Mine sisu juurde

810. merejalaväebrigaad

Allikas: Vikipeedia
810. kaardiväe merejalaväebrigaad
Embleem
Asutatud 15. detsember 1967
Riik  NSV Liit
 Venemaa
Kuuluvus Venemaa relvajõud
Haru Venemaa merejalavägi
Garnison/staap Sevastopol
Maskott Greif
Lahingud Teine Tšetšeenia sõda
Gruusia sõda
Süüria kodusõda
Vene-Ukraina sõda
Autasud
Ülemad
Praegune ülem Kindralmajor Oleg Vlasov

810. üksik kaardiväe merejalaväebrigaad (vene k. 810-я отдельная гвардейская орденов Жукова и Ушакова бригада морской пехоты) on Venemaa merejalaväeüksus. See baseerub Sevastopoli linnas, Krimmi poolsaarel ja kuulub Musta mere laevastiku koosseisu.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Üksuse ajalugu algas musta mere laevastiku 309. üksiku merejalaväepataljoni moodustamisega 30. aprillil 1966. aastal. Pataljon moodustati Balti laevastiku 336. üksiku kaardiväe merejalaväerügemendi 1. merejalaväepataljonist ning sinna kaasati ka Kaukaasia sõjaväeringkonna 295. motolaskurdiviisi 135. motolaskurrügemendi isikkoosseisu. Pataljon oli ainus Musta mere laevastiku merejalaväeüksus. 15. detsembril 1967 ühendati 336. rügemendi 1. merejalaväepataljon ja Põhjalaevastiku 61. üksiku merejalaväerügemendi amfiibtankikompanii, mille tulemusel loodi 810. üksik merejalaväerügement. Seda kuupäeva tähistatakse nüüd üksuse aastapäevana.[1]

1991. aasta augustiputši ajal toetas Musta mere laevastiku juhtkond, nagu ka suur osa sõjaväe juhtkonnast, Erakorralise Seisukorra Komitee riigipööret, saates 20. augustil Belbeki lennujaama üle 500 merejalaväelase täieliku lahinguvarustusega, et takistada president Mihhail Gorbatšovi vabastamist koduarestist.[2] Merejalaväelased pöördusid pärast riigipöörde ebaõnnestumist ja asepresident Aleksander Rutskoi saabumist Krimmi 21. augustil tagasi oma baasi.[3]

Pärast 1990. aasta musta jaanuari repressioone Aserbaidžaani rahvuslaste vastu Bakuus, saadeti 525 merejalaväelast, sealhulgas 880. ja 882. üksikud merejalaväepataljonid ja üks kompanii brigaadi 888. luurepataljonist, linna sõjaseisukorra kehtestamiseks, asendades 26. jaanuaril Kaspia flotilli merejalaväelased, kes mehitasid kontrollpunkte ning valvasid valitsusehitisi ja sõjaväeobjekte; nad naasid Sevastopoli aprilli alguses.[4][5] See lähetus jättis sügava jälje 880. pataljoni ukrainlasest komandörile, major Vitalii Rozhmanovile, kes kirjeldas, kuidas sekkumise ajal Bakuus „saime aru, et meid kasutati kogu aserbaidžaani rahva vastu, täitmaks politseiülesandeid, mille eesmärk oli hirmutada inimesi, suruda maha nende rahvuslik vaim ning murda usk ja igatsus vabaduse järele.“ 22. veebruaril 1992. aastal andsid Rozhmanov ja 880. pataljon truudusevande Ukrainale. Admiral Kasatonov, soovides hoida Musta mere laevastik Venemaa kontrolli all, saatis pataljon laiali ning selle isikkoosseis hajutati teistesse üksustesse.[6] Need, kes otsustasid jääda ustavaks Ukrainale, moodustasid 1. juulil 1993 esimese Ukraina merejalaväeüksuse – 1. üksiku merejalaväepataljoni (nüüd 36. üksiku merejalaväe brigaadi koosseisus).[7][8]

Hilisem tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 23. septembrist kuni 7. oktoobrini 1993 evakueeris brigaad põgenikke Abhaasia ja Gruusia vahelise konflikti piirkonnast. Suhhumist ja Phothist evakueeriti kokku 15 000 põgenikku.

