Salutakjas
| Salutakjas | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Astrilaadsed Asterales |
| Sugukond |
Korvõielised Asteraceae |
| Perekond |
Takjas Arctium |
| Liik |
Salutakjas |
| Binaarne nimetus | |
|
Arctium nemorosum Lej. | |
Salutakjas (Arctium nemorosum) on kaheaastane ühekojaline rohttaim korvõieliste sugukonnast takja perekonnast.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Taim enamasti 60–200 cm kõrguste vartega, millel on vitsjad, allapoole käändunud harud. Liitõisik on üldkujult kobarjas, mitte kännasjas (nagu suurel ja villtakjal) ning õisikud on 2–6 kaupa varte tippudes ja lehtede kaenlais. Õisikud on vähemalt 3 cm läbimõõdus, üldkatise lehed on võrkvillata. Seemnised on 6–9 mm pikad. [1]
Salutakjas võib hübridiseeruda teiste liikidega, eelkõige väikese ja suure takjaga, ning see raskendab liigi määramist. Peale liigiomaste tunnustega isendite võib leida ka kahe liigi vahepealseid.
Kasvukohad ja levik[muuda | muuda lähteteksti]
Üldlevilalt on salutakjas Eurosiberi areaaliga. Eestis jõuab levila kirdepiirile. Esmakordselt leitud 19. sajandil, ent algul valesti määratud. Uuemal ajal taasavastas salutakja Tõnu Ploompuu 1994. aastal Suur-Pakri saarelt. Hiljem on salutakjat leitud mitmelt poolt Lääne-Eesti mandriosast. [2] Kuulub kaitstavate taimeliikide teise kategooriasse. Liikide ohustatuse hindamisel pälvinud staatuse "väljasuremisohus", kuna populatsioonid on väikesed ja pigem ajutised. Samas võib kahtlustada ka taime vähest tuntust.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kukk, Toomas (2010). Korvõielised - Asteraceae. Eesti taimede määraja. 3. trükk. Tartu: EMÜ. Lk 285.
- ↑ "Arctium nemorosum – salutakjas". Eesti taimede uue levikuatlase tööversioon. 2019.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Salutakjas andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Salutakjas |