Aage (piiskop)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Aage (Oggi, Occo, Aagge, Ogge; 12. sajand) oli Slesvigi piiskop 1141–1145 ja 1161–1167. Poliitilistes tülides osalemise pärast pidi ta võitlema vastupiiskopiga ja Slesvigist lahkuma.

Pärast piiskop Rike siirdumist Roskilde piiskopiks 1138 valis toomkapiitel ja Slesvigi kogudus Aage tema järglaseks. Kuningas Erik III laskis samasse ametisse pühitseda oma kaplani, saksa päritolu Hermani, kellel oli teeneid läbirääkimistelt Roomaga. Herman nimetati Slesvigi piiskopiks peapiiskop Eskili kirjaga 8. augustist 1139. Slesvigis puhkesid rahutused ning Herman aeti minema, sest nii vaimulikud kui ka linnaelanikud eelistasid kohalikku inimest.

Varsti peeti läbirääkimised, mille tulemusel kuningas andis järele ning andis Hermanile teise ameti. Aastal 1141 kandis tiitlit juba Aage, sest 11. juulil 1141 oli ta Bremenis tunnistajaks peapiiskop Adalbero annetusele. Kuningas tahtis piiskopi koha kaotuse Hermanile korvata kinkekirjaga, millel seisab ka Aage kui tunnistaja nimi, kuid kiri on kuupäeva puudumise ja vormi tõttu kahtlane. See on ka ainuke Taani ürik, milles Aaget mainitakse.

Mõne aja pärast puhkes troonitüli Harald Kesja poja Olufiga ja nähtavasti oli Aage erinevalt oma peapiiskop Eskilist nende poolel, mistõttu ta pärast nende kaotust aeti maapakku Prantsusmaale ja Eskil pühitses uueks piiskopiks Esberni. Igatahes kuningas Valdemari kirjas 1158. aastast, millega asutati Vitskøli klooster, on piiskopina märgitud Esbern.

Hiljem rüüstas Slesvigi asevalitseja Esberni residentsi Gottorpi lossi; Esberni sugulased kaitsesid teda ja tapsid asevalitseja; Esbern läks kuninga viha kartes maapakku Saksimaa hertsogiriiki, kus ta 1161 suri. Valdemar I kutsus Aage tagasi ja määras ta uuesti piiskopiks.

Skisma ajal võitlesid võimu pärast paavst Aleksander III ja vastupaavst Victor IV. Kuningas Valdemar I ja keiser tunnustasid Victorit, kuid peapiiskop Eskil toetas vankumatult kiriku ühtsust Aleksander III võimu all. Vastupaavst kinnitas Aage ametit; peapiiskop Eskil pani Aage anateemi alla, kuid skisma tõttu säilitas Aage oma ameti, sest Eskil seisis üksi kuninga ning tema kirikupoliitikat toetavate piiskoppide vastu; 1161. aastal läks Eskil maapakku. Alates 1161. aastast laskis Aage ehitada uue Gottorpi lossi teise kohta.

Kui skisma lõppes, kutsus kuningas 1167 Eskili tagasi ning vastupaavsti toetanud piiskopid pidid lahkuma. Odense piiskop Livo ja Aage otsisid varjupaika Saksamaalt. Aage oli 1174 tunnistajaks ühele Bremeni peapiiskopi Baldewini kirjale ja 1180ndate alguses ühele peapiiskop Siegfriedi kirjale.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]