Arutelu:Aatom

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Igal kihil tohib tiirelda vaid kindel arv elektrone. Valem selle arvu leidmiseks on 2n2, kus n on elektronkihi number. Viimasel elektronkihil on alati 8 elektroni.

Mis tähendab "tohib"? Seda tuleb selgitada.
Miks siis viimasel elektronkihil on alati 8 elektroni, kui kolmandal kihil tohib neid valemi järgi olla 16? See ei klapi. Andres 22. september 2006, kell 19:24 (UTC)



Kas elektronkatte ja elektronkihi vahele saab tõmmata võrdusmärgi? Artiklis on lause: "...ja seda ümbritsevast negatiivse elektrilaenguga elektronkattest ehk elektronkihist..".--Animagi 22. september 2006, kell 19:27 (UTC)

Ei. Jurjev 22. september 2006, kell 19:30 (UTC)


Keemilise elemendi väikseim osake on absurd... element on teoreetiline mõiste, mitte midagi käegakatsutavat. DubZog 25. juuli 2008, kell 13:46 (UTC)

Võiks enne arutelu lehele vaadata kui teise kasutaja poolt tehtud muudatusi kohe hävitama hakata :) DubZog 25. juuli 2008, kell 14:05 (UTC)

Palun ära pahanda. Sinu pakutud sõnastus on kindlasti vale, sest aatom ei ole keemilise aine väikseim osake: aatomid jaotuvad omakorda osakesteks.
Vaata artiklit Keemiline element. Seal räägitakse selle termini kolmest erinevast tarvitusest. Kas see on vale? Andres 25. juuli 2008, kell 14:19 (UTC)
Muide, ka keemilisest ainest võib rääkida nii abstraktses kui ka konkreetses tähenduses.
Kui Sul peaks tarvis olema mõnd "hävitatud" redaktsiooni taastada, siis leiad selle artikli ajaloost koos redigeerimiskastiga. Andres 25. juuli 2008, kell 14:23 (UTC)
Eks ta ole, aga rääkides keemilise elemendi definitsioonidest siis ma võtsin siinkohal aluseks kõige enamkasutatava ehk siis esimese. Aga defineerida elementi kui aatomite kogumit ja aatomit kui elemendi vähimat osa on ka halb, kuna see ei anna nendele mõistetele konteksti, sidudes neid vaid omavahel. Kuidas oleks definitsiooniga "Aatomiks nimetatakse väikseimat osakest, mis säilitab talle vastava keemilise elemendi keemilised omadused."?
EDIT: See tundus mulle senistest sobivaim, seega panin ta ka artiklisse. DubZog 25. juuli 2008, kell 18:23 (UTC)
Sisulisi vastuväiteid mul ei ole. Andres 25. juuli 2008, kell 18:34 (UTC)
Ka IUPAC annab sarnase definitsiooni. Kuid positiivne ioon ja isegi aatomituum säilitavad elemendile iseloomulikud omadused, sealhulgas keemilised. Või saan ma millestki valesti aru? Andres 25. juuli 2008, kell 21:12 (UTC)
