Albatross (miiniristleja)
 Albatrossi mudel | |
| Teenistuskäik | |
|---|---|
| Nimi | Albatross |
| Vette lastud | 1907 |
| Laeva üldandmed | |
| Veeväljasurve | 2506 t |
| Pikkus | 100,9 m |
| Laius | 11,5 m |
| Süvis | 4,4 m |
Albatross oli 1907.–1908. aastatel Bremenis Weseri laevatehases ehitatud Saksa miiniristleja.[1]
Üldkirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Laeva täisveesurve oli 2506 t, pikkus 100,9 m, laius 11,5 m ja keskmine süvis 4,4 m.[2]
Albatrossil oli kaks aurumasinat, mille koguvõimsus oli 6600 hj ja mis andsid seega laeva maksimaalseks kiiruseks 20 sõlme (37,5 km/h). Lisaks oli ristlejal 88 kahurit ja see mahutas kuni 200 miini. Rahuajal oli laeval 201 pardameeskonna liiget.[1]
Viimane meresõit[muuda | muuda lähteteksti]
1915. aasta 30. juunil asus Albatross enda viimasele mereretkele. Visla suudmest alustasid temaga koos sõitu suurristleja Roon ja viis hävitajat. Albatrossil oli retkel kaasas 160 miini, mis oli plaanis merre lasta Bogskäri tuletornisaare läheduses. Koos ristleja Lübeckiga startis Liepajast kergeristleja Augsburgi, mille pardal olnud kommodoor Johannes von Karpf suhtis operatsiooni, kuid kõik ei läinud plaanipäraselt.[1]
Esimeseks takistuseks sai tihe udu, mistõttu ei leidnud Saksa laevagrupid 83 km kaugusel Liepajast asuvas kokkusaamiskohas üksteist üles. Küll aga said Roon ja Augsburg teineteisega ühendust raadioside kaudu – meresõitu otsustati jätkata kahes koondises.[1]
Raadioside teel edastatud teavet kuuldi Saaremaal olevas Vene raadiojaamas ja järeldati, et Saksa laevastik liigub kahes grupis Läänemere põhjaossa miinitõkkeid panema. Tol hetkel valves olnud kapten Rengarten andis teabe edasi Tallinna, kus see edastati Vene laevastikukoondisele, kes viibis sel hetkel Soome lahe suus. Ristlejakoondisesse kuulusid esialgu neli ristlejat – Admiral Makarov, Bajan, Bogatõr ja Oleg –, millele saadeti juurde ristleja Rjurik ja hävitaja Novik. Koondist juhtiv kontradmiral Bahhirev sai alguses suunise tulistada Memeli linna, kuid hilisem käsk seadis eesmärgiks jõuda ette Saksa laevadele, kui nad hakkasid operatsioonilt naasma.[1]
Saksa kaks laevagruppi said kokku 1. juuli pealelõunal Sõrve paralleelil, kus udu oli hajunud. Sama päeva õhtul langetasid sakslased miinid Bogskäri juures vette ning asusid tagasiteele, instrueerides raadio teel oma komandöre. Mõned tunnid hiljem said venelased selle kaudu teada nii Saksa laevagrupi asupaiga kui ka kursi. Seetõttu teadis Bahhirev, kuhu Vene ristlejad saata. Laevastike kokkusaamist siiski ei toimunud, kuna von Karpf oli laevagrupi jaganud kaheks ja suunanud neid kurssi muutma. Roon, Lübeck ja neli hävitajat hoidsid Liepaja suunale, Albatross, Augsburg ja kolm hävitajat aga Gotlandi lõunaosa peale.[1]
Seis oleks jäänud endiseks ja vastaspooled poleks kohtunud, kui Bahhirevi koondis poleks eksinud navigatsiooniarvestuses. Seetõttu ilmus von Karpfi laevastik venelastele 2. juuli varahommikul nägemisulatusse. Paar minutit hiljem tehti sakslaste koondise suunas lask. Oletuste kohaselt oli Saksa laevastiku planeerija pidanud sakslasi tugevamateks meresõitjateks, mistõttu polnud nende relvastik nii tasemel kui venelaste oma. Samuti oli Vene ristlejate kiirus paar sõlme suurem kui Albatrossil.[1]
Venelased tegid arvukalt laske, kuid tegelikkuses osutus see veaks, kuna mürskude langemisest tekkinud veesammaste tõttu ei suudetud laske korrigeerida. Sellegipoolest said Saksa laevad ohtralt tabamusi. Von Krapf käskis Albatrossil sõita Gotlandi ümbruses olevatesse neutraalse Rootsi territoriaalvetesse, seevastu lahkunud Roon ja Lübeck said käsu lahingupaika naasta.[1]
Eemaldumiskatsest hoolimata sai Albatross esimese tabamuse kell 07.20, kui see tabas ahtrit, mõned minutid hiljem pidid venelase õiguslikke regulatsioone järgides laeva pommitamise lõpetama, kuid seda ei juhtunud.[3] Kokku sai ristleja 230 mm lõhkekehadega ligikaudu 5–6 tabamust, 152 mm lõhkekehadega aga umbes 20 tabamust. Viimastest kõik siiski ei plahvatanud: laevast leiti neli lõhkemata mürsku. Ometi oli Albatross saanud tugevalt kahjustada, mistõttu hakkas ta kreeni vajuma ja tekkis oht, et ta vajub ümber. Seetõttu otsustati laev paarkümmend minutit hiljem rannamadalikule ajada. Rünnaku käigus hukkus ligikaudu 27–28 inimest, haavata sai 55.[1]
Peale lahingut[muuda | muuda lähteteksti]
Vahetult peale lahingu lõppu tõmbasid rootslased Albatrossi rannamadalikult lahti ning toimetasid Farösundi sadamasse, hiljem aga Oskarshammi. Esimese maailmasõja lõppedes ei võetud ristlejat sõjalaevana kasutusele, vaid see sõidutati hoopis Hamburgi, kus see lammutati vanarauaks.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Õun, Mati (2015). Laevahukud Läänemerel 20. sajandi sõdades. Grenader.
- ↑ Gröner, Erich (1990). German Warships: 1815–1945. Vol. I: Major Surface Vessels. Annapolis: Naval Institute Press.
- ↑ Staff, Gary (2011). Battle on the Seven Seas: German Cruiser Battles, 1914–1918. Barnsley, South Yorkshire: Pen & Sword Maritime.