Aleksander Krzyżanowski

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Aleksander Krzyżanowski

Aleksander Krzyżanowski (18. veebruar 1895 Brjansk29. september 1951 Varssavi) oli Poola armee ohvitser, Teise maailmasõja ajal Poola rahvusliku vastupanuliikumise Armia Krajowa Vilniuse piirkonna juht, hüüdnimega "Wilk" ("Hunt" poola keeles).

Elulugu enne sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis Valgevenes Brjanskis Poola šlahta perekonnas. 1916. aastal alustas õpinguid Peterburi Tehnikainstituudi elektromehaanika teaduskonnas. Samal aastal võeti teenima Vene tsaariarmee suurtükiväkke. Juulis 1917 määrati ta teenima 6. Siberi korpuse suurtükiväkke. Oktoobris 1917 siirdus ta kindral Józef Dowbor-Muśnicki juhitud Poola korpusesse. Algselt teenis ta Ohvitseride Leegionis ja alates aprillist 1918 esimeses nooremallohvitserina suurtükiväebrigaadis. Pärast korpuse laialisaatmist sakslaste poolt 1918. aasta mai ja juuni vahetusel jõudis ta Varssavisse, kus alustas õpinguid Varssavi ülikoolis.

1918. aasta novembri murrangulistel päevadel osales ta Saksa sõdurite desarmeerimises. Samal kuul liitus ta taaselustava Poola armeega, mille järel suunati tosinapäevasele ohvitseride kursusele Dęblini, mille lõpetas teise leitnandi auastmes. Esialgu oli ta sõjaministeeriumi tehnikaosakonna käsutuses käsundusohvitserina. Detsembri keskel 1918 määrati 3. raskesse suurtükiväerügementi, millega läks rindele aprillis 1919. Vapruse eest lahinguväljal autasustati teda Valori ristiga ja ülendati leitnandiks. Jaanuaris 1920 osales ta rasketes võitlustes Daugavpilsi lähedal. 17. märtsist 1920 2. diviisi 5. patarei ülem. Seejärel kuni 1939. aastani teenis suurtükiohvitserina Poola armees, 1939. a. 26. jalaväediviisi suurtükirügemendi ülem, major (alates 1934. a-st).

Vastupanuliikumine[muuda | muuda lähteteksti]

Septmebris 1939, kui Saksamaa Poolat ründas, osales Bzura lahingus. Peale Poola üksuste purustamist põgenes Świętokrzyskie mägedesse ja asus seal juhtima sakslaste vastast võitlust, kuid sai oktoobris lüüa. Oktoobri lõpul 1939 läks ta salaja Varssavisse, kus ühines äsja loodud esimese Poola vastupanuliikumisega "Poola Võidu Teenistus" (poola keeles Służba Zwycięstwu Polski ehk SZP). Sama aasta lõpus saadeti Vilniuse piirkonda, et üles ehitada kohalikku SZP võrku. Märtsi lõpus 1940 sai temast SZP Vilniuse piirkonna ülema asetäitja ja staabiülem. SZP nimetati peagi ümber Relvastatud Võitluse Liiduks (poola keeles Związek Walki Zbrojnej ehk ZWZ) ja alates 14. veebruariks Koduarmeeks (poola keeles Armija Krajowa ehk AK). Kui Nõukogude julgeolek aprillis 1941 ZWZ Vilniuse piirkonna ülema Nikodem Suliku arreteeris asus K. täitma tema kohuseid. Augustis 1941 kinnitati ametlikult ZWZ Vilniuse ringkonnaülemaks. 1942. a. sügisel alustas läbirääkimisi põrandaaluse leedu rahvusliku vastupanuliikumisega, mis peagi katkesid. 1943. a. märtsis loodi Vilniuse piirkonnas ka kommunistlik Nõukogude Liidule toetuv vastupanuliikumine, millega AK-l tekkisid relvakonfliktid.

1944. a. mais puhkesid kähmlused leedulastega. Juunis 1944 tapsid AK võitlejad 4 leedu politseinikku. Kättemaksuks tapsid leedu politseinikud 20. juunil 1944 38 Glinciszki küla poola rahvusest elanikku, kellest enamus olid naised ja lapsed. Selle vastuseks tappis AK Vilniuse 5. brigaad 27 Dubinki küla leedu rahvusest elanikku, kellest paljud oli naised-lapsed.

