masinat sõitiski Auvere poole, kus võeti peale taganev saksa 111. Julgestusrügement.

18. septembril 1944 tungis Punaarmee kiiresti edasi ning jõudis Kõverikuni. Kui sinna jõudis 19. septembri õhtul 111. rügement, võeti autokolonn tule alla ja rügement võeti peale väikest tulevahtust vangi. Sellega oli nüüd Eesti üksuste tee Tallinna ära lõigatud. Taanduvad eesti diviisi üksused jäid Avinurme juures kotti ning mitmetes lahingutes hävitati ja sunniti alistuma.

21. septembril ´44 toimus Porkuni lahing, kus 20. SS-diviisi üksused ja piirikaitserügemendid kohtusid 8. Punase Eesti laskurkorpusega. 20. eesti diviisi jõud, peamiselt pataljon “Narva” tungis peale, et murda välja läände, kuid löödi peale mitmetunnist võitlust tagasi. Langenuid oli Eesti diviisis üle 300. Peale Auvere ja Porkuni lahinguid oli 20. eesti diviisi üksused Narva rindel muutunud lahingukõlbmatuks. Need vajusid laiali metsadesse ning alistusid üksikute gruppidena.

Rinne Eestis oli lagunenud, kuid enamusel sõduritel õnnestus siiski Eesti laskurkorpuse käest vabaneda. Rebase võitlusgrupp peatas Põltsamaa joonel pealetungivaid venelasi ning Riipalu koondas Avinurmest pääsenud mehi asudes kaitsele Edru-Salla joonele.

23. septembri ööl toimus äge lahing Põltsamaal “soomepoiste” pataljoni riismete ja Punaarmee vahel, Rebase võitlusgrupp kattis positsioone Uudeküla juures.

24. septembril said 20. SS-diviisi viimased võitlusvõimelised üksused (Rebane, Riipalu) käsu taanduda Eestist välja Lemsalu suunas ning 25. septembril ületati Eesti piir.

Lõuna-Eestis asunud üksused taganesid Kuramaale ning Tallinnas ja Pärnust lahkuti laevadel Saksamaale.

Diviis väljaspool kodumaad ja sõja lõpp

oktoober, 1944

6. oktoobril 1944 andis Waffen-SS juhtkond käsu viia 20. diviis lühiajalisele puhkusele ja reorganiseerimisele Sileesiasse Neuhammeri õppelaagrisse. 10. oktoobril ´44 ületasid esimesed eesti üksused Saksa piiri Grottingeni piirkonnas ja jõudsid mõned päevad hiljem Neuhammeri, kuhu koondunus 12 000 - 15 000 eesti sõdurit erinevatest üksustest. Peale meeste laialipaigutamist mitmesugustesse koolidesse ja tagavararügementi jäi diviisi koosseisu 9000 meest. Uuesti moodustati rügemendid, kuid võitlusvõimelised olid vaid 45. ja 46. rügement. Kava järgi pidi väljaõpe kestma 5 kuud: 1. novembrist ´44 1. aprillini ´45, tegelikult kestis see vaid kaks ja pool kuud.

detsember, 1944

1. detsembril ´44 vannutati 20. SS-diviis uuesti. Sel ajal kuulus diviisi koosseisu u. 11 000 meest, neist 150 ohvitseri ja 750 allohvitseri. 20. detsembril 1944 anti kõik eestlastest abiteenistujad ja Wehrmachti alla kuuluvad sõdurid üle SS-Reichsführeri alluvusse ja saadeti Neuhammeri. Neist taheti moodustada 20. SS-diviisi 47. rügement, kuid seda ei jõutud enam varustada ja relvastuda.