See on tegelikult täitsa huvitav mõte. Tundub, et peaks säilitama jah, sest elemendi määrab ju aatomituum. Aga keemilisi sidemeid ta ju ilma elektronideta ei saa moodustada? st äkki ikka ei saa öelda, et säilitab omadused? --Epp 25. juuli 2008, kell 21:36 (UTC)
Need omadused on ju potentsiaalsed. Aatomituum saab endale elektronid külge haarata. Vaba aatom ei saa ka keemilisi sidemeid moodustada, kui pole teisi aatomeid. Andres 25. juuli 2008, kell 21:43 (UTC)
Ma lihtsalt kujutasin endale ette üht maailmast isoleeritud vesiniku iooni :-). Aga ju siis ikka säilivad omadused tõesti. --Epp 25. juuli 2008, kell 21:56 (UTC)
Siiski siiski, neutraalse aatomi ja talle vastava positiivse iooni käitumine keemilistes reaktsioonides on väga erinev, tihti lausa vastandlik (s.t. üks on redutseerija, teine oksüdeerija). S.t. kui panna üks vaba aatom mingisse keskkonda või üks eraldatud ioon mingisse keskkonda, siis nad käituksid seal erinevalt. (Olgugi et see on vaid hüpoteetiline katse...)195.50.197.120 25. juuli 2008, kell 23:43 (UTC)
Siin on kaks aga. Esiteks, võib ju öelda, et nii vaba aatomi kui ka iooni käitumine on keemilisele elemendile iseloomulikud. Muidu me ju ei nimetaks näiteks vesiniku iooni vesiniku iooniks. Teiseks, ka vaba aatom ning keemiliselt seotud aatom ja (teisel viisil keemiliselt seotud aatom) käituvad erinevalt. Või kuidas? Andres 25. juuli 2008, kell 23:52 (UTC)
See kisub väga juuksekarva lõhkiajamiseks. Samas, probleemi lahendaks see, kui muuta definitsioonis sõna "osake" sõnapaariks "neutraalne osake", aga... nojah, maitse asi, aga mina seda ei teeks. Sisuliselt tembeldaksime me sellega ka IUPAC'i definitsiooni ebakorrektseks, mis oleks minu meelest veidi kummaline käitumine.DubZog 26. juuli 2008, kell 21:51 (UTC)
Muideks... enamasti räägitakse ka ioonist kui aatomist, lihtsalt laenguga aatomist. (...erinevalt neutraalsest aatomist, mida me tavaliselt aatomi all silmas peame...) DubZog 26. juuli 2008, kell 21:54 (UTC)
Jah, sellest ma tahtsingi rääkida. Tundub, et igas kontekstis ei peeta aatomi ja iooni erinevust oluliseks. Aatomi ja iooni mõiste vahekorra kohta võiks olla eraldi alajaotus.
Tõenäoliselt ei ole IUPAC tahtnud aatomi mõistet täpsemalt määratleda. Pean ka võimalikuks, et aatomi definitsioon ei ole seal täpselt läbi mõeldud sellepärast, et aatomi mõiste on keemikute jaoks iseenesestmõistetav ja vaidlusi ei tekita.
Minu meelest tuleks ikkagi püüda olla nii täpne kui võimalik. Aga jah, arvan, et "neutraalne" ei ole aatomi mõiste juures tõesti keskne ning on oluline ainult teatud kontekstis. Andres 26. juuli 2008, kell 22:03 (UTC)