Brigaadi dessantluurekompanii suundus 11. septembril 1999. aastal võitlema teises Tšetšeenia sõjas. Sõja käigus hukkus kaheksa sõdurit. 217 isikkoosseisu liiget said oma tegevuse eest teenetemärgi, sealhulgas kapten V. V. Karpushenko, kes nimetati Venemaa Föderatsiooni kangelaseks. Rügemendi baasis avati 25. novembril 2000. aastal mälestusmärk Tšetšeenias hukkunud sõduritele.[1]

810. merejalaväebrigaadi kaks pataljoni osales ka 2008. aastal Gruusia sõjas. Need pataljonid maabusid sõja kolmandal päeval Abhaasia rannikul ja liikusid sealt koos 76. kaardiväe õhudessantdiviisi, 7. ründedessantdiviisi ja 20. kaardiväe motolaskurdiviisiga Gruusia sisemaale.[9]

Brigaadi tugevdatud amfiibipataljon saadeti Süüriasse Venemaa sõjalise sekkumise ajal Süüria kodusõjas, teenides seal juulist 2015 kuni jaanuarini 2016. Pataljoni peamine ülesanne oli Khmeimimi lennubaasi valvamine ja kaitsmine. Kokku saadeti Süüriasse üle 600 brigaadi sõjaväelase. 2015. aasta novembris hukkus madrus Aleksandr Pozõnitš Vene pilootide päästemissiooni käigus ning talle omistati postuumselt vapruse orden.[10] Tunnustusena Süürias osutatud teenete eest autasustati brigaadi 3. märtsil 2016 Žukovi ordeniga.[11] 2016. aastal saadeti mitu brigaadi ohvitseri Süüriasse sõjalisteks nõustajateks, sealhulgas brigaadi ülem kolonel Dmitri Uskov ja major Sergei Bordov. Bordov langes sama aasta aprillis lahingutegevuses ning talle anti postuumselt vapruse orden.[12] Brigaadile omistati 29. jaanuaril 2018 kaardiväe tiitel.[13]

Vene-Ukraina sõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina vägede poolt kätte saadud dokumentide kohaselt oli sissetungieelsetes plaanides ette nähtud, et 810. brigaadi pataljoni taktikaline rühm maabub Melitopoli rajoonis Zaporižžja oblastis ja ühineb 58. ühendarmee ja 117. merejalaväerügemendiga Melitopoli vallutamiseks.[14]

Pärast sissetungi algust keeldus osa brigaadi isikkoosseisu liikmeid sõdimisest[15], kuid enamik osales Mariupoli piiramises, kandes suuri kaotusi, sealhulgas brigaadikomandör kolonel Aleksei Šarov, kes langes 22. märtsil 2022. aastal.[16] Brigaad tuli uuesti moodustada, asendajate hulgas olid ka uppunud ristleja Moskva meremehed.[17][18] Ukraina luure väitis, et 31. juulil 2022 toimus ulatuslik mäss, mille käigus 200 sõdurit keeldus lahingusse naasmisest.[19] 2022. aasta septembriks oli brigaad Hersoni suunal väidetavalt kaotanud üle 85% oma isikkoosseisust ja see ehitati uuesti üles.[19] Ukraina luure väitis hiljem, et üksus oli 2023. aasta vastupealetungi ajal „täielikult hävitatud“.[19] 23. detsembril 2023 kinnitas brigaad avalikult keemiarelvade kasutamist Krynkis, millega rikuti keemiarelvade keelustamise konventsiooni.[20]

Jaanuariks 2024 oli brigaad kaotanud vähemalt 157 sõidukit, sealhulgas 19 tanki, mis tähistab selle kolmandat suurt kaotust 20 kuu jooksul.[21] Mais taotles selle ülem kindralmajor Oleg Vlasov väidetava ülekoormuse tõttu reorganiseerimist, mis viis plaanide koostamiseni ümberstruktureerida brigaad diviisiks, kuigi analüütikud pidasid seda väidet ebatõenäoliseks.[22] Augustis 2024 viidi brigaad Donetski oblastist Kurski oblastisse.[23] 25. detsembril tabasid Ukraina tulelöögid selle komandopunkti Lgovis, millele järgnes veel üks rünnak 31. detsembril Lgovi raudteejaama vastu, mis põhjustas 28 ohvrit.[24] [25] Täiendavad raketilöögid 2025. aasta jaanuari alguses olid suunatud brigaadi komandopunktide vastu Belaja ja Maryno lähedal, nõrgestades üksust keset raskeid lahinguid Kurskis.[26]

Koosseis

[muuda | muuda lähteteksti]
Tseremoonia 2022. aastal

Brigaadi peakorter - Sevastopol (2015. aasta seisuga)[27][28]

  • 557. üksik merejalaväepataljon
  • 382. üksik merejalaväepataljon (Temrjuk)
  • 542. üksik õhudessantpataljon
  • luure- ja õhudessantpataljon
  • 538. üksik logistikapataljon
  • 546. üksik iseliikuvsuurtükiväe divisjon
  • 547. üksik õhutõrje reaktiivsuurtükiväe divisjon
  • pioneeri- ja õhudessantkompanii
  • leegiheitjate kompanii
  • snaiprikompanii
  • tankitõrjeraketi patarei
  • sidekompanii
  • tehnilise abi kompanii
  • maabumislaevakompanii

