Adiafoorid
Adiafoorid (vanakreeka ja ladina adiaphora) on filosoofias ja teoloogias eetika seisukohast neutraalsed, hea ja halva vahepealsed asjad. Nad ei ole head ega halvad ning õnn (õndsus) neist ei olene.
Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]
Mõiste pärineb stoitsismist. Stoitsismi järgi on hea ainult voorus ja halb ainult pahe. Kuulsus ja kuulsusetus, rikkus ja vaesus, tervis ja haigus, ilu ja inetus, andekus ja andetus, elu ja surm on adiaphora.
Seevastu Epikuros seda mõistet ei tunnistanud.
Immanuel Kant eitas adiaphora olemasolu. "Kombeõpetuses üldse (...) on väga tähtis mitte tunnistada moraalselt vahepealseid asju, ei tegudes (adiaphora) ega inimeste iseloomudes, nii palju kui see võimalik on; sest sellise kahemõttelisuse korral on kõikidel maksiimidel oht oma kindlaksmääratust ja kindlust kaotada." Hea ja halva meelestuse vahel ei ole midagi vahepealset. "Moraalselt ükskõikne tegu (adiaphoron morale) oleks üksnes loodusseadustest tulenev tegu, millel pole seega kõlbelise seadusega kui vabaduse seadusega mitte mingit pistmist, sest ta pole fakt ning tema suhtes ei leia aset ega ole vajalik ei käsk ega keeld ega ka mitte luba (seaduslik lubamine)." Kuri on inimene ainult seeläbi, et ta on seaduse vastu, võttes oma maksiimi sisse seadusest kõrvalekaldumise.
Kristlik teoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Adiaphora kohta on klassikaline kirjakoht 1. kirjas korintlastele. Vastuseks korintlaste küsimusele, kas kristlased tohivad süüa ebajumalatele ohverdatud toitu, kirjutab Paulus: Söök ei vii meid Jumalale lähemale. Kui me ei söö, ei jää me millestki ilma, ega saa me mingit kasu, kui sööme. Vaadake aga, et see teie meelevald kuidagi ei saaks komistuseks nõrkadele! (8:8,9)
Teisal aga ütleb Paulus: Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades! (Pauluse kiri koloslastele 3:17)
Pietism on alates 17. sajandist hukka mõistnud näiteks tantsimist, kaardimängu ja teatris käimist, enamik teisi kristlasi peab neid adiafoorideks.