Albrecht VII (Mecklenburgi hertsog)
Albrecht VII, ka Albrecht Ilus (Albrecht der Schöne; 25. juuli 1486 – 7. jaanuar 1547) oli Mecklenburgi hertsog aastatel 1503–1547.
Albrecht oli Magnus II poeg. Isa surma järel jagati võim Albrechti, tema oma vendade Heinrich V ja Erich II ning nende onu Balthasar vahel. Viimased surid aga juba vastavalt 1508. ja 1507. aastal.
Tegelikult oli võim aga juba alates Magnus II surmast antud Heinrich V kätte. Albrecht viibis kuni 1510. aastani enamasti välismaal, kuid Mecklenburgi tagasi tulles soovis ta samuti võimust osa saada. Tülid võimupiiride üle kahe venna vahel kestsid 1520. aastani, mil võim Heinrichi ja Albrechti vahel ära jagati, ehkki ametlikult püüti riigivalitsemises ühtsust säilitada. Albrechti residentsiks sai Güstrow (seetõttu on teda nimetatud ka Mecklenburg-Güstrow' hertsogiks), Heinrich V omaks aga Schwerin. Albrecht polnud aga rahul veel sellegi võimujagamise korraga, sest mitmed kohustused ja võimupiirkonnad olid vendadel ühised ja see tekitas tugevaid hõõrumisi. Albrecht soovis riigi täielikult kaheks osaks jagada, kuid Heinrich ja Mecklenburgi maapäeval esindatud seisused olid sellele vastu. Seetõttu uut jagamist Albrechti ja Heinrichi eluajal ei toimunud.
Reformatsiooni ajal jäi Albrecht, erinevalt oma vennast, truuks katoliiklusele. Esialgu lubas ta küll teatud määral ka oma piirkondades evangeelsetel jutlustajatel tegutseda ja isegi soosis neid, kuid 1520. aastate lõpuks oli ta selgelt protestantlusevastasel positsioonil. Võimalik, et teda mõjutasid selles ka tema äi, Brandenburgi kuurvürst Joachim I, ja Saksi hertsog Georg. Albrecht püüdis usu-uuendajate mõju oma võimualal piirata. See tal siiski kuigivõrd ei õnnestunud, sest vend Heinrich töötas sellele vastu ja enamik linnadest toetas uut usku. Varsti pärast tema surma muutus kogu Mecklenburgi hertsogiriik evangeelseks.
Albrecht VII välispoliitika oli küllaltki ambitsioonikas, aastatel 1533/1534–1536 toimunud Krahvivaenuse (ka Krahvisõja) ajal püüdis ta enda kätte saada Taani ja Rootsi troone. Kuid vastupidi tema lootustele ei sekkunud sõtta Saksa-Rooma keiser, mistõttu tema plaanid ebaõnnestusid. 1542–1543 toetas ta Rootsi-siseses konfliktis, Dacke-vaenuses Gustav I vastast talupoegade juhti Nils Dacket, kuid ka see plaan kukkus läbi. Samuti üritas Albrecht oma pojast Johann Albrechtist teha Liivi ordumeistri koadjuutorit, kuid ordumeister Hermann von Brüggenei vastuseisu tõttu see ebaõnnestus.
Pärast Albrecht VII surma sai Mecklenburg-Güstrow' valitsejaks tema poeg Johann Albrecht I, hiljem sai hertsogiks ka tolle noorem vend Ulrich. Tema kolmandast pojast Christophist sai aga hiljem Riia peapiiskopi viimane koadjuutor.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Lutz Sellmer. Albrecht VII. von Mecklenburg und die Grafenfehde (1534-1536). Frankfurt am Main: Lang, 1999.
| Eelnev Magnus II |
Mecklenburgi hertsog 1503–1547 |
Järgnev Johann Albrecht I |