Kuna vajadus ohvitseride järele oli suur ning SS-Junkerschule Bad Tölz ja Braunschweig ei suutnud kõikide SS-diviiside vajadusi rahuldada, moodustati SS-peaameti poolt mitmeid uusi sõjakoole. Üheks oli Neveklau sõjakool Tshehhis. Ametlikult kandis see nimetust SS-Panzer-Grenadier Schule Kienschlag. Kooli tegevus algas juunis ´44 ja lõppes aprillis ´45. Neveklaus oli selle sõjakooli üks osakondadest, kus teiste rahvuste kõrval moodustati ka eestlaste inspektsioonid. I junkrute kursus koosnes umbes 50 junkrust, kes olid endised Eesti Vabariigi ohvitserid kapteni aukraadini. II junkrute kursus koosnes ohvitseride ettevalmistuskursused edukalt lõpetanud kadettidest. Ettevalmistuskursus algas 04.10.44, junkrute kursus algas 04.12.44 ja kestis kuni 03.04.45. Selle kursuse lõpetas 91 junkrut. Pärast esimese kursuse lõpetamist toimus sama sõjakooli juures ettevalmistuskursus III-ks inspektsiooniks (u. 100 rindekogemusega alljuhti) ja ohvitseride täienduskursus (u. 50 keskealist Eesti Vabariigi ja Soome sõjakooli lõpetanud ohvitseri). Natuke aega enne kooli lõppu algas II junkrute inspektsioon, kuid rinde lähenedes aprillis ´45 saadeti kursandid oma väeosadesse tagasi.

jaanuar, 1945

12.-15. jaanuaril ´1945 murdis Punaarmee saksa rinde Balti merest kuni Karpaatideni läbi ning liikus läände. 23. jaanuariks ´44 olid Punaarmee üksused ületanud Oderi jõe ja seal sillapead moodustanud, neid ei suudetud likvideerida. Oderi kaitsele suunati kõik väeosad, ka Eesti diviis pidi nüüd võitlusesse astuma. 21. veebruaril 1945 nõudis armeedegrupi “A” ülem Breslau ruumi ühte võitlusgruppi 20. SS-diviisist.

22. jaanuaril 1945 paisati diviis võitlusgruppidena Oppelni ja Breslau-Briege rindelõiku Punaarmee pealetungi pidurdama. Võitlusgrupp koosnes diviisi staabist, kahest jalaväerügemendist, tankitõrjeüksusest, kahest suurtükiväe divsjonist ja toitlustusrühmast. 22. jaanuari õhtul lahkus Neuhammerist 45. rügement Riipalu juhtimisel ja 26. jaanuaril 46. rügement Rebase juhtimisel. Neuhammerisse jäid ainult diviisi staabi osad ja 47. rügemendi koosseisus 20 eestlasest ohvitseri, 260 allohvitseri ja sõdurit ning 8 saksa ohvitseri ja 20 sõdurit. Samuti jäi Neuhammeri veel 20. SS-väljaõppe- ja tagavararügement u. 500 mehega.

23. jaanuaril ´45 löödi Briege linna saabunud 45. rügemendi võitlejate poolt linna tunginud punaarmeelased tagasi. 46. rügement saabus Briegi ja asus rindele Dambrau-Karbischau piirkonnas koos gruppidega “Hofmann” ja “Harko 312”, mis moodustasid Kampfgruppe “Jeckeln”i.

Võitlusgrupi saabumisel Oppelni alla, oli Punaarmee Oderi jõe juba ületanud ning Oppelni põhjatiiva kaitseks otsustas Augsberger, et on vaja rünnata väljaspool tema kaitseliini asuvaid Birkenthali, Hallendorfi ja Preisdorfi külasid. Järgmisel päeval tungis Punaarmee 3. tankiarmee Neisse suunas ja kohtus Kampfgruppe ”Jecklen”iga ning vallutas Grottgau. Saksa väed asusid kaitseliinile Oppelni-Grottgau-Wanseni joonele ning seda liini suudeti kaitsta kuni märtsi keskpaigani. 13. veebruaril ´45 allutati 20. SS-diviis Saksa 8. armeekorpusele ning üks eesti pataljon suunati Kampfgruppe “Friedrich” ja teine pataljon 615. diviisi staabi alluvusse.

veebruar, 1945

18. veebruaril ´45 ründasid 46. rügemendi osad Mittenwalde küla ja vallutasid selle. Paari haavatu kõrval saadi suur sõjasaak.

