Andrei Platonov

Andrei Platonov (1938)

Andrei Platonov (vene keeles Андрей Платонов, kuni 1920. aastate alguseni Andrei Klimentov, 1. september 1899 Voronež – 5. jaanuar 1951 Moskva) oli vene kirjanik ja insener. Tema tuntuim teos on jutustus "Auk".

Õpingud ja töö insenerina

Andrei Platonov sündis Voronežis paljulapselise pere vanima lapsena, tema isa töötas lukksepana raudteetöökojas. Voroneži agulis (Jamskaja slobodaa), mis sarnanes paljuski külaga, möödusid Andrei Platonovi noorusaastad. Juba 13-aastaselt pidi ta tööl käima hakkama, sest isa sissetulekust ei piisanud suure pere ülalpidamiseks. Teismelisena töötas Andrei Platonov juhutöölisena, kindlustusseltsi jooksupisina, lukksepa abilisena, vedurijuhi abina ja elektrikuna.   

Andrei Platonov õppis kihelkonnakooli järel kaks aastat linnakoolis, mis jäi küll pere kehva majandusliku olukorra tõttu lõpetamata. Aastatel 1917–1918 jätkas ta õpinguid Voroneži polütehnilise instituudi ettevalmistuskursustel, töötades samal ajal veduriremonditöökojas. Venemaad haaranud kodusõja tõttu jätab ta õpingud pooleli ja astub Punaarmee ridadesse, teenides raudteelaste eriüksuses vedurijuhi abina, pärast ka reamehena. Aastatel 1921–1924 jätkab ta õpinguid Voroneži polütehnilises instituudis, mille lõpetab maaparandusinseneri ja põllumajanduse elektrifitseerimise spetsialistina.

Juba õpingute ajal juhtis Andrei Platonov Voroneži kubermangus maade kunstliku niisutamise, jõgede puhastamise ja soode kuivendamisega tegeleva komisjoni tööd. Pärast kõrgkooli lõpetamist juhtis ta Tambovi kubermangus maaparanduse ja põllumajanduse elektrifitseerimisega seotud töid. Aastatel 1923–1927 pühendus Platonov tööle inseneri ja administreerijana. 1927. aastal kutsuti ta tööle Moskvasse, kus töötas maa- ja metsatööliste ametiühingu keskkomitees ning pärast seda põllutöö rahvakomissariaadis vaneminsenerina. Platonov oli ka leiutaja – tema nimele kuulub mitu patenti, sh patent ujuvekskavaatori konstruktsiooni kohta.    

Kirjanduslik tegevus

Juba 12-aastaselt tekkis Andrei Platonovil huvi kirjutamise vastu. Õpingute ja töö kõrvalt tegi Platonov järjepidevalt kirjanduslikke katsetusi, tegi päevakajalist kaastööd ajalehtedele ja ajakirjadele. 1922. aastal ilmus Platonovi sulest luulekogu "Sinisügavik". Seejärel ilmusid kolm jutu- ja novellikogu: "Jepifani lüüsid" (1927), "Inimene iseendas" (1928) ja "Meistri saamine" (1929). Sel ajal tegutses Platonov juba vabakutselise kirjanikuna.

Platonovi loomingus väljendub lihtsa tööinimese maailmakäsitusest tõukuv terviklik maailmapilt, mille osadeks on inimene, loodus ja inimese loodud asjad (masinad). Selle maailma keskmes olev inimene vaevleb iseenda ja teda ümbritseva elu mõttetust oimates – ta püüab sisemise rahutuse ajel maailmas ringi liikudes iseendas ja maailmas selgusele jõuda. Inimene ei vastandu Platonovi teostes loodusele ega ühiskonnale, vaid püüab jõuda nende ühtsuse tunnetamiseni, nende hingelise kokkukõlani. Platonovi "kangelased" on oma eluõiguse eest seisvad orvud ja kodutud, oskustöölised, insenerid – igaüks neist on üsna ühtmoodi, kuigi veidi erineval moel kaasa haaratud elu suurest voolust. Andrei Platonovi stiilile on omane tavapäraste sõnade ühendamine viisil, mis muudab inimliku olemise erakordselt selgelt, otsekui läbivalgustatult tunnetavateks. Platonovi loodud sõnaühendid omandavad lausa käegakatsutava mahulisuse ja tunnetusliku selguse. Tavaliste olukordade ja hingeseisundite kohta kasutab Platonov harjumatuid, ootamatuid epiteete ja sõnaühendeid, mis üllatavad alati oma võimalikkuse ja tabavusega. Platonovi teostes on eriline koht tema enda loodud filosoofiliste metafoorsete mõistete süsteemil, mis annab kõigele tema teostes kujutatavale selgelt tajutava eetilise mõõtme.

