Aleksandr Pjatigorski

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Aleksander Pjatigorski)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aleksandr Pjatigorski (2007)

Aleksandr Moissejevitš Pjatigorski (vene Александр Моисеевич Пятигорский; 30. jaanuar 1929 Moskva25. oktoober 2009 London) oli vene orientalist, filoloog, filosoof, semiootik ja kirjanik, india filosoofia eriteadlane.[1]

Ta oli Tartu-Moskva semiootikakoolkonna liige ja Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi auliige.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis Moskvas, kus tema isa oli suures relvatehases peainsener. Teise maailmasõja ajal oli ta Nižni Tagilis ja töötas relvatehases. 1951. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonna ja asus Stalingradis tööle ajalooõpetajana.

1956. aastal asus ta tööle NSVL TA Orientalistikainstituudis, kus aastal 1957 sai tema ülemuseks äsja NSV Liitu naasnud Juri Roerich, kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani aastal 1960. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene raamat, Pjatigorski ja S. Rudini "Tamili-vene sõnaraamat". 1962. aastal kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja tamili kirjanduse ajaloost". Samal aastal ilmus Pjatigorski raamat "Materjalid india filosoofia ajaloost". Aastast 1963 osales ta Juri Lotmani kutsel Tartu ülikoolis semiootika konverentsidel.

1969. aastal soovis ta tööle asuda Tartu Riikliku Ülikooli psühholoogiakateedris, ent tolleaegsel kateedrijuhatajal polnud julgust teda tööle võtta.[2]

Pjatigorski emigreerus NSV Liidust 1974. aastal ja asus elama Suurbritanniasse. Ta oli Londoni ülikooli Lõuna-Aasia ajaloo professor.

Ta on avaldanud raamatuid budistlikust filosoofiast, fenomenoloogiast, mütoloogiast ja vabamüürlusest.

1992. aastal mängis ta Otar Iosseliani filmis "Liblikajaht" maharadžat.

Eestis ilmunud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Mitu tema venekeelset artiklit on ilmunud aastatel 19651973 TRÜ Toimetiste sarjas (semiootika ja orientalistika).

Eesti keeles on autori nõusolekul avaldatud ajakirjas Vikerkaar (1990, nr 11, lk 71–72) ühe tema algselt ajakirjas Вопросы Философии 1990/5 ilmunud intervjuu lühendatud tõlge pealkirjaga "Psühhoanalüüs ja marksism" (tõlkinud ja järelmärkuse kirjutanud Andres Herkel).

Koostööartikkel "Kultuurisemiootika teesid" on eestikeelses variandis ilmunud Tartu Semiootikaraamatukogu esimeses köites.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2000 Andrei Belõi preemia romaani "Вспомнишь странного человека" ('meenutad imelikku inimest') eest.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tal oli neli korda abielus ja tal sündis viis last. [viide?]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]