Antonio Rosmini
Antonio Francesco Davide Ambrogio Rosmini Serbati (24. märts 1797 Rovereto, Trento provints – 1. juuli 1855) oli itaalia filosoof.
Ta oli Pier Modesto ja Giovanna dei Conti Formenti di Biacesa del Garda teine poeg.
Ta lõpetas Padova ülikooli õigusteaduse ja filosoofia alal ning ta ordineeriti 1821 Padovas preestriks.
Tal tekkis sügav kalduvus filosoofiale, milles teda julgustas Pius VII.
Aastal 1826 siirdus ta Milanosse, kus tal sugenes lähedane suhe Alessandro Manzoniga, kes tema kohta hiljem ütles: "ta on üks kuuest või seitsmest vaimust (intelligenze), kes kõige rohkem austavad inimsust (umanità)." Tema kirjutisi imetlesid teiste seas ka Niccolò Tommaseo ja Vincenzo Gioberti, kellest samuti said tema sõbrad.
Aastal 1830 asutas ta Domodossolas Istituto della Carità kongregatsiooni, mille liikmeid hakati nimetama rosminiani. Uue kongregatsiooni põhikirja, mis sisaldus raamatus, mida Rosmini kogu elu välja andis, kiitis 1839 heaks paavst Gregorius XVI.
Rosmini kuulutati 18. novembril 2007 õndsaks.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Tsitaat[muuda | muuda lähteteksti]
„Inimese isik on kohalolev (sussistente) inimõigus.“
– Antonio Rosmini