Ago-Livius Kerge

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ago-Livius Kerge
Sündinud 1. veebruar 1933
Virumaa Tudulinna Võsumõisa
Rahvus eestlane
Alma mater Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut
Haridus arhitektuur
Tegevusala arhitektuur

Ago-Livius Kerge (sündinud 1. veebruaril 1933 Virumaal Tudulinnas Võsumõisas) on eesti arhitekt.

Kerge on 1962. aasta märtsist alates Eesti Arhitektide Liidu liige.[1] 1989. aasta märtsis ühines ta Kodanike Komiteede liikumisega ning oli EV Tallinna Kesklinna komitee sekretär, hiljem esimees. Ta valiti Eesti Kongressi saadikuks.[2]

Lapsepõlv ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Kerge sündis Virumaal Tudulinnas Võsumõisas Otilie Kerge ja Jaan Kerge esimese pojana.[3] 1941. aastal astus ta Tudulinna algkooli (mis 1944. aastal nimetati Tudulinna mittetäielikuks keskkooliks).[4] 1946. aastal lõpetas ta sama kooli 6. klassi.[5] Aastatel 1946–1952 õppis ta Tartu 1. keskkoolis.[6] Aastatel 1954–1960 omandas ta Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis kõrghariduse arhitektuuri alal.[7] Tema diplomitööks oli etnograafia- ja kunstimuuseumi hoone Tartus, mis oli Eesti Rahva Muuseumi nõukogudeaegne variant.[8]

Elutöö[muuda | muuda lähteteksti]

Ago-Livius Kerge esimeseks mahukamaks tööks projekti arhitektina oli Tudulinna uus kultuurimaja (1959).[9] Järgnevatel aastatel töötas ta Tallinnas mitmesugustel ametikohal, sealhulgas aastatel 1976–1989 Eesti Maaehitusprojekti projekti peaarhitektina ning 1989–1991 Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi arhitektuurijaoskonna juhina. 1991. aastal oli AS-i Aale tegevdirektor.

Kerge on tegelenud ka perspektiivplaneerimisega. Ta on osalenud ka Jõhvi–Ahtme generaalplaani korrigeerimises, Eesti asustuse skeemi (1978) ja Eesti puhkepiirkondade generaalplaani (1980) koostamises. Mahukaim projekt, mille koostajate hulgas ta oli, on "Eesti NSV kompleksne territoriaalplaneerimise skeem" (1970), mis koosneb 14–15 köitest ja sisaldab kõikide majandusharude arenguprognoose.

Kerge on projekteerinud ka paarkümmend eramut, näiteks Saeveski 5A ja elamu Viru-Nigula lähedal, üle saja suvila/aiamaja ja paarkümmend detailplaneeringut. Ta on kujundanud ka interjööre, kuid need ei ole kunagi realiseerunud.[7]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Projektid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tartu Aparaaditehase uus hoone (1961)
  • tehase Metallist laiendus Lasnamäel (1962)
  • Kihnu saare üldplaneering (1984)

Kujundatud interjöörid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Maardu hotell (1982) – kavandatud
  • Puspuri hotell Võrumaal (1992) – kavandatud

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on kirjutanud kolm elulooraamatut:

  • "Tudulinna – siit ma tulen"
  • "Tudulinnast Tallinna arhitektiks"
  • "Tudulinnast Eesti Kongressile"

Huvitavat[muuda | muuda lähteteksti]

Kerge oli üks 1987. aasta veebruaris asutatud Eesti Gladioolikasvatajate Klubi mõtte algatajaid ja 1989–1994 selle president.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kerge, Ago-Livius "Tudulinnast Tallinna arhitektiks". Kirjastus Canopus, 2016. Lk 256.
  2. Kerge, Ago-Livius "Tudulinnast Tallinna arhitektiks". Kirjastus Canopus, 2016. Lk 258.
  3. Kerge, Ago-Livius "Tudulinna-siit ma tulen". Kirjastus Canopus, 2015. Lk 55.
  4. Kerge, Ago-Livius "Tudulinna-siit ma tulen". Kirjastus Canopus, 2015. Lk 259.
  5. Kerge, Ago-Livius "Tudulinnast Tallinna arhitektiks". Kirjastus Canopus, 2016. Lk 255.
  6. Kerge, Ago-Livius "Tudulinna-siit ma tulen". Kirjastus Canopus, 2015. Lk 55–56.
  7. 7,0 7,1 Eller, Mart-Ivo "Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon". Eesti Entsüklopeediakirjastus.
  8. Kerge, Ago-Livius "Tudulinnast Tallinna arhitektiks". Kirjastus Canopus, 2016. Lk 81.
  9. Kerge, Ago-Livius "Tudulinna-siit ma tulen". Kirjastus Canopus, 2015. Lk 260.