6. veebruaril ´45 moodustati Neuhammeris Punaarmee sissetungi kaitseks Kampfgruppe “Rehfeldt”, mis koosnes 20. SS-tagavararügemendist kolme pataljoniga, pioneerpataljonist, sidepataljoni osadest ning suurtükipatareist. Võitlusgrupp saadeti koos ungarlaste Kampfgruppe “Peinlich”iga (2 pataljoni) rindele. 12. veebruaril ´45 saadeti see võitlusgrupp Tiefenfurti piirkonda, millele järgnesid rasked lahingud Naumburgi, Siegendorfi ja Sophienwaldi lähistel, Neissest läänes. “Rehfeldti” võitlusgrupp tõmmati rindelt tagasi Sprembergi ning 28. veebruaril saadeti ühe osana Taani Odenseesse, mis oli määratud tagavararügemendi uueks asukohaks. Teine osa saadeti Kampfgruppe “Breul”ina 20. SS-diviisi koosseisu Ziegenhalsi.

märts, 1945

3. märtsil 1945 lahkus Taanis asuvast tagavararügemendist 500-meheline marsipataljon (II pataljon) Waffen-Haupsturmführer J. Made juhtimisel, et minna täienduseks Eesti diviisile. Made sai ürituse mõttetusest aru ning jäi pataljoniga aega venitama Neumünsterisse, kus 7. aprillil 1945 jäädi inglaste pommitamise jalgu. Surma sai 15 ja haavata 50 meest.

Märtsi algul muutus Eesti diviisi olukord rindelõigus raskeks, kuna diviis oli juba sügaval kotis, mille põhi oli 20 km ja suu laius 7 km. Punaarmee oli jõudnud Tillowitzi rajoonis 45. Ja 46. rügemendi selja taha, imbudes läbi nõrkade Volksturmi üksuste. Terve korpus oli sissepiiramisohus, kuid taandumiskäsku ei antud. 15. Märtsil ´45 asus Punaarmee pealetungile Ratiborist põhja pool eesmärgiga nihutada rinne Coselist Oppelnini. Ratiborist põhja pool murdis Punaarmee Grupi “Sileesia” kaitseliini läbi. Mõne päeva pärast sulgus kott 20 km rinde seljataga ning Oberglobau-Lääne-Oppelni-Falkenbergi-Freidlandi piirkonnas olid täielikult ümber piiratud osa 11. suurtükiväekorpusest ja Kampfgruppe “Sileesia”. 20. eesti SS-diviis oli veel sattunud kahekordsesse kotti.

16. märtsis 1945 anti lõpuks käsk taandumiseks Oppelni kotist. Suurte kaotuste vältimiseks hakkas 20. diviis tegutsema väikeste gruppidena. 17. märtsil ´45 otsustas Sileesia võitlusgrupp kolmes osas piiramisrõngast välja murda. Esimest gruppi juhtis Augsberger isiklikult. Teine grupp ehk Kampfgruppe “Langhorst” koosnes 20. diviisi üksustest, töökojakompaniist, pioneeridest ja suurtükiväeüksustest. 19.-23. Märtsini võitles Langhorst Zügenhalsist kirdes ning päev hiljem vahetati nad välja suunati Schweidnik-Freiburgi piirkonda. Kolmandat gruppi juhtis Riipalu. Kadus side üksuste vahel. Langes diviisiülem Franz Augsberger, keda oli alles märtsi algul autasustatud diviisi hea võitlusvõime eest rüütliristiga.

