Allikapesu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Allikapesu on protsess, millega muudetakse teadlikult loodud libauudis usaldusväärseks tänu selle avaldamisele mõnes väärikas meediaväljaandes. Tegemist on propaganda- ja desinformatsioonivõttega, mida Nõukogude Liit kasutas juba külma sõja ajal.[1][2]

Protsess[muuda | muuda lähteteksti]

Allikapesu käivitamiseks on vaja skandaalset teavet ja madala avaldamisbarjääriga väljaannet, millest saab libauudise esmase ilmumise koht. Kui interneti-eelsel ajal olid sellisteks kanaliteks nišiväljaanded (näiteks maakonnalehed), siis tänapäeval ei pea tegemist olema trükiväljaandega. Libauudiste levitamist alustatakse ka ajaveebide ja sotsiaalmeedia kaudu.[1]

Seejärel liigub libauudis järjest mainekamatesse väljaannetesse – iga eelnev avaldaja on tõstnud uudise usaldusväärsust. Internetis võib ajaveebis avaldatud uudisest vaid minutitega saada tipptasemel kanalis avaldatud artikkel. Sageli on sellise uudise algallikat hiljem keeruline tuvastada, kuna viide esialgsele allikale protsessi käigus kaob (samas võidakse juba ka algtekstis viidata olematule allikale).[1]

Levimise põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Enamasti skandaalse sisuga libauudis hakkab levima just oma skandaalsuse tõttu, köites madala avaldamisbarjääriga väljaannete (näiteks tabloidajalehtede) ajakirjanike tähelepanu. Kui uudis seeläbi populaarsust saavutab, hakkavad seda vahendama ka mainekamad väljaanded, tõstes seeläbi põhjendamatult avaldatava teabe usaldusväärsust. Seejuures on levimise põhjuseks väljaannete ärimudel, mis isegi mainekamate väljaannete puhul eeldab "klikkide" püüdmist ja kuumimate lugude avaldamist. Seejärel tekib infokaskaad, kus ühe mingil määral usaldusväärse allika järel avaldavad sama sisu ka teised väljaanded. Ka lugejate jaoks muutub sisu seejärel usaldusväärsemaks – seda isegi siis, kui artiklites mainitakse teabe kontrollimatut päritolu.[1][3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Propagandasõnastik: allikapesu. 21.11.2016. Vaadatud 22.11.2019.
  2. Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson. "Tõejärgne diskursus ja semiootika". Acta Semiotica Estica XIV. Tartu, 2017. Lk 111.
  3. Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson. "Tõejärgne diskursus ja semiootika". Acta Semiotica Estica XIV. Tartu, 2017. Lk 97-98.