Ado Johanson

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Ado Johanson (1. märts 1874 Vastemõisa vald, Viljandimaa9. jaanuar 1932 Tallinn) oli Eesti põllumajandustegelane, põllutööinstruktor ja poliitik.

Kui Ado Johanson õppis 1898-1900 Soomes Harju Põllutöökoolis, tegi ta nii Sakalaga nii tihedat kaastööd, et Sakala toimetaja Ado Peet saatis 21. jaanuaril 1900. aastal lausa kolmekeelse (eesti, vene ja saksa keeles) tunnistuse, et ta on Sakala kaastöötaja. Käis põllumajanduslikel õppereisidel Rootsis, Taanis ja Saksamaal. Peale Sakala sulgemist, tegi kaastööd Rahvalehte, kus ta avaldas sünonüümi A. J. ja Brutus all paarkümmend poliitilise suunaga juhtartikli[1].

On töötanud 1901–1902 Põllumehe toimetuses, 1902–1905 Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsis ja 1906–1919 Põhja-Eesti Põllumeeste Keskseltsi juures põllutööinstruktorina, 1910–1918 kuukirja Talu toimetajana. On olnud 1919–1921 ajalehe Kaja toimetuse liige ja ajakirja Põllumees toimetaja ning 1920–1932 Eesti Põllumeeste Keskseltsi Põhja-Eesti maaparandusbüroo juhataja, ühtlasi Tallinna ja Harjumaa põllumeesteseltside juhatuste esimees. Oli III ja IV Riigikogu koosseisu liige. 1911. aastal rajas koos kahe teise põllutööinstruktoriga Keila Karjakülla sookatsejaama. On avaldanud mitmeid põllumajandusalaseid uurimusi[2].

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Soo harimisest (1902)
  • Õpetus, kuidas põllumaad tunda ja parandada võib (1907)
  • Asuniku hoonete ehitamisest (1923)
  • Tegelik maaparandus (1925)
  • Uudismaade harimine (1925)

Talle on püstitatud Suure-Jaani kalmistule mälestusmärk.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]