Mine sisu juurde

2019.–2020. aasta Hongkongi meeleavaldused

Allikas: Vikipeedia
2019.–2020. aasta Hongkongi meeleavaldused
Osa Hongkongi-Hiina konflikt
Meeleavaldused 12. juunil 2019.
Toimumisaeg 15. märts 2019–
9. juuni 2019–
Toimumiskoht Hongkong
Tulemus
  • Eelnõu menetlemine peatati 15. juunil[3]
  • Politsei lõpetas 12. juuniks meeleavalduste kutsumise "mässuks"
  • Eelnõu võeti 23. oktoobril ametlikult tagasi
Osalised
Meeleavaldajad
(ühtse juhita)
Tsiviil-inimõiguste rinne
Demokraatiameelsete laager

Lokalistid
Iseseisvuslased

  • Üliõpilastest lokalistid
  • Iseseisev üliõpilasühing
Avalike ülikoolide üliõpilasühingud
Töölised erinevatest sektoritest
Mitmed usklikud organisatsioonid

Väejuhid või liidrid
Meeleavaldajad
Keskne juht puudub

Hukkunud
  • 1 hukkunud meeleavalduste käigus
  • 1 hukkunuga õnnetusjuhtum
  • 9 enesetappu
    Haavatud
  • 2000+ (15. augusti 2019 seisuga)
    Kinnipeetud
  • 4491 (18. novembri 2019 seisuga)

2019.–2020. aasta Hongkongi meeleavaldused on käimasolev protestiliikumiste seeria, mis sai alguse vastumeelsusest Hongkongi valitsuse algatatud väljaandmiseelnõule. Eelnõuga oleksid kohalikud võimud saanud õiguse kinni pidada ja muudele riikidele (sh Taiwanile ja Mandri-Hiinale), millega veel eraldi väljaandmislepinguid sõlmitud pole, välja anda seal tagaotsitavaid kurjategijaid. Meeleavaldajad kartsid, et eelnõuga püütakse Hongkongi elanikele ja külastajatele peale suruda Mandri-Hiina seaduseid ning õõnestada erihalduspiirkonna autonoomiat ja hongkonglaste tsiviilõiguseid. Aja möödudes avaldasid meeleavaldajad viis nõuet: väljaandmiseelnõu tagasi võtmine; protestide käigus aset leidnud väidetava politseivägivalla uurimine; arreteeritud meeleavaldajate vahi alt vabastamine; ametlike avalduste, milles nimetati meeleavaldusi "mässuks" tagasi võtmine ning tegevjuht Carrie Lami tagasiastumine koos üldvalimiste kehtestamisega järgmiste seadusandliku nõukogu koosseisude ja tegevjuhtide valimiseks.

9. juunil 2019 võttis üle miljoni inimese osa eelnõu-vastasest protestimarsist.[4] Meeleavaldusest polnud valitsusele mõju ning uuesti koguneti 12. juunil seadusandliku nõukogu hoonete ees, et takistada eelnõu minekut teisele lugemisele.[5] Alguses rahumeelne meeleavaldus eskaleerus vägivaldseks kokkupõrkeks protestijate ja pisargaasi ning kummikuulidega varustatud politseinike vahel. Vaid päev pärast eelnõu peatamist toimus 16. juunil veel suurem protestimarss, sellel korral avaldati meelt, kuna süüdistati politseid liigses jõu kasutamises eelmisel protestiüritusel. Meeleavalduste pöördepunktiks peetakse 1. juulil, Hongkongi Hiinale üleandmise 22. aastapäeval, aset leidnud tormijooksu seadusandliku nõukogu hoonele.[6][7] Juulis ja augustis meeleavaldused jätkusid ning teated vägivaldsetest kokkupõrgetest tihenesid. Rahutustesse olid mässitud politseinikud, mõlema poole meeleavaldajad, väidetavalt kuritegelikud triaadi-ühendused, ning iga Hongkongi osa elanikud. Protestide eskaleerumisele aitasid kaasa laiaulatuslikud politseioperatsioonid, süüdistused politseivägivallaga seoses, politsei tegevusetus, kui väidetavad triaadiliikmed 21. juulil Yuen Longis meeleavaldajaid ründasid ning 31. augustil aset leidnud tormijooks Prints Edwardi metroopeatusele.[8]

