Antoine Abel

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Antoine Abel (27. november Anse Boileau, Mahé 193419. oktoober 2004) oli Seišellide prantsus- ja kreoolikeelne kirjanik, keda on nimetatud Seišellide lühiproosa ja luule isaks[1] või koguni üldse Seišellide kirjanduse isaks[2]. Ta on olnud üks vähestest Seišellide prantsuskeelsetest kirjanikest.[3]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast algkooli õppis ta müürsepaks. Nelja-aastase keskharidusega Šveitsis sai ta 1959 algkooliõpetaja kutse. Hiljem sai ta Readingi Ülikoolist kõrghariduse maapiirkondade kasvatusteaduse alal. Ta naasis Mahéle, kus ta õpetas maal põllumajandust. Seejärel stažeeris ta Bristoli Ülikoolis, et hakata õpetama Victoria Kõrgemas Normaalkoolis, mis õpetab välja õpetajaid. Sinna jäi ta tööle kuni pensionile minekuni 1986.[2]

Peale kirjandusliku tegevuse avaldas ta 1970ndatel regulaarselt ingliskeelseid uudiseid väljaannetes Seychelles Bulletin ja Seychelles-Culture.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on kirjutanud lühiproosat ja luuletusi. Tema lühiproosa meenutab rahvajutte. Enamikus juttudes on tegelaseks trikster Soungoula. Belinda Jack on neid nimetanud proosaluuletusteks.[3] Luuletused räägivad enamasti karjaste elust ja loodusest, mõned aga on poliitilise suunitlusega ja väga emotsionaalsed.[1]

Oma luulekoguga "Paille en queue" ('Punasaba-troopikalind'; 1969) sai ta esimese Seišellide kirjanikuna rahvusvaheliselt tuntuks. See oli esimene Seišellidel välja antud luulekogu. Seal rääkis ta oma noorpõlvemälestustest.[2] Suur osa luuletustest on avaldamata. Neid on avaldatud ka 1983. ja 1984. aastal kolmes antoloogias, millest üks ilmus Seišellidel, üks Réunionil (Anthologie de poésie seychelloise, ARS Terres créoles, U.D.I.R., C.R.I., S.E.R.O.I. Coll. Anchaing, 1984) ja üks Antillidel (Anthologie de la nouvelle poésie créole, tome 3, coordonnée par Lambert Félix Prudent, Editions caribéennes, ACCT, 1984).[2]

Jutukogus "Une tortue se rappelle!" laseb ta "jutustada Seišellide ajaloo saarestiku vanimal elanikul, maismaakilpkonnal, kes elab mitusada aastat vanaks."

Pariisis P.-J. Oswaldi kirjastatuna[4] ilmusid tema jutukogud "Coco sec" (1969), "Une tortue se rappelle!" (1977; hiljem ka Harmattani kirjastatuna).[4][3] Aastal 1977 avaldati Pariisis P.-J. Oswaldi kirjastatuna tema lühiproosa- ja luulekogu "Contes et poèmes des Seychelles".[1] 1981 jutukogu "Contes des Seychelles" Pariisi kirjastuses CLE international[4].

Tema trükis avaldamata näidendeid on lavastatud Seišellide kreooli teatris.[5]

Aastal 1982 ilmus Abeli kreoolikeelne romaan "Mon tann en leokri".[5]

Hinnangud[muuda | muuda lähteteksti]

Antillidel avaldatud antoloogias (lk 501) öeldakse tema luule kohta: "Abel tahab olla argipäeva laulik oma tagasihoidlike rõõmudega ja oma muredega."

Réunionil väljaantud antoloogias (lk 52) öeldakse: "Missugusesse koolkonda Antoine Abeli paigutada? Oma armastusega elu lihtsate asjade vastu on temas kahtlemata midagi Francis Jammesist. On ka midagi Jacques Prévertist, mitte laulude Prévertist, vaid eitamise omast. On midagi Robert Desnos'st fantaasia poolest, mis on luule tõeline õis. On kõike seda, mis ei lase teda sildistada."

Antoine Abeli auhind[muuda | muuda lähteteksti]

Seišellide kreooli festival (Festival Kreol des Seychelles) annab välja iga-aastast Antoine Abeli auhinda (Prix Antoine Abel).[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]