Ühisõpe

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Ühisõpe (inglise cooperating learning) on õpe, mis keskendub õpilaste koostööle väikestes gruppides. Õpilaste eesmärgid võivad olla struktrureeritud koostöö, võistluslikkuse või individuaalse pingutuse edendamisele.[1] Õppilasi hinnatakse ning neile jagatakse tunnustust kogu grupi soorituse põhjal.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Minnesota Ülikooli logo

Ühisõpe pärineb sadade ja isegi tuhandete aastate tagant, aga lähemalt uuriti seda alles 1960ndatel aastatel. Alates sellest ajast on see äratanud palju tähelepanu. 1960ndate aasta keskel panustasid palju ühisõppe uurimisse teooriasse vennad David ja Roger Johnson Minnesota Ülikoolis.[3] Koos rajasid nad Cooperative Learning Center'i.[4] Oma panuse ühisõppe edendamisele on andnud ka teadlased David DeVries ja Keith Edwards Johns Hopkinsi Ülikoolist, Sholmo ja Yael Sharan Iisraelist, Robert Slavin, Spencer Kagan ja Donald Dansereau.[3]

Meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Aastate jooksul on erinevate teadlaste poolt välja töötatud mitmeid erinevaid meetodeid, mis on jaotatud kahte kategooriasse:

  1. Struktureeritud grupiõppe meetodid
  2. Informaalsed grupiõppe meetodid

Struktureeritud grupiõppe meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Õpilaste meeskondlikud saavutusrühmad (STAD)[muuda | muuda lähteteksti]

Õpilaste meeskondlikke saavutusrühmasid kasutatakse nii matemaatika, keeleõppe kui ka sotsiaalteaduste puhul. Seda meetodit kasutatakse kindlate eesmärkide õpetamiseks nagu näiteks matemaatilised tehted ja teaduslikud faktid.

Õpilaste meeskondlike saavutusrühmade meetod koosneb neljast etapist:

  1. Õpetaja esitleb peatükki tervele klassile
  2. Töö meeskondades. Õpilased on jagatakse 4-liikmelistesse gruppidesse arvestades nende suutlikkust, sugu, etnilist ja sotsiaalset päritolu, et kõik õpilased saaksid teema selgeks. Koos töötatakse teema läbi ning täidetakse töölehti.
  3. Test. Iga õpilane sooritab individuaalselt kokkuvõtva töö, tavaliselt on need viktoriini vormis. Viktoriini punkte võrreldakse õpilase eelmiste testide keskmiste tulemustega ning uued punktid antakse vastavalt sellele, kas ta on ületanud oma tulemuse või mitte.
  4. Grupi tunnustamine. Grupi liikmete punktid liidetakse kokku ning kõrgeima keskmise tulemusega grupp saab auhinna või muu preemia.

Meeskondade turniirid (TGT)[muuda | muuda lähteteksti]

Meeskondade turniiride meetod kasutab samasugust lähenemist nagu õpilaste meeskondlike saavutusrühmade meetod, selle erinevusega, et testid on asendatud iganädalaste turniiridega, mille puhul ei kastutata sama punktide jagamis süsteemi.

Meeskodade turniiride süsteem koosneb samuti neljast etapist:

  1. Õpetaja esitleb peatükki tervele klassile.
  2. Töö meeskondades toimub samamoodi nagu õpilaste meeskondlike saavutusrühmade meetodi puhul.
  3. Turniir. Võisteldakse kolme liikmelistel turniiridel, kus võisteldakse õpilastega teistest gruppidest, kes on sarnaste võimete ja eelmiste tulemustega. Turniir lõppeb, kui kõikidele küsimustele on vastatud. Turniiri punkte jagatakse vastavalt sellele, kes võistlejatest vastas kõige rohkem küsimustele õigesti. Saadud punktid kanduvad üle õpilase grupile.
  4. Grupi tunnustamine. Grupi liikmete saadud punktid liidetakse kokku ning kõrgeima keskmise tulemusega grupp saab auhinna või muu preemia.

Ühine lugemine ja kirjutamine (CIRC)[muuda | muuda lähteteksti]

Ühise lugemise ja kirjutamise meetod on välja töötatud Robert Slavini poolt. Seda kasutatakse lugema ja kirjutama õpetamiseks algkooli vanemates klassides.

