Adelson ja Salvini

Allikas: Vikipeedia

"Adelson ja Salvini" (originaalis Adelson e Salvini) on Vincenzo Bellini koomiline ooper (opera semiseria) kolmes vaatuses Andrea Leone Tottola libretole François-Thomas de Baculard d’Arnaud’ novelli Adelson et Salvini: Anecdote anglaise (1772) ja Prospère Delamare’i näidendi Adelson et Salvini (1803) järgi. Esmaettekanne toimus 12. jaanuaril 1825 Napoli Teatro Conservatorio di S. Sebastianos. Bellini esimene, tuntavate Rossini mõjutustega ooper, mille ta komponeeris helilooja Niccolò Antonio Zingarelli parima õpilasena konservatooriumi lõputööks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

23-aastase Bellini esimene ooper valmis Napoli San Sebastiano konservatooriumi lõputööna. Konservatooriumis oli kombeks tuua lootustandvaid tudengeid avalikkuse ette dramaatiliste teostega. See oli tollal ainus teos, mille muusikanumbreid sidus kuiv kõnedialoog. Esietendusel esitasid kõiki osi meeslauljad. Bonifacio buffo roll kõneles napoli murret. Ehkki ooperit liigitatakse koomiliseks, ei too Bellini partituur tüki huumorit eriti esile. Sellegipoolest oli teos konservatooriumi üliõpilaspubliku seas nii populaarne, et seda esitati terve aasta igal pühapäeval.

Rossini mõjude kõrval paistis silma, et Bellinil on annet komponeerida meloodilisi muusikalugusid ja ta valdab õrna vokaaljoont. Nelly romantiline aaria „Dopo l'oscuro nembo" rõõmustas Bellinit ennast nii väga, et viis aastat hiljem kasutas ta seda uuesti algsel kujul ooperis I Capuleti e i Montecchi ning üksikuid muid muusikaelemente ooperis I Puritani.

Ooper äratas tähelepanu. Kuninglikust õukonnast tuli uue ooperi komponeerimise tellimus, kui Napoli Teatro San Carlo impressaario Domenico Barbaia oli õukonda asjakohaselt informeerinud. Barbaia eestvedamisel käivitus Bellini karjäär, kui ta sai ülesande komponeerida Napoli teatrile 1826. aastaks Bianca e Gernando, mida kaks aastat hiljem muudeti ja uus versioon hakkas kandma nime Bianca e Fernando.

Bellini töötas 1828–1829. aastal ooperi ümber 2-vaatuseliseks versiooniks. Buffo tegelase Bonifacio osa tõlgiti napoli keelest itaalia keelde. Uus redaktsioon oli mõeldud esitamiseks Napoli Teatro del Fondos, kuid 19. sajandil ei esitatud kordagi. Itaalia klassikalise muusika kirjastamise ettevõtte Casa Ricordi asutaja Giovanni Ricordi trükkis siiski häälele ja klaverile kirjutatud partituuri ära, mistõttu Bellini looming kaduma ei läinud. See versioon leidis esitamist alles 23. septembril 1992 Catanias Teatro Massimo Bellini poolt.

Konservatooriumis ette kantud esimest lavastust ei esitatud pärast väljatulekut kuskil Itaalias enam kui 100 aasta jooksul. See oli taas esitamisel alles 6. novembril 1985 Bellini kodulinnas Catanias. Hiljem on Bellini esikooperit ette kantud kontsertversioonina ning 1985, 1992 ja 2016 helisalvestatud.

Rollid[muuda | muuda lähteteksti]

Roll Hääl Rollide esmaesitajad
12. veebruaril 1825
Nelly, Adelsoni pruut metsosopran Giacinto Marras, kastraat (en travesti)
Fanny, Adelsoni õpilane kontraalt
Madama Rivers, guvernant kontraalt Luigi Rotellini, kastraat (en travesti)
Salvini, Adelsoni sõber tenor Leonardo Perugini
Adelson, lord bariton Antonio Manzi
Struley, kolonel, Nelly onu, maalikunstnik bass Talamo
Bonifacio, Salvini teener bass Giuseppe Ruggiero
Geronio bass Ciotola

Süžee[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus toimub 17. sajandi Iirimaal lord Adelsoni lossis. Adelsoni noor õpilane Fanny armastab salaja lossis töötavat itaalia maalikunstnikku Salvinit. Fanny tädi on Adelsoni lossi majapidajanna ja teatab, et lord Adelson jõuab peagi pikalt reisilt tagasi. Salvini on aga lordi äraolekul armunud patrooni pruuti Nellysse, kes on Adelsoni tagasipöördumist kannatlikult oodanud. Salvini Napolist pärit teenija Bonifacio hoolitseb aktiivselt oma peremehe huvide eest. Nelly tõrjub Salvini lähenemiskatsed ning viimane üritab end tappa. Adelsoni vaenlane, Salvini aristokraadist onu kolonel Struley, üritab organiseerida Nelly röövimist. Võitluse käigus kõlab lask ja Salvini arvab, et see tappis Nelly. Adelson korraldab Salvini üle kohtumõistmise. Maalikunstnik tunnistab end süüdi ja kahetseb oma lähenemist Nellyle. Ta saab Adelsonilt noomida, kuid ka loa abielluda Fannyga. Lõpuks korraldatakse Nelly ja Adelsoni suursugused pulmad.

Muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]

Muusikalood algversiooni järgi:

  • Fanny aaria „Immagine grandita”
  • Struley aaria „Geronio ancor non viene”
  • Bonifacio kavatiin „Bonifacio Voccafrolla?”
  • Salvini ja Bonifacio duett „Speranza seduttrice”
  • Nelly romanss „Dopo l'oscuro nembo”
  • Ansambel kooriga „Ah! L'oppresse il dolor”
  • Struley ja Geronio duett „Ehi! Geronio!”
  • Adelsoni ja Salvini duett „Torna, o caro, a questo seno”
  • Bonifacio aaria „Taci, attendi, e bedarraje?”
  • Ansambel kooriga „Ecco alfin quel caro oggetto”
  • Adelsoni ja Bonifacio duett „Baldanzoso, che dici?”
  • Salvini aaria kooriga „Sì, cadro, ma estinto ancora”
  • Finaali ansambel kooriga „Ah, Nelly! Tributo umile”

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti and Bellini, London, 1994
  • Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
  • NUOVA ERA Records. Vincenzo Bellini Adelson&Salvini, Hamburg,1993