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 "История 810-й отдельной гвардейской ордена Жукова бригады морской пехоты Черноморского Флота". www.kchf.ru. Vaadatud 1. mail 2022.
  2. ↑ ""Ядерная кнопка оказалась в руках группы авантюристов"". Novaya Gazeta (vene). 18. august 2021. Vaadatud 6. juunil 2022.
  3. ↑ Gorbachyov, Sergey (19. november 2021). "Флотораздел: сохранить ЧФ для России! Часть 2-я". Krymskoye Ekho (vene). Vaadatud 6. juunil 2022.
  4. ↑ Timoshenko, A. I. (2017a). "Морская пехота в Баку, Январь – апрель 1990 года" (PDF). Sovetsky Morpekh (vene) (1): 7–14.
  5. ↑ Timoshenko, A. I. (2017b). "Морская пехота в Баку, Январь – апрель 1990 года" (PDF). Sovetsky Morpekh (vene) (2): 60–67.
  6. ↑ Timoshenko, A. I. (2017c). "Морская пехота в Баку, Январь – апрель 1990 года" (PDF). Sovetsky Morpekh (vene) (4): 28–34.
  7. ↑ "Морська піхота України сьогодні: завдання та структурні трансформації" (ukraina). Ukrainian Navy. 28. detsember 2017. Vaadatud 6. juunil 2022.
  8. ↑ Holod, Ihor (3. juuli 2011). "Дата нон грата. До чого ж приурочено День флоту України?". Istorichna Pravda (ukraina). Vaadatud 6. juunil 2022.
  9. ↑ "The Russian Military and the Georgia War" (PDF). The Strategic Studies Institute (inglise). 30.06.2011. Vaadatud 08.04.2025.
  10. ↑ Колбасин, Виталий (26. november 2015). "Подвиг морпеха. Каким был погибший в Сирии россиянин Александр Позынич?". AiF (vene). Vaadatud 11. juulil 2023.
  11. ↑ "Шойгу за успехи в Сирии наградил орденом бригаду морской пехоты". Известия (vene). 16. juuni 2016. Vaadatud 11. juulil 2023.
  12. ↑ "Вдова убитого в Сирии майора Бордова рассказала подробности его гибели". РБК (vene). 21. aprill 2017. Vaadatud 11. juulil 2023.
  13. ↑ Timoshenko 2018, lk 46–47.
  14. ↑ Clark, Mason; Barros, George; Stepanenko, Kateryna (3. märts 2022). "Russian Offensive Campaign Assessment, March 3". Institute for the Study of War. Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  15. ↑ "Военные в Крыму отказываются участвовать во вторжении РФ в Украину — Центр оборонных стратегий". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. märts 2022. Vaadatud 31. märtsil 2022.
  16. ↑ Istomin, Pavel (23. märts 2022). "В боях под Мариуполем погиб командир 810-й бригады ЧФ полковник Алексей Шаров". ForPost (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 23. märts 2022. Vaadatud 5. juunil 2022.
  17. ↑ Slavin, Alexey (16. mai 2022). ""Наших ребят, судя по всему, забыли"". Meduza (vene). Vaadatud 17. mail 2022.
  18. ↑ "Оперативна інформація станом на 06.00 15.05.2022 щодо російського вторгнення" (ukraina). Генеральний штаб ЗСУ / General Staff of the Armed Forces of Ukraine. Vaadatud 17. mail 2022 – cit. via Facebook.
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 Barros, George; Stepanenko, Kateryna; Harward, Christina; Wolkov, Nicole; Kagan, Frederick W. "Russian Offensive Campaign Assessment, September 23, 2023". Institute for the Study of War. Vaadatud 24. septembril 2023.
  20. ↑ Evans, Angelina; Stepanenko, Kateryna; Hird, Karolina; Harward, Christina; Kagan, Frederick W. "Russian Offensive Campaign Assessment, December 23, 2023". Institute for the Study of War. Vaadatud 24. detsembril 2023.
  21. ↑ The Ukrainian Marines Hit The Russian Marines So Hard, They Blew The Russians Back To 1980
  22. ↑ RUSSIAN OFFENSIVE CAMPAIGN ASSESSMENT, MAY 9, 2024
  23. ↑ "Russia's offensive on Pokrovsk: Is it possible to stop the invaders in this area?". Television News Service. 12. august 2024. Vaadatud 17. novembril 2024.
  24. ↑ December 31, 2024
  25. ↑ December 25, 2024
  26. ↑ https://kyivindependent.com/ukraine-hits-russias-infantry-brigade-command-post-in-kursk-oblast-military-claims/
  27. ↑ "История 810-й отдельной бригады морской пехоты КЧФ (в/ч 13140)". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. märts 2017. Vaadatud 24. detsembril 2016.
  28. ↑ Свобода, Радіо. "Карта военных объектов Крыма". Радіо Свобода (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 19. juuli 2023. Vaadatud 19. juulil 2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=810._merejalaväebrigaad&oldid=6851591"