Adiafooride tülid

Adiafooride tülid olid reformatsiooniajal vaidlused selle üle, kas katoliiklikud kultusevormid säilitada kui adiafoorid või neist loobuda.

Aastal 1548 püüdis Karl V nn Augsburgi interimiga ühendada oma võimu alla nii protestandid kui ka katoliiklased. Philipp Melanchthon lükkas selle tagasi viidates asjaolule, et ta ei taga õigeksmõistmist usu läbi kui põhjapanevat õpetust. Hiljem nõustus ta Leipzigi interimiga, otsustades, et õpetuslikud küsimused, mis ei puuduta õigeksmõistmist usu läbi, on adiafoorid. Enamik luterlasi eesotsas Matthias Flaciusega ei nõustunud aga selle kompromissiga.

Adiafooride tülid kestsid 1549–1552. Nad puudutasid ka muusikat, tantsu ja ehtimist.

Konkordiavormelis (1577) määratleti adiafoorid kui "kirikuriitused, mida Jumalasõna ei käsi ega keela". Siiski ei tohi usklikud järele anda isegi mitte adiafooride küsimustes, kui "Jumalasõna vaenlased" neid peale suruvad.

Augsburgi usutunnistus ütleb, et Kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab nõustumisest Evangeeliumi õpetuse ja sakramentide jagamise asjus. Inimlikud traditsioonid (inimeste rajatud riitused ja tseremooniad) ei pea olema igal pool ühesugused.