Allan Pettersson

Allikas: Vikipeedia

Gustaf Allan Pettersson (19. september 191120. juuni 1980) oli Rootsi helilooja.

Ta sündis sepa neljalapselises perekonnas Granhammari mõisas umbes 35 km kaugusel Stockholmist, kuid kasvas vaestes oludes üles Stockholmis, kuhu jäi kogu eluks. Ta ütles ise oma lapsepõlve kohta, et ta pidi muusika asemel õppima sepatööd, tema isa oli alkohoolik, kuid ema vaga naine, kes laulis ja mängis oma lastega.

1930. aastal hakkas ta õppima viiuli- ja vioolamängu ning kontrapunkti ja harmooniat Stockholmi konservatooriumis. Ta sai silmapaistvaks vioolamängijaks, kuid juba 1930. aastatel hakkas kirjutama ka laule ja kammermuusikat. Teise maailmasõja puhkedes õppis ta Pariisis vioolat. 1940. aastatel töötas ta viiuldajana Stockholmi Kontserdiühingu orkestris ja võttis komponeerimise eratunde Karl-Birger Blomdahlilt ja Otto Olssonilt. Tema tähtsamad teosed sellest kümnendist olid 24 laulu tsüklis "Barfotasånger" ('paljajalu laulud'; 1943–1945) ning kontsert viiulile ja keelpillikvartetile (1949).

1951. aastal kirjutas ta esimese oma seitsmeteistkümnest sümfooniast, kuid jättis selle lõpetamata. Samal aastal läks ta Pariisi kompositsiooni õppima. Rootsi naasis ta 1953. aastal ja sel aastal diagnoositi ta polüartriit. 1962. aastaks, kui valmis tema viies sümfoonia, oli ta tervis tõsiselt halvenenud. Petterssoni edukaim teos oli tema seitsmes sümfoonia (1966–1967), mille esitusi on rohkem salvestatud kui tema teisi teoseid ning mis tõi talle rahvusvahelise tuntuse.

1970. aastal oli ta pärast üheksanda sümfoonia valmimist üheksa kuud haiglaravil, kus alustas kümnenda kirjutamist. See valmis 1972. Oma elu viimasel kümnendil kirjutas ta veel kaheteistkümnenda sümfoonia (1973) segakoorile ja orkestrile, kantaadi "Vox Humana" Ladina-Ameerika luuletajate tekstidele (1974), kontserdid viiulile ja orkestrile (1977–1978) ning vioolale ja orkestrile (1979).

Petterssoni seitsmeteistkümnes sümfoonia jäi lõpetamata, kui ta 68-aastaselt suri.