Alates 1920. aastate lõpust kuni surmani pidi Andrei Platonov taluma ühekülgse, vulgariseeriva, sotsialistliku realismi kaanonist lähtuva kriitika poolt esitatud ränki süüdistusi nõukogude tegelikkuse mustamises ja moonutamises, sotsialismivaenulikkuses. Kirjanikku süüdistati vastutustundetuses ja valetamises. Pärast sellist teravat rünnakut oli Andrei Platonovil alates 1930. aastatest väga raske, peaaegu võimatu oma teoseid avaldada. 1930. aastatel avaldas Platonov eri nimede all kriitikat Puškini, Lermontovi, Gorki, Hemingway, Steinbecki jt loomingu kohta. Ta kirjutas mitu näidendit, kuid need ei jõudnud lavale.

Teises maailmasõjas oli Platonov aastatel 1942–1945 rindekorrespondendina kogu aeg rindel. Ajakirjanikutöö kõrvalt kirjutas ta ka lühijutte ja novelle, mis ilmusid kolmes kogumikus (1942., 1943. ja 1945. aastal). Nõukogude ideoloogiast kantud kriitika mõistis Platonovi sõjateemalised novellid üheselt hukka, sest Platonov kujutas oma teostes ausalt sõjaga kaasas käivat viletsust, kehalisi ja hingelisi traumasid, laste ja orbude rasket saatust, kõike seda, mida sõda inimestega tegi. Sõjas haigestus Platonov tuberkuloosi. Sõjajärgsetel aastal toimetas Platonov vene ja baškiiri muinasjutte, sest oma loomingut tal sel ajal avaldada ei õnnestunud.

Andrei Platonov suri 1951. aastal tuberkuloosi tagajärjel.

Platonovil oli kaks last: poeg Platon ja tütar Maria. Kirjaniku loomingut on pärast tema surma süstematiseerinud ja avaldanud tütar Maria.  

Andrei Platonov on kirjutanud ühe romaani, üheksa jutustust, üle saja lühijutu ja novelli, neli näidendit, kuus filmistsenaariumi, kirjanduskriitilisi artikleid, ta on töödelnud ja avaldanud muinasjutte.

Teosed

• 1922 – luulekogu "Sinisügavik"
• 1926 – jutustus "Jepifani lüüsid" (eesti k 1969)
• 1927 – jutustus "Gradovi linn" (eesti k 1969), jutustus "Inimene iseendas" (eesti k 1979), novell "Kõrbeõpetaja" (eesti k 1979), jutukogumik "Jamskaja slobodaa"
• 1928 – jutustus "Meistri saamine" (eesti k 1979)
• 1929 – romaan "Tševengur"
• 1930 – jutustus "Auk" (eesti k 1988)
• 1934 – jutustus "Džan" (eesti k 1973), jutustus "Juveniilne meri", jutustus "Räpane tuul", novell "Takõrr" (eesti k 1979)
• 1936 – novell "Kolmas poeg" (eesti k 1979)
• 1937 – novell "Potudani jõgi" (eesti k 1979), novell "Fro" (eesti k 1979)
• 1942 – jutukogumik "Kodumaa taeva all"  

Eesti keeles ilmunud teosed

• 1969 – kahest jutustusest koosnev kogumik "Gradovi linn" (lisaks jutustus "Jepifani lüüsid")
• 1973 – jutustus "Džan"
• 1979 – kogumik "Meistri saamine" (15 jutustust ja novelli)
• 1988 – jutustus "Auk"