Ilmar Tõnisson

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib eesti poliitikategelasest; poliitilise politsei sekretärist vaata Ilmar Tõnissoo; dirigent Ilmar Tõnissonist vaata Ilmar Tõnisson (muusik)

Ilmar Hans Tõnisson (6. jaanuar 1911 Tartu10. oktoober 1939 Tartu) oli Eesti poliitik. Ta oli Jaan Tõnissoni poeg.

Ta lõpetas aastal 1928 Jakob Westholmi Gümnaasiumi. Aastal 1935 lõpetas ta cum laude Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna.

Tõnissoni peeti 1930. aastate Eesti üheks lootustandvamaks nooreks poliitikuks, kes võttis peamiselt sõna rahvus- ja välispoliitilistes küsimustes. Tema vaated sarnanesid tugevalt isa omadega, ent ta oli neid ka edasi arendanud (muuhulgas väitis ta, et Jaan Tõnisson oleks pidanud jääma vürtspoodnikuks ja mitte sekkuma avalikku ellu – sarnaselt inglise tavaga, kus vanemad annavad oma poegadele aristokraatliku hariduse, kuid ei trügi ise esiplaanile).

Sisepoliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Vapside ajalehes Võitlus kirjutati 31. oktoobril 1933:

"Kaitseseisukorra maksmapanek ei tähendanud rohkem ega vähem kui Jaan Tõnissoni katset isiklikku-perekondlikku diktatuuri maksma panna. ...

Tegelikult on asi aga nii, et noor Ilmar Tõnisson juba paar aastat tagasi, enne kui ta oli saanud keskerakonna peasekretäriks, käis ringi diktatuuri maksmapaneku plaanidega.

Ta joonistas sellekohaseid skeeme paberile ja katsus mitmete isikute juures kontakti otsida.

Seesama noormees, kes avalikel koosolekuil ja ajakirjanduses suu täis võttis "demokraatiast" ja "demokraatia kaitsest" sosistas omavahel heameelega, et ega tema isiklikult ei olegi ju sugugi demokraat, et "massi" tuleb hoopis teisiti valitseda[1]."

Välispoliitilised vaated[muuda | muuda lähteteksti]

Välispoliitikas pidas ta parimaks kursiks (1930. aastate Euroopa tingimustes) hoida võimalikult kaua neutraalsust ja püüda Balti liidu asemel liituda Põhjamaadega (nagu Soome oli 1935. aastal teinud). Nimeliste liitlaste Läti ja Leeduga (Eesti-Läti-Leedu koostöö leping 12. septembrist 1934) oli vastastikune antipaatia[2]. Läti ja Leedu olevat niikuinii oma geopoliitilise asendi tõttu ohustatud, Nõukogude Liidu strateegilised peasuunad olid Eestist lõuna poolt mööda sihitud[3]. Ka Lätil ja Leedul ei oleks Balti liidust kasu, sest Eesti ei saaks niikuinii sõjalist abi anda [4]. Eesti tuleks "tulemüüriga" Lätist eraldada[2]. Kommunismi agressiivsus olevat kadunud ja Nõukogude Liit olevat muutunud endaga rahulduvaks suurriigiks, kes jutlustab riikide ja rahvaste rahu, väike annus Moskva radikaalsuse hapet oleks vastukaaluks Kesk-Euroopast tulevatele reaktsioonilistele lehelistele[5]. "Allakirjutanu isiklik arvamus on, et meie tunduvalt vähendaksime oma ida poolt tulevat hädaohtu seega, kui meie loome tugevaid seoseid põhjariikidega, ja teiselt poolt omi suhteid Venemaa endaga arendame teadlikult selles suunas, et meie mite ei huvita neid majanduslikult endi saadustest ja maapõuevaradest, küll aga aitame lojaalselt ja heatahtlikult kaasa nende suurele avastamistööle põhjas ja idas. Nagu meie inimesed enne Maailmasõda tegevalt ja edukalt töötasid venelastega kaasa Siberis ja Kaukasuses, nii oleks selline kollaboratsioon tulevikus veelgi pooldatavam meie rahvuslikult seisukohalt[6]." Eesti ei saaks kunagi nõustuda Poola kannupoisiks hakkamisega[7]. Eestil on võimalik saavutada neutraalne seisukoht Nõukogude Liidu, Saksamaa ja Poola vahel, Lätil ja Leedul mitte[8]. Eesti ja Läti "saatuseühtsus" tulenevat ainult rüütelkondadest[9], Landeswehri sõda olnud võitlus "Baltikumi" vastu[10].. Enne lepingu sõlmimist Läti ja Leeduga olevat Eestit võetud põhjariigina, ainult Konstantin Pätsi valitsus oma rumaluses ei saanud sellest aru[11]. Koostööd Põhjamaadega ei takistavat miski. Rootsil olevat kindlasti vaja liitlast, kes teda kaitseks Saksamaa eest[12]. Põhjamaade struktuur vajakski täiendust: Eesti liitumine tasakaalustaks Soome vähemuslikku seisukorda kolme skandinaavia germaani riigi vastu, ka Rootsi oleks rõõmuga Eesti liitumise poolt, siinse rootsi vähemusrahvuse tõttu, ainus takistus olevat siinne "sisepoliitiline selgusetus"[13]. Eestil ei tarvitsekski tegelikult Põhjamaade koostöörühma ukse avamiseks kuskil palumas käia[14].

1939. aastal muutis ta aga oma vaateid ning hakkas pidama paremaks ühinemist Saksamaa-vastase blokiga, sest sõda paistis niikuinii tulevat ning Saksamaa vastastel oli pikemas perspektiivis selge ülekaal. Liitu Nõukogude Liiduga pidas Tõnisson siiski võimalikuks vaid Suurbritannia ja Prantsusmaa poolse Eesti iseseisvuse garanteerimise puhul.

Langes 10. oktoobril 1939 oma naise Amanda Tõnissoni kiremõrva ohvriks, kes mõisteti tähtajata sunnitööle. Jaan Tõnisson pidas kohtus kõne, kus ta muuhulgas ütles: "Ilmar oli kui kotkapoeg, universaalse andekusega, kõrgelennuline, täis ideesid ja andunud kõrgetele ideaalidele. Oma püüetes tuline ja otse tormakas, oma töös ja tegevuses aga edukas ilma vaevalise pingutuseta. Kõik läks noorel mehel korda nagu mängides[15]..."

Ilmar Tõnisson maeti 13. oktoobril 1939 Maarja kalmistule, vaimuliku teenistuse pidas Johan Kõpp[16].

Tegevus ühingutes[muuda | muuda lähteteksti]

Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. 1932 ja 1935–1936 oli ta Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna Edustuse esimees.

12. märtsil 1934 ilmus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi majja ja nõudis endale püssi. Mida ta sellega teha oleks osanud, ei olnud teistele selge[17].

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Valitseda võib ainult see, kellel rahva usaldus. Võitlus, 31. oktoober 1933, nr. 101, lk. 2.
  2. 2,0 2,1 Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 354
  3. Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 352
  4. Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 353
  5. Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 360
  6. Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 367
  7. Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 377
  8. Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 381
  9. Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 390
  10. Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 392
  11. Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 394
  12. Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 395–396
  13. Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 400
  14. Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 408
  15. Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 455
  16. Ilmar Tõnisson sängitati maamulda. Rahvaleht, 14. oktoober 1939, nr. 242, lk. 3.
  17. Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Tartu 1997, lk. 465

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]