Ökoteoloogia
Ökoteoloogia (inglise keeles ecotheology) on konstruktiivse teoloogia vorm, mille huvikeskmes on religiooni ja looduse vahekord, eriti keskkonnaprobleemide vaatenurgast.
Tavaliselt on ökoteoloogia lähtekohaks eeldus, et on olemas seos inimese religioosse/vaimse maailmavaate ja looduse allakäigu vahel. Ta uurib, kuidas mõjuvad omavahel vastastikku ökoloogilised väärtused, näiteks jätkusuutlikkus, ja looduse allutamine inimese poolt.
Ökoteoloogia liikumisest on võrsunud arvukalt usulis-keskkonnakaitselisi projekte üle kogu maailma. Kasvav teadlikkus keskkonnakriisist on viinud laialdasele usulisele refleksioonile inimese ja planeedi omavahelise suhte üle. Säärasel refleksioonil on ilmseid pretsedente enamikus usulistes traditsioonides, eeskätt eetika ja kosmoloogia valdkonnas, ning seda võib käsitleda loodusteoloogia allharu või kaasnähuna.
Kristliku ökoteoloogia kohta on kirjutanud jesuiidi preester ja paleontoloog Pierre Teilhard de Chardin ning filosoof Alfred North Whitehead.
Protestantismis on selle tuntud esindajateks John B. Cobb (juunior) ja Jürgen Moltmann, ökofeminismis aga teoloogid Rosemary Radford Ruether, Catherine Keller ja Sallie McFague.
Loomisteoloogia on teine oluline ökoteoloogia avaldumisvorm, mida on arendanud ja populariseerinud endine katoliku preester Matthew Fox. Kristlikule ökoteoloogiale on jätnud jälje ka juudi teoloogid Abraham Joshua Heschel ja Martin Buber, kes on ühtlasi olnud märkimisväärseks inspiratsiooniallikaks juudi ökoteoloogiale. Paavstide entsüklikatest käsitles ökoteoloogia küsimusi Franciscuse "Laudatio Si'" (2015, eesti keeles 2018).
Hinduistliku ökoteoloogia esindaja on Vandana Shiva. Liberaalne islamiteoloog Seyyid Hossein Nasr oli üks esimesi, kes kutsus üles ümber hindama Lääne suhet loodusesse.
Ökoteoloogilisteks võib pidada ka ilukirjandusteoseid, mis tegelevad ökoloogilise ja teoloogilise problemaatika vaatlusega, nagu näiteks Frank Herberti ulmeromaan "Düün".
Eestis on ökoteoloogiaga tegelenud baptistlik teoloog Helle Liht.
Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- Selle artikli põhiosa on tõlgitud ingliskeelse Vikipeedia artikli Ecotheology põhjal (15.01.2012).
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Puhtuse Vennad, "Loomade kaebus inimese vastu džinnide kuninga ees", tõlkija Kalle Kasemaa, Tartu: Ilmamaa, 2026
- Gabe Brown, "Porist mullaks", tlk Kaido Kangur, 2022
- "Armastame loodu(s)t: Eesti Kirikute Nõukogu teema-aasta 2020", Eesti Kirikute Nõukogu, 2020 (artiklikogumik; Digar)
- Hannah Malcolm (koostaja), "Words for a Dying World: Stories of Grief and Courage from the Global Church", SCM Press, 2020
- Emma Frances Bloomfield, "Communication Strategies for Engaging Climate Skeptic: Religion and the Environment", Routledge, 2019
- Llewellyn Vaughan-Lee, "Spiritual Ecology: The Cry of the Earth", The Golden Sufi Center, 2016
- Franciscus, "Ole kiidetud: Püha Isa Franciscuse entsüklika. Hoolest meie ühise kodu eest. Laudato si", tlk Helve Trumann, Gallus, 2015
- "The Green Bible", Harper Bibles, 2008
- Celia Deane-Drummond, "Eco-Theology", Anselm Academic, 2008
- Frank Herbert, "Düün, tlk Urmas Alas, 2002
- Thomas Berry, "The Dream of the Earth", Sierra Club Books, 1988
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]| Tsitaadid Vikitsitaatides: Ökoteoloogia |
- "First Reformed", 2017 (režissöör Paul Schraderi mängufilm)