Klass on jaotatud kaheks: tugevamateks ning nõrgemateks lugejateks. Selle jaotuse põhjal jagatakse õpilased gruppidesse, mis koosnevad kahest paarist ehk kokku neljast liikmest. Kaks tugevamat ning kaks nõrgemat lugejat. Paaridele antakse erinevad lugemisülesanded vastavalt nende võimetele. Kuigi paarid töötavad erinevate materjalidega, siis tugevam paar aitab õppida ja aru saada ka nõrgemal paaril. Nädala lõpus tehakse töö tekstist arusaamise peale. Iga grupi liikme punkti liidetakse kokku ning see moodustab suure osa nädala punktidest. Õpetaja jagab ka lugemisülesandeid korra nädalas ning õpilased peavad iga kahe nädala tagant esitama õpetajale raamatu kokkuvõtte ning ka selle eest saavad grupi liikmed punkte.

Informaalsed grupiõppe meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Mosaiikmõistatus II (Jigsaw II)[muuda | muuda lähteteksti]

Mosaiikmõistatuse meetod oli algselt välja töötatud Elliot Aronson'i ja tema kolleegide poolt 1978 aastal, aga 1994 aastal Robert Slavin uuenda seda, kasutades Aronson'i tehnnnikat. Mosaiikmõistatuse meetodit kasutatakse põhiliselt sotsiaaltedustes ja teistes ainetus, kus oluline on tekstipõhine õpe

Mosaiikmõistatus II meetod koosned viiest etapist:

  1. Lugemine. Õpilased on jaotatud 4-liikmelistesse gruppidesse ning igale ühele määrtakse kindel osa tekstist, millega nad tööd peavad tegema ning saavad selles eksperdiks.
  2. Töö ekspertgruppides. Sama teemaga õpilased moodustavad omavahel ekspertgrupi ning arutlevad oma teema üle põhjalikult, et nad oleksid hiljem valmis seda oma algse grupi liikmetele õpetama.
  3. Töö algsetes gruppides. Ekspertgruppidest minnakse tagasi algsete gruppide juurde, kus iga teema eksperdid peavad ka teistest liikmetest eksperdid tegema.
  4. Test. Õpilased teevad individuaalselt lühikese testi ning vahetavad seejärel need omavahel kontrollimiseks õpetajalt saadud vastustelehe abil.
  5. Grupi tunnustamine. Grupp, kelle tulemus kõige rohkem paranenud on saab auhinna või muu preemia.

Üheskoos õppimine (learning together)[muuda | muuda lähteteksti]

David Johnson ja Roger Johnson töötasid välja üheskoos õppimise meetodi mudeli. Seda meetodit iseloomustavad viis ühisõppe elementi. Õppilased töötavad töölehtetega 4- või 5-liikmelistes gruppides. Grupid esitavad iga töölehe ühiselt ning vastavalt grupi panusele saadakse autasu või muu preemia. Meetod keskendub meeskonnatööle ning arutelule, kuidas sujub grupi koostöö.

Grupi uurimus (Group investigation)[muuda | muuda lähteteksti]

Grupi uurimus meetod on välja töötatud Shlomo Sharan'i ja Yael Sharan'i poolt 1922. aastal.

Grupi uurimus koosneb kuuest etapist:

  1. Alateemade määramine ning gruppidesse jagunemine. Õpetaja tutvustab teemat kogu klassile ning arutelu käigus tulevad välja alateemad. Õpilased, kes on huvitatud töötama sama alateemaga moodustavad väikse 4-6 liikmelised grupid.
  2. Uurimuse planeerimine. Õpilased otsustavad koos, mida nad tahavad uurida ning arendavad sellest uurimisküsimuse. Töö ülesanded jaotatakse liikmete vahel ära.
  3. Uurimuse läbi viimine. Iga õpilane viib läbi uurimuse talle määratud töö kohta, kuigi igal ühel on eraldi ülesanne, peavad nad siiski tihedalt koos töötama. Kui õpilased on töö lõpetanud, peavad nad tegema kokkuvõtte leitu kohta.
  4. Esitluse planeerimine. Õpilased peavad planeerima, kuidas esitleda leitud kogu klassile.
  5. Esitluse tegemine. Õpilased esitlevad avalikult oma teemat.
  6. Saavutuse hindamine. Õpetaja võib sooritada testi kontrollimaks iga õpilase individuaalseid teadmisi. Õpetaja võib õpilasi hinnata ka jälgides nende töö protsessi kui ka töö tulemust.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "An Overview Of Cooperative Learning".
  2. Robert E. Slavin. "Cooperative Learning".
  3. 3,0 3,1 "History of Cooperative Learning".
  4. "David W. Johnson".
  5. The Hong Kong Institute of Education. "Cooperative Learning".