Art and Visual Perception: A Psychology of the Creative Eye

"Art and Visual Perception: A Psychology of the Creative Eye" ("Kunst ja nägemistaju: loova silma psühholoogia") on Rudolf Arnheimi raamat, mis ilmus esimeses redaktsioonis 1954 ja teises versioonis 1974. Raamat on tõlgitud 14 keelde.

Kokkuvõte teise redaktsiooni järgi

Sissejuhatus

Võib tunduda, et kunst on jutu alla uppumas, sest sellest räägitakse nii palju, kuigi tõelist kunsti on vähe. Asi on õigupoolest selles, et meie kultuur ei ole kunsti loomiseks soodne ega julgusta kunstist õigesti mõtlema. Meie kogemused ja mõtted on kas tavalised, kuid mitte sügavad, või sügavad, kuid mitte tavalised. Me ei taipa asju meelte abil, mõiste on tajust lahus, mõtlemine liigub abstraktsioone pidi. Silmad on taandunud äratundmis- ja mõõtmisvahenditeks. Meil on vähe mõtteid, mida piltidega väljendada, ja me ei näe tähendust selles, mida me näeme. Esemed, millel on tähendus ainult lahjendamata nägemise jaoks, teevad meid sellepärast nõutuks ja me otsime pelgupaika sõnadest. Meistriteoste nägemisest ei piisa. Silmadega mõistmise kaasasündinud võime tuleb taasäratada. Parim vahend selleks on pliiats, pintsel, peitel ja võib-olla kaamera. Ent siingi on takistuseks halvad harjumused ja vääritimõistmised. Võib-olla on siin parimaks abimeheks nägemine: inimesele näidatakse nõrku kohti ja häid eeskujusid. See aga on hea ajend rääkimiseks, ka kunsti vallas. Tuleb aga tähele panna kunstnike ja kunstiõpetajate hoiatusi kõnelemise eest. Eelkõige võivad nad öelda, et nähtavat ei saa sõnadega edasi anda. Selles on tõetera, aga see ei käi mitte ainult kunsti, vaid igasuguse kogemuse kohta: konkreetset juhtumit ei saa üldiste mõistetega kirjeldada. Ka kunstnik kasutab kuju ja värvi, et haarata konkreetses midagi üleüldiselt tähenduslikku. Ta ei püüa ega saagi unikaalset täpselt esitada. Tõsi küll, tema teos on konkreetne ja unikaalne. Seda võetakse vastu kõigepealt vahetult meelte ja tunnetega, ja sõnad võivad oodata, kuni vaim üldise välja sõelub. See on suur vaev, kuid põhimõtteliselt sama laadi nagu teiste keeruliste asjade kirjeldamine. Kunst on organismide saadus ja sellepärast arvatavasti mitte keerukam ega vähem keerukas kui organismid ise. Sageli juhtub, et me ei suuda omadusi, mida me kunstiteoses näeme ja tunneme, sõnades väljendada. Asi pole mitte sõnades, vaid selles, et me pole veel sobivaid kategooriaid leidnud. Sõnad ei saa meeltega tajutut otseselt väljendada, vaid ainult nähtut, kuuldut ja mõeldut nimetada. Need ei ole võõras meedium, mis tajutu jaoks ei sobi, vaid käivadki ainult tajukogemuste kohta. Viimastele nime andmiseks on aga tarvis tajuanalüüsi, mis teravdab nägemist nii, et see tungib kunstiteosest läbi, nii palju kui see üldse võimalik on. Eelarvamus on ka see, et sõnaline analüüs halvab intuitiivse loomingu ja taipamise. Siingi on tõetera, vormelid ja retseptid võivad olla destruktiivsed. Aga kas sellest tuleb järeldada, et ühest võimest tuleb teise nimel loobuda? Kas mitte häired ei tulegi just sellest, et üks võime töötab teise arvel? Inimene saab täiel rinnal elada ja hästi töötada ainult juhul, kui kõik tema võimed on tasakaalus. Ebamäärasuses kobamine ei ole produktiivsem kui reeglite pime järgimine. Kahjulik võib olla ohjeldamatu eneseanalüüs, kuid ka kunstlik primitivism, mis keelab inimesel aru saada, kuidas ja miks ta töötab. Tänapäeva inimesel on võimalus ja sellepärast kohustus elada enneolematu eneseteadlikkusega. Elamise ülesanne on võib-olla raskemaks läinud, aga pääsu sellest ei ole.

Raamat tahab arutada mõningaid nägemise voorusi ning neid värskendada ja suunata. Kunsti loomist ja kogemist ei saa arutada ilma psühholoogiata. Kõik kunstiteoreetikud kasutavad psühholoogiat, kas siis tänapäeva psühholoogide tulemusi või vananenud või kodukootud psühholoogiat. Mõned psühholoogid on pööranud tähelepanu kunstile, kuid pole midagi olulist aru saanud. Asi on esiteks selles, et kunstitegevust uuritakse sageli ainult isiksuse uurimise raames, või piirdutakse sellega, mida saab mõõta ja loendada, ning eksperimentaalpsühholoogiast või kliinilisest või psühhiaatrilisest praktikast võetud mõistetega. Kunst, nagu muudki uurimisained, nõuab lähedast tutvust, mis võrsub ainult pikaajalisest armastusest ja kannatlikust pühendumisest. Hea kunstiteooria peab lõhnama ateljee järele, kuigi jutt peab olema teistsugune kui kunstnikel.

Siin tuleb juttu ainult visuaalsest kunstist, peamiselt maalikunstist, joonistamisest ja skulptuurist. Sarnased ilmingud on ka fotograafias ja etenduskunstides. Raamat on välja kasvanud filmikunsti uurimisest.