Ühisõpe

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Ühisõpe (inglise cooperating learning) on õpe, mis keskendub õpilaste koostööle väikestes rühmades. Õpilaste eesmärgid võivad olla struktrureeritud koostöö, võistluslikkuse või individuaalse pingutuse edendamisele.[1] Õpilasi hinnatakse ning neile jagatakse tunnustust kogu rühma soorituse põhjal.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Minnesota Ülikooli logo

Ühisõpe pärineb sadade ja isegi tuhandete aastate tagant, aga lähemalt hakati seda uurima alles 1960. aastatel. Sestpeale on see äratanud palju tähelepanu. 1960. aastate keskel panustasid palju ühisõppe uurimisse teooriasse vennad David ja Roger Johnson Minnesota Ülikoolis.[3] Koos rajasid nad Cooperative Learning Centeri.[4] Oma panuse ühisõppe edendamisele on andnud ka teadlased David DeVries ja Keith Edwards Johns Hopkinsi Ülikoolist, Sholmo ja Yael Sharan Iisraelist, Robert Slavin, Spencer Kagan ja Donald Dansereau.[3]

Meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Aastate jooksul on välja töötatud mitmesuguseid meetodeid, mis on jaotatud kahte kategooriasse:

  1. struktureeritud rühmaõppe meetodid;
  2. informaalsed rühmaõppe meetodid.

Struktureeritud rühmaõppe meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Õpilaste meeskondlikud saavutusrühmad (STAD)[muuda | muuda lähteteksti]

Õpilaste meeskondlikke saavutusrühmasid kasutatakse nii matemaatika, keeleõppe kui ka sotsiaalteaduste puhul. Seda meetodit kasutatakse kindlate eesmärkide õpetamiseks nagu näiteks matemaatilised tehted ja teaduslikud faktid.

Õpilaste meeskondlike saavutusrühmade meetod koosneb neljast etapist:

  1. Õpetaja esitleb peatükki tervele klassile
  2. Töö meeskondades. Õpilased on jagatakse 4-liikmelistesse rühmadesse arvestades nende suutlikkust, sugu, etnilist ja sotsiaalset päritolu, et kõik õpilased saaksid teema selgeks. Koos töötatakse teema läbi ning täidetakse töölehti.
  3. Test. Iga õpilane sooritab individuaalselt kokkuvõtva töö, tavaliselt on need viktoriini vormis. Viktoriini punkte võrreldakse õpilase eelmiste testide keskmiste tulemustega ning uued punktid antakse vastavalt sellele, kas ta on ületanud oma tulemuse või mitte.
  4. Rühma tunnustamine. Rühma liikmete punktid liidetakse kokku ning kõrgeima keskmise tulemusega rühm saab auhinna või muu preemia.

Meeskondade turniirid (TGT)[muuda | muuda lähteteksti]

Meeskondade turniiride meetod kasutab samasugust lähenemist nagu õpilaste meeskondlike saavutusrühmade meetod, selle erinevusega, et testid on asendatud iganädalaste turniiridega, mille puhul ei kastutata sama punktide jagamis süsteemi.

Meeskodade turniiride süsteem koosneb samuti neljast etapist:

  1. Õpetaja esitleb peatükki tervele klassile.
  2. Töö meeskondades toimub samamoodi nagu õpilaste meeskondlike saavutusrühmade meetodi puhul.
  3. Turniir. Võisteldakse kolmeliikmelistel turniiridel, kus võisteldakse õpilastega teistest rühmadest, kes on sarnaste võimete ja eelmiste tulemustega. Turniir lõppeb, kui kõikidele küsimustele on vastatud. Turniiri punkte jagatakse vastavalt sellele, kes võistlejatest vastas kõige rohkem küsimustele õigesti. Saadud punktid kanduvad üle õpilase rühmale.
  4. Rühma tunnustamine. Rühma liikmete saadud punktid liidetakse kokku ning kõrgeima keskmise tulemusega rühm saab auhinna või muu preemia.

Ühine lugemine ja kirjutamine (CIRC)[muuda | muuda lähteteksti]

Ühise lugemise ja kirjutamise meetodi töötas välja Robert Slavin. Seda kasutatakse lugema ja kirjutama õpetamiseks algkooli vanemates klassides.

