Araabia-Nuubia kilp

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Aafrika põhjaosa. Araabia-Nuubia kilp on üleval paremal

Araabia-Nuubia kilp on kilp Põhja-Aafrikas ja Araabia poolsaarel.

Araabia-Nuubia kilbil asuvad osaliselt Iisrael, Jordaania, Egiptus, Sudaan, Eritrea, Etioopia, Somaalia, Saudi Araabia ja Jeemen. Saudi Araabias on kilbi osaks ‘Asīri provintsi mägismaad, lõunas Etioopia mägismaa. Põhjapoolsem osa kilbist on kõrbeline. Kilbi pindala on 2 725 000 km²

Araabia-Nuubia kilp on osa Sahara metakraatonist (tegu on endise kraatoniga, mis on taas seismiliselt aktiivseks muutunud).

Kilbil avanevad proterosoikumi kivimid. Suur osa Araabia-Nuubia kilbist on moodustunud Ida-Aafrika orogeneesi käigus (neoproterosoikum), mis oli seotud Gondwana tekkega. Vanimad kivimid kilbil on 870 miljonit aastat vanad ofioliitsed kompleksid. Kilbi tekkeks kulus hinnanguliselt 300 miljonit aastat. Protsessi lõpus sattus sealne noor maakoor Gondwana tekkel surve alla, mis muutis maakoore paksemaks. Praegu on maakoore paksus kilbil 40–45 kilomeetrit. Tektooniline aktiivsus kilbil oli Kambriumi ajastu liivakivide moodustumise ajaks (530 miljonit aastat taagas) lõppenud.

Kilp on kivimiliselt koostiselt mitmekesine. Levinud on mitmesugused moondekivimid ja tardkivimid ning neid lõikavad arvukad intrusioonid. Tektooniliste protsesside käigus tekkinud madalamad kohad on moodustunud settekivimitest, sealhulgas liivakivist.[1]

Kilbi kivimid paljastusid taas, kui tekkis Punane meri. Mere teke tõi kaasa ümbritseva maapinna kerke, mille käigus seda katnud settekivimid minema uhuti. Kõrbeline kliima, peaaegu täielikult puuduv taimkate ja fanerosoikumi setete puudumine muudavad piirkonna maakoore tekke uurimisel äärmiselt väärtuslikuks.

Kilp on olnud üks esimesi geoloogiliste uuringute alasid meie planeedil. Egiptlased hankisid sealt kulda ja graniiti, roomlased porfüüri. Ka Araabia poolsaarel on üle 5000 aasta tegutsenud kaevandusi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Blasband,B., White,S., Brooijmans,P., De Boorder,H. & Visser,W. 2000. Late Proterozoic extensional collapse in the Arabian-Nubian Shield. Journal of the Geological Society, 157, 615–628.