Lam peatas eelnõu menetlemise 15. juunil ning nimetas 9. juulil eelnõud "surnuks", kuid keeldus seda tagasi võtmast.[9] Suureskaalalised meeleavaldused toimusid 1. oktoobril, Hiina Rahvavabariigi 70. aastapäeval; samal päeval sai 18-aastane meeleavaldaja kuulitabamusest haavata.[10] Et protestijaid ohjeldada, kuulutas Carrie Lam 4. oktoobril, kasutades eriolukordade seadust, välja maskikeelu, mis aga valas õli tulle ning andis oktoobriks meeleavaldustele uue hoo; novembris otsustas ülemkohus, et keeld on põhiseaduse vastane.[11][12] Väljaandmiseelnõu võeti lõpuks tagasi 23. oktoobril, kuid valitsus keeldus vastu tulemast meeleavaldajate ülejäänud neljale soovile.[13]

Rahutusi on laialdaselt peetud kindla juhita rahvameeleavaldusteks. Protestijad on valitsuse mõjutamiseks kasutanud erinevaid strateegiaid, millega on küsitluste põhjal kukutatud elanike usaldus valitsuse ja politsei suhtes madalaimale tasemele pärast 1997. aastal toimunud üleandmist. Hiina keskvalitsus on nimetanud proteste Hiina-aja Hongkongi suurimaks kriisiks. Meeleavaldused on nõudnud kaks inimelu (millest üks õnnetuse tagajärjel) ning põhjustanud mitmeid enesetappe.

  1. "Hiina süüdistas Hongkongi meeleavaldajaid kurjades ja kriminaalsetes tegevustes". Postimees. 29. juuli 2019. Vaadatud 21. november 2019.
  2. "Hongkonglased avaldasid keelust hoolimata triaadide vastu meelt". Postimees. 27. juuli 2019. Vaadatud 21. november 2019.
  3. "Hongkong peatas vastuolulise väljaandmisseaduse menetlemise". Postimees. 15. juuni 2019. Vaadatud 21. november 2019.
  4. "Hongkongi protestimarsist võttis osa üle miljoni inimese". Postimees. 9. juuni 2019. Vaadatud 21. november 2019.
  5. "Hongkongi võimud ei loobu väljaandmiseelnõust". Postimees. 10. juuni 2019. Vaadatud 21. november 2019.
  6. "Hongkong tähistab Hiinale üleandmise aastapäeva protestidega". Postimees. 1. juuli 2019. Vaadatud 21. november 2019.
  7. "Meeleavaldajad jooksid Hongkongi seadusandliku nõukogu hoonele tormi". Postimees. 1. juuli 2019. Vaadatud 21. november 2019.
  8. "Häirivad kaadrid: kurikatega relvastatud jõuk saatis 45 Hongkongi meeleavaldajat haiglasse". Postimees. 22. juuli 2019. Vaadatud 21. november 2019.
  9. "Hongkongi juht kuulutas väljaandmisleppe surnuks". Postimees. 9. juuli 2019. Vaadatud 21. november 2019.
  10. "Meedia: politsei tulistas Hongkongis meeleavaldaja pihta". Postimees. 1. oktoober 2019. Vaadatud 21. november 2019.
  11. "Hongkongi juht keelas eriolukorra alusel maskide kandmise". Postimees. 4. oktoober 2019. Vaadatud 21. november 2019.
  12. "Hongkongi maskikeeld andis rahutustele uut hoogu". Postimees. 5. oktoober 2019. Vaadatud 21. november 2019.
  13. "Hongkongi võimud võtsid rahutusteni viinud eelnõu ametlikult tagasi". Postimees. 23. oktoober 2019. Vaadatud 21. november 2019.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]