Širšovi-nimeline Venemaa Teaduste Akadeemia Okeanoloogia Instituut

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Širšovi-nimelise okeanoloogia instituudi logo
Širšovi-nimelise okeanoloogia instituudi peahoone Moskvas

Širšovi-nimeline Venemaa Teaduste Akadeemia Okeanoloogia Instituut, akronüüm IORAN (vene keeles Институт океанологии имени П. П. Ширшова Российской академии наук), on Venemaal Moskvas asuv Venemaa Teaduste Akadeemia üks instituute.

See on Venemaa vanim ja suurim okeanoloogia valdkonnas tegutsev uurimiskeskus ja ainus keskus Venemaal, kes korraldab uurimisekspeditsioone kõigile maakera ookeanidele. IORAN on ka ainus Venemaal asuv instituut, mis tegeleb uurimistööga mereteaduste kõigis valdkondades ning arendab iseseisvalt teadusuuringuteks vajaminevat meretehnikat.[1] Instituut on nimetatud vene hüdrobioloogi ja polaaruurija Pjotr Širšovi järgi (1954).

Instituut asutati 1946. aastal Okeanoloogialaboratooriumi (tegutses 1941. aastast) baasil. Esimeseks direktoriks määrati instituudi rajajaid akadeemik Pjotr Širšov, kes jäi sellesse ametisse kuni oma surmani 1953. aasta veebruaris.

Tänapäeval töötab instituudis 1600 inimest, neist 111 teadusdoktorit ja 330 teaduste kandidaati.[2]

Uurimissuunad[muuda | muuda lähteteksti]

Instituut teeb teadustööd järgmistes suundades[1]:

Instituudi direktorid[muuda | muuda lähteteksti]

Pjotr Širšov, IORAN-i rajajaid ja esimene direktor
Sergei Lappo, IORAN-i direktor 1995–2006

IORAN-i õpetatud nõukogu[muuda | muuda lähteteksti]

Instituudi õpetatud nõukogu (vene keeles Ученый совет Института океанологии им. П. П. Ширшова РАН) on instituudi kollegiaalne juhtorgan. Selle liikmed valitakse salajasel hääletusel instituudi teadustöötajate konverentsil. Õpetatud nõukogusse kuuluvad ex officio (ameti poolest) instituudi direktor (kes esimehena juhib õpetatud nõukogu tööd) ja instituudi teadussekretär. Ilma valimiseta kuuluvad nõukogusse ka instituudis töötavad Venemaa Teaduste Akadeemia liikmed.[3]

2018. aasta seisuga kuulus nõukogusse 111 liiget, sealhulgas 15 Venemaa TA liiget. Neist 10 töötab praegu instituudis: Arkadi Aleksejev, Aleksandr Vereštšaka, Sergei Gulev, Pjotr Zavjalov, Mihhail Zalihhanov, Aleksandr Lissitsõn, Leopold Lobkovski, Viktor Neiman, Gennadi Smirnov ja Mihhail Flint. Väljastpoolt instituuti on nõukogusse kaasatud veel viis Venemaa TA liiget.[3]

IORAN-i õpetatud nõukogu 111 liikme hulka kuulub ka kauaaegne instituudi maavarade ja paleookeanoloogia labori juhataja, praegu paleookeanoloogia labori peateadur, professor Ivar Murdmaa.[3][4]

Töötajaid[muuda | muuda lähteteksti]

Grigori Barenblatt, LKS-i välisliige, 2012. aastast taas IORAN-i teadur

IORAN-i aspirantuur ja doktorantuur[muuda | muuda lähteteksti]

Aspirantuur[muuda | muuda lähteteksti]

Instituudi aspirantuuris saab õppida okeanoloogia, hüdrobioloogia ja ihtüoloogia erialal.[5] 2013. aastal[6] kehtima hakanud haridusseaduse järgi loetakse aspirantuuri kõrghariduse kolmandaks astmeks[7].