20. SS-diviisi põhijõud väljusid kotist Ketzdorfi lähedal kus märtsi lõpuks oli u. 80% meestel õnnestunud välja murda. Eesmärk oli jõuda Ziegenhalsi. Läbi Waidenburgi jõutigi lõpuks Hirschbergi lähedal asuvasse Ketzdorfi, kus saadi puhkust ja täiendati varustust. Alates 19. märtsist 1945 oli 20. eesti SS-diviis võitlusvõimetu.

aprill, 1945

17. aprillil 1945 saadeti 20. tagavararügement SS-Obersturmbannführer E. Rehfeldti juhtimisel Taanist täienduseks 20. eesti diviisile Hirschbergi piirkonda. Liikus kogu rügement, mille 1. pataljoni (35 ohvitseri, 120 allohvitseri ja 735 sõdurit) koosseisus olid lennuväe 16-18 aastased abiteenistuslased ning 2. pataljonis 25 ohvitseri, 100 allohvitseri ja 400 sõdurit. Kokku koos vooriüksustega oli rügemendis 1600 meest. Paari päeva pärast jõuti Bad-Oldesloesse, kus jäädi peatuma ning alistuti lääneliitlastele.

20. tagavararügemendi 1. pataljon Waffen-Haupsturmführer Triigi juhtimisel allutati III SS Germaani soomuskorpusele (103. brigaad). Pataljon jõudis 23. aprillil ´45 Zehdenicki ja hakati liikuma Prenzlau poole, kuid satuti vaenlasele ning taanduti Neustadt-Cleweni piirkonda, kus 3. mail ´45 alistuti USA üksustele. 30. aprillil ´45 lahkus Taanist Genesungskompanii (u. 800 meest). 3. mail ´45 ühineti Made pataljoniga ja alistuti inglastele.

20. diviis tõmmati tagasi ümberformeerimisele Balkenheini. Diviis sai täiendust tagavararügemendist, sinna toodi ka muid eesti üksusi ning 300 lennuväe poissi. Suurtükiväerügemendist likvideeriti kaks divisjoni ja liideti allesjäänud mehed I ja IV divisjoniga.

Uuesti paigutati diviis rindele 15. aprillil 1945 Riesenberge mäestiku jalale Schönau alla. Sellel ajal kuulus diviisi 6000-7000 meest. 20. aprillist ´45 allutati diviisi üksused Saksa 17. armeele ja osaleti lahingutes Goldbergi-Hirschbergi piirkonnas. 20. diviisi riismed tõmbusid Melniku piirkonda.

mail, 1945; tšehhi põrgu

8. mail 1945. a. paiknes 20. eesti SS-diviis Prahast kirdes Turnau-Hirschbergi piirkonnas. Saksamaal ja Tshehhis langes lääneliitlaste kätte vangi 5000-6000 ja punaarmee kätte 2500 eestlast. Mais ´45 mõrvasid tsehhid enne Punaarmee tulekut 1300 leegionäri, kes olid relvad maha pannud ja alistunud.

---

Neutraalsusest

Siin on avaldatud arvamust, nagu nõukogude ajal ilmunud kirjandus ei sobiks viitamiseks, kuna see olevat ebaneutraalne. Eestit ja eestlasi puudutavate teemade puhul on ju see hoopis vastupidi - just Eesti Vabariigi ajal ilmunud ja välis-Eesti teosed-artiklid on sellel teemal arusaadeavatel põhjustel alati ebaneutraalsed - kes see enda kohta ikka halba tahab kirjutada. Kas leidub mõni idioot, kes arvab, et näiteks Herbert Lindmäe "Suvesõda" või Mart Laari raamatud kujutavad sündmusi neutraalselt positsioonilt? Need on alati kirjutatud põhimõttel: kõik eestlaste kohta positiivne sisse, kõik negatiivne välja. Ja OK, hästi natuke on midagi negatiivset ka sisse pandud, mis on nagunii üldteada, et kogu jutt ei mõjuks täiesti ebausutavana. Seetõttu on need raamatud nii kallutatud, et kukuvad ümber. --82.131.107.187 31. märts 2009, kell 16:21 (UTC)