Vilniuse vabastamine (Operatsioon Ostra Brama (Koiduvärav))[muuda | muuda lähteteksti]

12. juunil 1944 kiitis AK peastaap Varssavis heaks K. plaani Vilniuse vabastamiseks: Hetkel, kui Punaarmee jõuab linna alla, alustab AK linnas ülestõusu. K. naasis Vilniusse 19. juunil. 26. juunil andis ta välja Vilniuse vabastmisoperatsiooni "Ostra Brama" ("Koiduvärav") käskirja nr. 1. Ööl vastu 3. juulit määrati kindlaks ülestõusu algus - 7. juuli õhtu ja kolis seejärel oma operatiivstaabiga Vilniusest 25 km kaugusele kagus asuvasse Wołkorabiszeki. Tänu Punaarmee kiirele edasitungile tõsteti ülestõusu aega 24 tundi varasemale. 6. juuli õhtul jõudis K. oma staabiga Vilniuse linnaserva, kuid arvestades sakslaste suurt ülekaalu tõmbus tagasi Wołkorabiszeki. 7. juulil jõudsid Vilniuse alla 100 000 mehelised Punaarmee üksused, kellega koostöös alustati 8. juulil sissetungi Vilniusse. 10. juulil ületas AK 2. pataljon lääne poolt Nerise jõe ja tungis kesklinna. Järgnes paar päeva tänavalahinguid. 3000 meheline Saksa garnison eesotsas kindralmajor Reiner Staheliga taandus 12./13. juuli keskööl Vilniusest.

Vangistus[muuda | muuda lähteteksti]

K. koos AK Vilniuse piirkonna juhtkonnaga olid kutsutud 17. juuli õhtuks läbirääkimistele 3. Valgevene rinde ülema kindral Ivan Tšernjahhovski staapi Vilniuses, et kokkuleppida edasise ühises võitluses sakslaste vastu . Kohapeal nad arreteeriti. Samal päeval kutsuti AK piirkondade juhid läbirääkimistele Bogusze külla, kus nad NKVD poolt arreteeriti. Kokku interneeriti-arreteeriti Vilniuse ümbruskonnas 8000 AK võitlejat. Neid kas sunniti astuma Punaarmeese, nad saadeti Gulagi või hukati.

Jägnevatel kuudel kuulati teda üle Vilniuse vanglas ja üritati mõjutada koostööle Nõukogude Liiduga. Selle eest soovis K. vangistatud AK sõduritele julgeolekugarantiisid. 28. septemrbil 1944 ülendas AK ülemjuhataja kindralleitnant Sosnkowski K. koloneliks. Mais 1945 viidi ta Moskvasse Butõrka vanglasse ja sealt oktoobris 1946 Rjazani lähedal asuvasse NKDV erilaagrisse mr. 179, kus viibisid AK vangistatud liikmed. Juulis 1947 viidi ta NKVD erilaagrisse nr. 150 Vologda oblastis, kus tal õnnestus 11. augustil 1947 põgeneda ja jõuda septembri algul Vilniusse. Ta tahtis Poolasse minna täiesti seaduslikult ning ilmus Vilniuses Poola diplomaatilisse esindusse, kus avalikustas oma identiteedi. Selle pealeta 13. septmebril 1947 arreteeriti ja saadeti uuesti Moskvasse Butõrka vanglasse. 4. oktoobril 1947 saadeti koos rühma teiste poolakatega Poolasse, kus jäi esialgu vabadusse. Kevadel 1948 asus tööle Pakośći lina- ja seemnekasvatuse laojuhatajna. 3. juulil 1948 ta arreteeriti Poola julgeolekutöötajate poolt. Oktoobris 1950 osales ta tunnistajana VIlniuse AK liikmete kohtuprotsessis. K. suri vangla haiglas tuberkuloosi 29. septembril 1951. Tema laip maeti salaja Varssavi Powązki munitsipaal- ja sõjaväekalmistute vahele. 1957. aasta märtsis ta ekshumeeriti ja viidi seejärel pidulikult üle Varssavi Powązki sõjaväekalmistule. Sümboolne haud asub ka kalmistu "Na Łączce" peakorteris.