Mine sisu juurde

Actinote zikani

Allikas: Vikipeedia
Actinote zikani

Actinote zikani on koerlibliklaste sugukonda kuuluv liblikaliik, mis on endeemne Brasiilias.[1] Selle elupaik on Brasiilia Atlandi ookeani metsades umbes 1000 meetri kõrgusel asuvas Serra do Maris. Pärast 1981. aastat väljasurnuks peetud liik taasavastati 1991. aastal riigi kaguosas São Paulo osariigis. [2]

Chico Mendesi bioloogilise mitmekesisuse säilitamise instituudi koostatud Brasiilia riiklikus punases nimestikus on Actinote zikani määratud kriitiliselt ohustatud liigiks. Ta on üks kahest liblikaliigist, mis on kantud Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) ja Londoni Zooloogilise Ühingu 2012. aasta septembris avaldatud maailma 100 kõige enam ohustatud liigi nimestikku. Teine liblikaliik selles nimestikus on Parides burchellanus.

Taksonoomia

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1941–1942 kogus loodusteadlane Romualdo Ferreira d'Almeida São Paulos Salesópolise lähedal metsaalalt umbes kümme isendit perekonnast Actinote ja liigitas need ekslikult Actinote morio liigiks.[3] Loodusteadlase J. F. Zikani märkuste järgi parandas d'Almeida oma vea ja kirjeldas uut liiki nimega Actinote zikani, mille omadused ta määratles 1951. aastal (d'Almeida, 1951)[4][5] enda kogutud isendite ja Roberto Spitzi poolt Alto da Serra de Santosest avastatud isase isendi põhjal[6].

Actinote zikani on sarnaselt Actinote morio'ga mustade ja läbipaistmatute tiibadega. Selja- ja tagakeha esitiibadel on tuhmid kollased märgid ning tagatiibadel on määrdunud oranžid märgid. Liblikal on lai klasper (isase suguelund), mis tiibade tipu suunas muutub väiksemaks ja muutub kujult kolmnurkseks. Üheks tunnuseks, mis eristab Actinote zikani't Actinote morio'st, on Actinote zikani'le iseloomulikud heledamad tiibade värvid, vastupidi tumedamatele tiibadele, mida Actinote morio isendid tavaliselt omavad[5].

Isaste keskmine esitiiva pikkus on 33 mm, emaste tiiva pikkus on 37 mm. Isaste keskmine kuivkaal on 0,41 g ja emastel 0,74 g. Zikani täiskasvanud isendid on tavaliselt suuremad kui teised Actinote perekonna liigid[3].

Actinote zikani värskelt munetult munad on tavaliselt kollakad ja muutuvad paari tunni pärast punaseks. Kui munemisest on möödunud 16-17 nädalat, tekivad neile nõrgad horisontaalsed triibud.[7]

Kui isend on varajases vastsejärgus, on tal sile, pruunikas pea ja kahvatu värvus. Hiljem selles faasis omandavad isendid kollaka kuju ja selle arengufaasi lõpu poole on nad musta värvi, sealhulgas ka välised kehaosad. Pärast irdumist on nukkude värvus kollakasroheline ning mõne tunni pärast muutuvad nad värvuselt valgemaks.[7]

Lennukäitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Actinote zikani aktiivsus varieerub ja sõltub eelkõige ilmastikutingimustest. See algab igal hommikul päikesetõusul, kui päike valgustab metsapuude latvu. Liblikas alustab oma tiibade laperdamisega, et neid enne lendu tõusmist päikese käes soojendada. Lennuaktiivsus näib vähenevat niipea, kui päike läheb varju.[3]

Isased lendavad enam kui 2 m kõrgusel maapinnast ja isegi puuvõrade kõrgusel. Nad ründavad kõiki lendavaid putukaid, mis asuvad neist vähem kui meetri kaugusel, võides sooritada pika, üle 100 meetri pikkuse sirgjoonelise lennu. Väikseid isaseid on vaadeldud ründamas teisi liblikaliste liike, mis on sama suured kui Morpho hercules.[3]

Rööviku peremeestaim on üks kuueteistkümnest Asteraceae liigist, mis avastati Serra do Maris tehtud uuringute käigus,[5] eelkõige Mikania perekonda kuuluvad ronivad liaanid, eriti Mikania obsoleta.[7][5]

Paaritumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Actinote zikani puhul toimub paaritumine ilma teadaoleva paaritumismänguta. Paarilist otsiv isasloom järgneb emasloomale ja pärast 2-5 meetri pikkust lendu umbes 2 meetri kõrgusel maapinnast sooritavad nad kontrollitud spiraallennu maapinnale, mille järel isane haarab emaslooma kõhust oma paaritumiselundiga kinni, sundides teda maapinnal kopuleerima, mis võib kesta üle 30 minuti.[3]

Sooline suhe

[muuda | muuda lähteteksti]

Liigi vaatluste käigus täheldati, et Actinote zikani liigis esineb rohkem isaseid isendeid, kusjuures 1993. aasta novembris on dokumenteeritud, et iga emase isendi kohta on 1,7 isast.[3]

Elupaik ja liigid

[muuda | muuda lähteteksti]
Actinote zikani levik Brasiilias

Elupaik, kus liik 1991. aastal uuesti avastati, koosneb Brasiilia Atlandi metsadest.[4][8][9] Taimekeskkonna moodustavad peamiselt bambused ja perekonna Tibouchina liigid. Enamiku taimede varred ja tüved on kaetud epifüütiliste sammalde ja sõnajalgadega ning kuusteist läheduses registreeritud ronitaimede perekonna liiki võivad olla Actinote zikani vastsete peremeestaimedeks.[7][3]

Actinote zikani on levinud ainult Brasiilias.[10][4][1] Ainus teadaolev levikuala hõlmab São Paulo osariigi piirkonda Salesópolise ja Paranapiacaba linnade vahel Alto da Serra de Santose, Paranapiacaba ja Estação Biológica de Boracéia ümbruses. Seda liiki on mainitud ka varem Minas Geraisi osariigi lõunaosas selle kirjeldaja Almeida poolt. Ühte valgevärvilise ringikujulise ornamendiga Actinote perekonna isast isendit on nähtud Penedos, Rio de Janeiro osariigis, Serra do Itatiaia madalatel mägedel, kuid pole kindel, et see kuulub Actinote zikani liiki.[4]

Liigi kadumine ja taasleidmine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui liiki kirjeldati 1951. aastal väikese arvu isendite põhjal, mis avastati kümme aastat varem, siis aastatel 1985–1990 uute isendite tuvastamiseks tüüpilises elupaigas aprillis-mais ja novembris-detsembris tehtud väliuuringud ebaõnnestusid. Ainus tõend liigi olemasolu kohta on väidetavalt üks isane isend, keda Keith Brown täheldas 1981. aastal tee ääres vihmametsas 1000 meetri kõrgusel merepinnast Tapiraí ja Sorocaba vahel riigi lõunaosas.[3][11] Väljasurnuks peetud liiki täheldati uuesti 16. märtsil 1991. aastal [12] Serra do Mar tipus 20 km Santose linnast kirdes São Paulos Ronaldo Bastos Francini ja André Victor Lucci Freitase tavapärase uurimisretke ajal.[3][12]

Liiki kirjeldati uuesti Francini, Freitas ja Browni 2005. aastal ajakirjas Journal of the Lepidopterists' Society avaldatud artiklis. Isendid avastati Santo André vallas (São Paulo osariik) Paranapiacaba linna lähedal, 2,5 kilomeetri pikkuse edela-kirdesuunalise betoonplokkidest sillutatud tee ääres, mis kulgeb kahe sidemasti vahelisel mäeahelikul Serra do Mari tippudel 1200 meetri kõrgusel merepinnast.[3]

Paranapiacaba lähistel tehti kuni 2004. aastani rohkem kui 160 tundi vaatlusi, mille käigus koguti isendeid morfoloogilisteks uuringuteks. Hiljem nad märgistati veekindlast paberist täpiga ja vabastati. Seda märgistamismeetodit on edukalt kasutatud ka Actinote pellenea ja Actinote mamita puhul.[3]

Arvestades liigi haruldust, tegi Brown juba 1981. aastal ettepaneku lisada Actinote zikani Brasiilias väljasuremisohus olevate liikide nimestikku. Keskkonnasekretariaat kuulutas liigi 1998. aastal ja Brasiilia keskkonnaministeerium 2003. aastal kriitiliselt ohustatud liigiks.[8][11] Actinote zikani on IUCN-i poolt kantud maailma 100 kõige ohustatumate liikide nimestikku ja on üks kahest liblikaliigist selles nimestikus.[7][13][14]

