Arutelu:Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Siin on mujalt võetud tekste, isegi koos autori nimega. Kas on luba neid kasutada? Andres 28. juuli 2006, kell 17.03 (UTC)

kui (tingiv mitte ajaline kui on see) walteri tekst jääb siia, siis peab see kõvasti wikindamist saama. avjoska 28. juuli 2006, kell 17.04 (UTC)

Olge mureta, teksti kasutamiseks on luba olemas, see meeldiks hr. Hannes Walterile, kahju et te ei saa seda enam temalt küsida - tema on nüüd toonelas. Imestama paneb vaid see, et siin Vikipeedias on jupijumalad, kes audentse informatsiooni asemel tahavad õiendada ja "tegijad olla"... a las olla, tehke siis seda raamatut oma tõekspidamiste järgi... edu teile..

autentsuse suhtes pole üldse küsimust tekkinud minu teada. lihtsalt ei taheta siin autorikaitse probleeme. autoriõigused lõpevad 70 aastat pärast inimese surma. kui kaua H. Walter toonelas olnud on? avjoska 28. juuli 2006, kell 18.24 (UTC)
Nii või teisiti, artikli tekst tuleb ümber töötada. Ma ei saa aru, mille peale Sa pahane oled, Hjalmar200? Andres 28. juuli 2006, kell 19.28 (UTC)
Teksti ümbertöötamine ei tähenda info võltsimist. Andres 28. juuli 2006, kell 19.30 (UTC)

"Ees seisab Mälestusehist (tundmatu Sõduri mausoleumi) taastamine." - Mis seisab ees? --Amherst99 (arutelu) 28. august 2012, kell 19:42 (EEST)

Artiklist välja tõstetud[muuda lähteteksti]

Miks on vaja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liitu?

Hannes Walter

Eestlased on juba muinasajast tuntud esivanemaid austava rahvana. Kas tänapäeval on meie kalmistud valdavalt heas korras. Milleks meile siis organisatsiioon, mille tegevuse sisuks on haudade hooldamine?

Vastus peitub Eesti maa ja rahva saatuses. Eesti asub ihaldusväärses paigas - Lääne ja Ida ühendustee sõlmpunktis. Iga tõusev suurvõim Läänemerel on püüdnud meie maa üle kontrolli haarata. See on sajandite kestel põhjustanu kümneid ja kümneid sõdu meie pinnal, kuhu on maetud tuhandete kaupa võõramaa sõjamehi - tundmatuid meile, teadmata kadunuid omastele. Nii inimlikust seisukohast kui ka rahvusvaheliste lepingute järgi väärivad need mehed aga korralikku hauatähist ja nende lähedased teavet, kus langenud puhkavad.

Samal ajal on võõrad võimud viinud eesti mehi sõdima kaugele oma kodust. Rootsi mundris eestlasi langes Lützeni all ja Vene mundris Plevna all. Esimeses maailmasõjas jäi 10 000 eestlast idarinde nimetuisse haudadesse Rumeeniast ja Galiitsiast kuni Ida-Preisimaani. Teises maailmasõjas maeti tuhandeid Neveli, Stalingradi ja Opelni ruumis, veelgi enam aga pärast sõda GULAgi arhipelaagi. Pered ja sugulased üksi on jõuetud teadmatusse jäänud poegi ja vendi leidma ja nende kalme väärikalt tähistama.

Tihti pole parem lugu ka kodumaal langenud eesti sõjameestega. Pool sajandit kommunistlikku okupatsiooni pildus rahva laiali ja kustutas suure osa mälust. Sajad ja tuhanded hauad - ka kunagi eeskujulikus korras vabadussõdalaste kalmud - jäid unustusse ja nende taasleidmine ning tähistamine käib üksikisikul üle jõu.

Seal, kus üksikisikud ja pered hätta jäävad, tulebki appi Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit. Liit on lisaks peredele vajalik ka riigile. Eesti Vabariigi eest langenute mälestuse jäädvustamine on enesest lugupidava riigi loomulik kohustus. Võõraste langenute haudade korrashoid on rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus. Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, hõlmates endas hulgaliselt seltse ja ühinguid ning vabatahtlikke aktiviste, täidab riigi kohustust.

Mis on Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit? Lõhutud mälestiste taastamine algas 1988.a. Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel. Eesti sõjalise pärimuse uurimine algas samal aastal Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi jõududega. Oma sõjakaaslaste mälestuste eest asusid hoolitsema vabanevas Eestis taasloodud sõjaveteranide ühingud - vabadusvõitlejad ja soomepoisid. Mälestiste taastamise hingeliseks inspireerijaks kujunes kirik. Mainitud organisatsioonid ja veel mitmed väiksemad ning kohalikud seltsid ühinesidki 21. augustil 1993 Pärnus peetud asutamiskoosolekul EESTI SÕJAHAUDADE HOOLDE LIIDUKS, mis registreeriti kaitseministeeriumis 7. septembril s.a.

Mida on teinud Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit? Iga tegevuse aluseks on teadmine. Sellest põhimõttest lähtudes on Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit sihikindlalt kogunud, talletanud ja süstematiseerinud eluloolisi andmeid ükskõik kus langenud ja surnud Eesti sõjameeste kohta, samuti Vabadussõjas võidelnud välismaalaste ja kõigi Vabadusristi kavaleride kohta. Loodud on selles ainevallas parim arhiiv Eestis.

Liit on päevast-päeva ja aastast-aastasse teinud tööd, mida harva märgatakse, sadadel unustatud ja rohtunud sõjameeste haudadel kogu Eestis. Selle rutiinse töö vahelduseks on avalikkuse tähelepanu köitnud suurprojektid, mis on teoks saanud tihedas koostöös kaitseministeeriumiga.

Liidu ja kaitseministeeriumi tähtsaim ühisprojekt on Tallinna Kaitseväe Kalmistu taastamine. Kaitseministeeriumi tellimusel on liit taastanud Vabadusristi kavaleride matmispaiga mälestussamba 1998 ja Vabadussõja kõrgemate juhtide memoriaali 2000. Ees seisab Mälestusehist (tundmatu Sõduri mausoleumi) taastamine.

Koostöös Saksa Volksbund Deutsce Kriegsgräberfürsorge'ga, mille korraldus suures osas on liidule eeskujuks olnud, taastas liit Pärnu ja Viljandi Saksa sõjaväekalmistud (1993) kokku ligemale poolteise tuhande langenuga.

Arhiivi kogutud informatsioon on kasutu, kui see pole kättesaadav avalikkusele. Liit on tema käsutuses oleva teabe tutvustamiseks publitseerinud mitu põhjapanevat trükist. 1997.a ilmus "Eesti Vabadusristi Kavaleride Register" (koostaja Jaak Pihlak), 1999.a. ilmus postuumselt Ülo Uluotsa "Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus." ja aastal 2000 Hannes Walteri ja Tiina Tojaku "Nad andsid kõik. Vabadussõjas langenud ohvitserid". Ettevalmistamisel on trükised välisriikide kodanikest - Vabadusristi kavaleridest.

Liidul on koostöösuhted Saksa, Läti ja Soome lähedaste ühingutega.