Joonis tuleb tõlkida. Andres 15. september 2008, kell 17:16 (UTC)

Ta on tõlgitud, aga keeleliselt vigaselt. Andres 29. jaanuar 2011, kell 20:58 (EET)

füüsikaliste vahenditega aga saab teda lahutada elementaarosakesteks

Ainult sel juhul, kui elementaarosakeste all mitte mõista fundamentaalosakesi. Andres 29. jaanuar 2011, kell 21:02 (EET)

aatomi stabiilsus[muuda lähteteksti]

Artiklist ei leia midagi aatomi stabiilsuse kohta...Keemia piirides on aatom jagamatu, füüsikaliste vahenditega aga saab teda lahutada elementaarosakesteks. Aatomi ehitust võivad muuta looduslikud radioaktiivsed protsessid ja aatomite pommitamine elementaarosakestega. See määratlus ei räägi niivõrd aatomitest, vaid pigem keemiast ja ühest osast füüsikas ja see on küll väga kaudne viis selgitada aatomi põhiomadusi.. Tegelikult on ju meid ümbritsevas looduses, ma mõtlen siin planeedi Maa biosfääris, valdav enamik aatomeid stabiilsed (stabiilsed isotoobid), sest neil on stabiilsed aatomituumad. Kogu Päikesesüsteemi aja jooksul on ebastabiilsed lagunenud ja jõudnud stabiilsesse väikseima võimaliku energiaga olekusse. Miks aatomituumad (enamuses) on väga stabiilsed? Sest stabiilses olekus aatomituuma lagundamiseks on vaja väga suurt energiat, tegelikult sama suurt kui selles olukorras, milles aatomituumad on tekkinud - tähtede sisemuste tohutu kuumus, rõhk ja miljonid aastad, supernoova plahvatus. Sellist energiat aga meie suhteliselt rahulikus ja tasakaalukas keskkonnas iseeneslikult pole. Oleme kaitstud Maa magnetväljaga ja osoonikihiga atmosfääris...(looduse seadustega, oma kohaga päikesesüsteemis).. See neelab suurema energiaga kiirguse ja osakesed. Seega saab oluliselt suuremat aatomituumade muutmist teha vaid inimene oma teadmiste ja tehnikaga kunstlikult. Radioaktiivsus, mis küll suurenes atmosfääris järsult peale tuumapommide katsetusi (ja tuumaenergia kasutuselevõttu elektrijaamades näiteks) 20 sajandil puudutab õnneks kõikidest aatomitest Maal siiski väikest osa. Looduslikult radioaktiivsed ained (nii öelda muutuvad aatomid) on väga rasked aatomid perioodilisustabeli lõpust ja aatomid, mis atmosfääris puutuvad kokku suure energiaga kiirgusega või osakeste vooga, mille käigus neelduva energi tõttu toimuvad aatomituumas muutused. Selline aatom on atmosfääris tekkiv radioaktiivne süsinik, mis moodustab kõikidest biosfääri süsiniku aatomitest vaid tibatillukese osa. Seda tahtsingi lisada. Küsimus on arvudes, kontekstis. Aatomeid, nende:: põhitegijat, tuuma saab küll muuta aga õnneks see pole nii lihtne. Enamik aatomituumi (aatomeid) on jumalale ja (?:) looduseadustele tänu siiski stabiilsed. nimelik 8. jaanuar 2018, kell 13:20

Minu meelest Sa räägid aatomituuma stabiilsusest, mitte otseselt aatomi stabiilsusest. Andres (arutelu) 10. jaanuar 2018, kell 10:50 (EET)
Minu meelest aatomi stabiilsuse määrabki tema tuuma stabiilsus. See, mis keemia piirides on jagamatu on stabiilne, muutumatu, jagamatu aatomi tuum. Seega rääkides tuumast, selle stabiilsusest on otseselt sama, mis rääkida aatomist ja selle stabiilsusest. https://en.wikipedia.org/wiki/Stable_nuclide nimelik 10. jaanuar 2018, kell 11:56
Ma ei saa sellest argumendist aru ega saa aru, kuidas viide Sinu väidet toetab.
Näiteks heeliumi aatom on stabiilne, aga vesiniku aatom ei ole, sest ta kaldub minema molekuli koosseisu. Andres (arutelu) 10. jaanuar 2018, kell 22:06 (EET)
Keemia piirides on aatom jagamatu ja muutumatu, sest aatomi tuumalaeng keemilistes reaktsioonides ei muutu. Heelium on inertne nagu ka teised inertgaasid, vesinik kipub jah kergesti teiste ainetega liituma aga vesiniku aatom jääb ikka vesiniku aatomiks tuumalaenguga 1. Või kuidas Sa mõtled? Et iooni puhul ei saa rääkida stabiilsest aatomist, et siis tuleb rääkida ebastabiilsest aatomist, mis näiteks on kaotanud 1 elektroni? Lugemissoovitus:"Filosoofilised mõtted" autor Niels Bohr, tõlkinud Piret Kuusk ja Laurits Leedjärv. Selle aatomite stabiilsuse kohta ja mitte ainult. nimelik 11. jaanuar 2018, kell 00:31
Vesiniku aatomi ebastabiilsus seisneb selles, et ta ei jää kauaks püsima, vaid muutub kas iooniks või molekuli koostisosaks, kuigi ka molekuli koostisosa nimetatakse aatomiks. Andres (arutelu) 11. jaanuar 2018, kell 09:37 (EET)
just nii ongi. selles molekulis ja ioonis on seesama aatom. sellepärast räägitakse stabiilsest aatomist (nö keemia piirides, kuigi need keemia piirid käivad valdava enamiku maa biosfääri aatomite kohta, muutuvate aatomite ehk ebastabiilsete aatomite osa on väike).nimelik 11. jaanuar 2018, kell 13:19