  1. 1,0 1,1 Rosa, Augusto H. B.; Ribeiro, D. B.; Freitas, André V. L. (June 2023). "How data curation and new geographical records can change the conservation status of threatened brazilian butterflies". Journal of Insect Conservation. 27 (3): 403–414. Bibcode:2023JICon..27..403R. doi:10.1007/s10841-023-00464-0.
  2. "Actinote zikani - The Recently Extinct Plants and Animals Database". recentlyextinctspecies.com. Vaadatud 12. oktoobril 2024.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Francini, Ronaldo Bastos; Freitas, André Victor; Brown Jr., Keith Spalding (2005). "Rediscovery of Actinote zikani (D'Almeida) (Nymphalidae, Helicontinae, Acraeini): Natural history, population biology and conservation of an endangered butterfly in SE Brazil". Journal of the Lepidopterists' Society. 59: 134–142. BHL page 41006397.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Francini, Ronaldo Bastos; Penz, Carla M. (2006). "An illustrated key to male Actinote from Southeastern Brazil (Lepidoptera, Nymphalidae)". Biota Neotropica. 6 (1). doi:10.1590/S1676-06032006000100013.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Silva-Brandão, Karina Lucas; Wahlberg, Niklas; Francini, Ronaldo Bastos; Azeredo-Espin, Ana Maria L.; Brown, Keith S.; Paluch, Márlon; Lees, David C.; Freitas, André V.L. (February 2008). "Phylogenetic relationships of butterflies of the tribe Acraeini (Lepidoptera, Nymphalidae, Heliconiinae) and the evolution of host plant use". Molecular Phylogenetics and Evolution. 46 (2): 515–531. Bibcode:2008MolPE..46..515S. doi:10.1016/j.ympev.2007.11.024. PMID 18191590.
  6. "IRMNG - Actinote Hübner, 1819". www.irmng.org. Vaadatud 29. augustil 2024.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Francini, Ronaldo Bastos; Freitas, André Victor; Barbosa, Eduardo (January 2011). "Immature stages of Actinote zikani (Nymphalidae: Heliconiinae), a critically endangered butterfly from southeastern Brazil". Tropical Lepidoptera Research: 20–26. Retrieved August 30, 2024 – via The Florida OJ Service.
  8. 8,0 8,1 Gomes, Victor; Lourenço, Giselle M.; Soldati, Déborah; Iserhard, Cristiano A.; Souza, Thadeu S.; Kaminski, Lucas A.; Freitas, André V. L. (December 2014). "New Geographical Records for the Threatened Butterfly Actinote quadra (Lepidoptera: Nymphalidae: Heliconiinae)". Journal of the Lepidopterists' Society. 68 (4): 289–292. doi:10.18473/lepi.v68i4.a10.
  9. SiBBr. "Species: Actinote zikani (Borboleta)". ala-bie.sibbr.gov.br (Austraalia inglise). Vaadatud 29. augustil 2024.
  10. Willmott, Keith; Hall, Jason; Frietas, Andre; Paluch, Marlon; Silva-Brandao, Karina (august 2014). "A new species of Actinote Hübner from the eastern Andes of Ecuador (Lepidoptera: Nymphalidae: Heliconiinae)" (PDF). Florida Museum. Vaadatud 29. augustil 2024.
  11. 11,0 11,1 Freitas, A. V. L.; Francini, Ronaldo Bastos; Mielke, O. H. H.; Rosa, A. H. B.; Magaldi, L. M.; Silva-Brandão, K. L. (October 2020). "A New and Rare Actinote Hübner (Lepidoptera: Nymphalidae: Heliconiinae: Acraeini) from Southeastern Brazil". Neotropical Entomology. 49 (5): 696–703. Bibcode:2020NeEnt..49..696F. doi:10.1007/s13744-020-00765-y. PMID 32468341.
  12. 12,0 12,1 "Actinote zikani - The Recently Extinct Plants and Animals Database". recentlyextinctspecies.com. Vaadatud 29. augustil 2024.
  13. Malein, Flora (11. september 2012). "The 100 most endangered species on the planet – the list in full". The Guardian (Briti inglise). ISSN 0261-3077. Vaadatud 29. augustil 2024.
  14. Garvey, Kathy Keatley (26. august 2013). "The 100 Most Endangered Species". ANR Blogs (Ameerika inglise). Vaadatud 12. oktoobril 2024.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]