Klass on jaotatud kaheks: tugevamateks ning nõrgemateks lugejateks. Selle jaotuse põhjal jagatakse õpilased rühmadesse, mis koosnevad kahest paarist ehk kokku neljast liikmest. Kaks tugevamat ning kaks nõrgemat lugejat. Paaridele antakse erinevad lugemisülesanded vastavalt nende võimetele. Kuigi paarid töötavad erinevate materjalidega, siis tugevam paar aitab õppida ja aru saada ka nõrgemal paaril. Nädala lõpus tehakse töö tekstist arusaamise peale. Iga rühma liikme punkti liidetakse kokku ning see moodustab suure osa nädala punktidest. Õpetaja jagab ka lugemisülesandeid korra nädalas ning õpilased peavad iga kahe nädala tagant esitama õpetajale raamatu kokkuvõtte ning ka selle eest saavad rühma liikmed punkte.

Informaalsed rühmaõppe meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Mosaiikmõistatus II (Jigsaw II)[muuda | muuda lähteteksti]

Mosaiikmõistatuse meetod oli algselt välja töötatud Elliot Aronsoni ja tema kolleegide poolt 1978. aastal, aga 1994. aastal Robert Slavin uuenda seda, kasutades Aronsoni tehnnnikat. Mosaiikmõistatuse meetodit kasutatakse põhiliselt sotsiaalteadustes ja teistes ainetes, kus oluline on tekstipõhine õpe.

Mosaiikmõistatus II meetod koosned viiest etapist:

  1. Lugemine. Õpilased on jaotatud 4-liikmelistesse rühmadesse ning igale ühele määratakse kindel osa tekstist, millega nad tööd peavad tegema ning saavad selles eksperdiks.
  2. Töö ekspertrühmades. Sama teemaga õpilased moodustavad omavahel ekspertrühma ning arutlevad oma teema üle põhjalikult, et nad oleksid hiljem valmis seda oma algse rühma liikmetele õpetama.
  3. Töö algsetes rühmades. Ekspertrühmadest minnakse tagasi algsete rühmade juurde, kus iga teema eksperdid peavad ka teistest liikmetest eksperdid tegema.
  4. Test. Õpilased teevad individuaalselt lühikese testi ning vahetavad seejärel need omavahel kontrollimiseks õpetajalt saadud vastustelehe abil.
  5. Rühma tunnustamine. Rühm, kelle tulemus on kõige rohkem paranenud, saab auhinna või muu preemia.

Üheskoos õppimine (learning together)[muuda | muuda lähteteksti]

David Johnson ja Roger Johnson töötasid välja üheskoos õppimise meetodi mudeli. Seda meetodit iseloomustavad viis ühisõppe elementi. Õppilased töötavad töölehtetega 4- või 5-liikmelistes rühmades. Rühmad esitavad iga töölehe ühiselt ning vastavalt rühma panusele saadakse autasu või muu preemia. Meetod keskendub meeskonnatööle ning arutelule, kuidas sujub rühma koostöö.

Rühma uurimus (Group investigation)[muuda | muuda lähteteksti]

Rühma uurimuse meetodi töötasid välja Shlomo Sharan ja Yael Sharan 1922. aastal.

Rühma uurimus koosneb kuuest etapist:

  1. Alateemade määramine ning rühmadesse jagunemine. Õpetaja tutvustab teemat kogu klassile ning arutelu käigus tulevad välja alateemad. Õpilased, kes on huvitatud töötama sama alateemaga moodustavad väikse 4–6-liikmelised rühmad.
  2. Uurimuse planeerimine. Õpilased otsustavad koos, mida nad tahavad uurida ning arendavad sellest uurimisküsimuse. Tööülesanded jaotatakse liikmete vahel ära.
  3. Uurimuse läbi viimine. Iga õpilane viib läbi uurimuse talle määratud töö kohta, kuigi igal ühel on eraldi ülesanne, peavad nad siiski tihedalt koos töötama. Kui õpilased on töö lõpetanud, peavad nad tegema kokkuvõtte leitu kohta.
  4. Esitluse planeerimine. Õpilased peavad planeerima, kuidas esitleda leitud kogu klassile.
  5. Esitluse tegemine. Õpilased esitlevad avalikult oma teemat.
  6. Saavutuse hindamine. Õpetaja võib sooritada testi kontrollimaks iga õpilase individuaalseid teadmisi. Õpetaja võib õpilasi hinnata ka jälgides nende töö protsessi kui ka töö tulemust.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "An Overview Of Cooperative Learning".
  2. Robert E. Slavin. "Cooperative Learning".
  3. 3,0 3,1 "History of Cooperative Learning".
  4. "David W. Johnson".
  5. The Hong Kong Institute of Education. "Cooperative Learning".