Antipateetiline eksitus

Antipateetiline eksitus (inglise keeles antipathetic fallacy) on David Papineau järgi eksijäreldus, mille puhul asjaolust, et kolmandaisikulised mõtted teadvusliku kogemuse kohta ei kasuta mingil (võib-olla sekundaarsel, meenutuslikul) kujul seda teadvuslikku kogemust ennast, järeldatakse, et erinevalt esimeseisikulistest mõtetest ei saa kolmandaisikulised mõtted käia teadvusliku kogemuse kohta. See eksitus seletab Papineau järgi, miks paljud inimesed usuvad, et on olemas mittefüüsilisi vaimuseisundeid.

Termin on moodustatud John Ruskini väljendi "pateetiline eksitus" (pathetic fallacy) eeskujul. Ruskin peab silmas subjektiivsete muljete panemist asjade eneste arvele, nagu näiteks ütluses "sünge mets". Antipateetilise eksituse puhul jäetakse see just tegemata: teadvuslikke kogemusi keeldutakse aju arvele panemast.

Papineau kaitseb füsikalistlikku seisukohta, et teadvuslikud kogemused on identsed ajuseisunditega. Mary toa mõtteeksperimenti kasutavale teadmiseargumendile vastab ta, et värvusi esimest korda aistides omandab Mary uue viisi osutada oma füüsilistele ajuseisundile, kasutades mõisteid, mis rajanevad nende esimeseisikulisel kogemisel. Oma kogemusest esimeseisikuliselt mõeldes kasutab ta esmakogemisel moodustunud mustreid.

Antipateetiline eksitus seletab, miks inimesed kalduvad arvama, et nad saavad oma kogemusest päriselt mõelda ainult esimeseisikuliselt, mistõttu see kogemus ise peab olema midagi füüsilisest seisundist erinevat. Nimelt tundub, nagu kolmandaisikulised mõtted käiksid ainult füüsiliste seisundite, mitte teadvuslike kogemuste kohta, sest nende puhul ei kasutata kogemust meenutavaid mustreid (mõtted ise ei sisalda kogemuslikku elementi). Et kolmandaisikulised mõtted kogemuse kohta seda kogemust ennast mitte kuidagi ei sisalda, siis tundub, nagu nad ei saaks tegelikult selle kogemuse kohta käia. Eksitus tuleneb siis kasutamise ja mainimise eristuse tegematajätmisel: sellest, et me kogemust ei kasuta, ei järeldu, et me ei saaks kogemust mainida.