Aspirantuuris sooritab aspirant kandidaadimiinimumi eksami. Paralleelselt õppetööga osaleb ta uurimustöös (talle määratakse teaduslik juhendaja), mille lõppedes peab aspirant publitseerima teadusartikli Kõrgema Atesteerimiskomisjoni (VAK) poolt aktsepteeritud väljaandes ja tegema ettekande üleliidulise tasemega teaduskonverentsil. Aspirantuuris õpitakse kolm või neli aastat. Pärast kvalifikatsioonitöö kaitsmist antakse kraadiõppurile õppejõu-uurija (преподаватель-исследователь) kvalifikatsioon.[7]

Vastavalt uuele õppestandardile ei kuulu kandidaaditöö kirjutamine ja kaitsmine kohustusliku aspirantuuriõppe programmi. Siiski, kui õppetöö ajal aspirant avaldas VAK-i poolt aktsepteeritud väljaandes vähemalt kolm teadusartiklit ja pälvis eksamikomisjoni poolt aspirantuuri lõputöö (kvalifikatsioonitöö) eest kõrge hinde, siis selle lõputöö kaitsmine võidakse lugeda kandidaadiväitekirja eelkaitsmiseks ja aspirant saab võimaluse pärast aspirantuuriõpet kaitsta oma töö väitekirja kaitsmise nõukogus.[7]

Doktorantuur[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 2014. aastast võtab instituut doktorantuuri vastu vastavalt Venemaa Föderatsiooni Valitsuse määrusele "Doktorantuuri määruse kinnitamise kohta". Vastuvõtmise eelduseks on kandidaadikraad, avaldatud teadustööde nimekiri, suunamiskiri ning IORAN-i teadusnõukogu kinnitatud doktoritöö teema ja ettevalmistamise detailne plaan.[8]

Instituudi doktorantuuri saab astuda okeanoloogia, hüdrobioloogia ja ihtüoloogia erialal.[8]

IORAN-i väitekirja kaitsmise nõukogud[muuda | muuda lähteteksti]

Instituudis loodud väitekirja kaitsmise nõukogud (neid on loodud kolm) omavad õigust anda dissertandile eduka kaitsmise korral ühe järgmistest teaduskraadidest[8]:

  • füüsika-matemaatikakandidaat
  • geograafiakandidaat
  • geoloogia-mineraloogiakandidaat
  • tehnikakandidaat
  • bioloogiakandidaat
  • füüsika-matemaatikadoktor
  • geograafiadoktor
  • geoloogia-mineraloogiadoktor
  • tehnikadoktor
  • bioloogiadoktor

IORAN-is väitekirja kaitsnud Eestiga seotud teadlasi[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1962 – Ivar Murdmaa, meregeoloog, kaitses meregeoloogiaalase kandidaadiväitekirja geoloogia-mineraloogiakandidaadi kraadi saamiseks
  • 1968 – Ain Aitsam, merefüüsik, kaitses instituudi õpetatud nõukogu ees doktoriväitekirja "Heitvetega merre juhitud reostusainete turbulentne difusioon" füüsika-matemaatikadoktori kraadi saamiseks[9]
  • 1984 – Tarmo Soomere, okeanoloog, kaitses kandidaadiväitekirja "Rossby lainete nõrgast mittelineaarsest interaktsioonist" füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi saamiseks
  • 1985 – Ivar Murdmaa, meregeoloog, kaitses doktoriväitekirja "Ookeanide faatsiesed" geoloogia-mineraloogiadoktori kraadi saamiseks
  • 1988 – Urmas Lips, merefüüsik, kaitses kandidaadiväitekirja "Ookeani termohaliinsete väljade peenstruktuuri klassifikatsioon" füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi saamiseks

IORAN-i baaskateedrid[muuda | muuda lähteteksti]

Instituudil on kolm baaskateedrit Venemaa juhtivates kõrgkoolides[10]:

Üliõpilastel on võimalik teha õppe- ja tootmispraktikat IORAN-i teaduslaevadel.[10]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]