Aleksander Arol
Aleksander Arol VR II/3 (25. veebruar 1897 Gluhhovo, Venemaa – 16. märts 1937 Mõisaküla) oli Eesti sõjaväelane (leitnant).
Sündis 25. (vkj 13.) veebruaril 1897 Venemaal Gluhhovos. Pere oli seotud Harjumaa Saue vallaga. Vallaline. Õppis Tallinna linnakoolis ja Petrogradi 5. Gümnaasiumis, mille lõpetas jaanuaris 1916.
Sõjalised teadmised sai Pauli sõjakoolis 1916. Ülendati lipnikuks oktoobris 1916. Teenis 245. ja 22. tagavarapolgus kuni jaanuarini 1916. Esimeses maailmasõjas osales 8. kütipolgus nooremohvitseri ja rooduülemana ning õppemeeskonna nooremohvitserina kuni detsembrini 1917. Veebruarist aprillini 1918 teenis ta 1. Eesti Polgus.
Vabadussõja eel 22. novembril 1918 astus 1. jalaväepolku, kus oli algul nooremohvitser, siis 16. roodu ülem. Sai 4. veebruaril 1919 Feodorovka küla all jalast raskelt haavata. Teenis järgnevalt 1. diviisi tagavarapataljonis rooduülemana. Juulis 1919 läkitati 1. jalaväepolgu jalaluurajate komando vanemohvitseriks ning novembris komando meeskonna ülemaks. Ülendati oktoobris 1919 alamleitnandiks ja seejärel leitnandiks. Demobiliseeriti detsembris 1920.
Õppis aastail 1922–1934 Tallinna Tehnikumis masinaehituse osakonnas, kus omandas inseneri kutse. Töötas juunist 1927 (vaheaegadega) riigiraudteel Tallinna veojaoskonnas vedurijuhi abi ja vedurijuhina. Septembrist 1932 oli Veoametis tehnik ning juunist 1935 revidendi kohustes. Alates oktoobrist 1936 elas ja töötas Mõisakülas Raudtee Tehastes insenerina.
Aleksander Arol suri 16. märtsil 1937 Mõisaküla alevis peaaju verevalumi tõttu. Maeti Tallinna Rahumäe kalmistule.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Vabariigi Valitsuse otsusega 18. veebruarist 1925 anti leitnant Aleksander Arolile Vabaduse Risti II liigi 3. järk nr 2927. Lisandus 40 000 marka ja Vabadussõja mälestusmärk haavatu lindiga. Vabadusristi kavalerina sai 1928. aasta mais Harjumaa Vääna valla Vääna mõisast 21,69-hektarilise krundi, mis sai nime Tiigi talu. Tegelikult kohta pidama ei asunud ja müüs selle rendiõiguse 1931. aasta kevadel ära.