Ökoloogiline teater

Ökoloogiline teater (inglise keeles ecological theatre, green theatre ‘roheline teater’) kannab teater kui institutsioonina samu väärtusi, kuid mille väljundiks on sõnumi levitamise kõrval eelkõige ökoloogilise jalajälje vähendamine ja sellele tähelepanu pööramine. Esiteks on ökoloogiline teater “roheline” institutsiooni mõistes, kus teatri korralduslik pool ja süsteem toimub keskkonda säästvatel põhimõtetel, ning teiseks on teatri produktsioon keskkonnasõbralikult valmistatud ja/või kõneleb see samal teemal. Ökoloogilises teatris toimub kõik ökoloogilis-kriitilise läätse läbi.

Teater mõjutab keskkonda drastiliselt, kuna seal luuakse teos, kasutades omapäraseid materjale, kütet, valgust, heli jne ning transporditakse inimesi kaugelt kohale, kuid kogu töö oma olemuselt ajutine. Kõige enam mõjutab keskkonda teatrite suuremahulise energia kasutamine ning seisma jäänud või viskamisele minevad lavakostüümid ja -dekoratsioonid.

Teatri Rohelise Raamatu põhitõed

Teatritegijad ja jätkusuutlikkuse ekspert Buro Happold lõid Suurbritannias kolmeosalise Teatri Rohelise Raamatu (inglise keeles Theatre Green Book), kus esiteks seatakse standardid jätkusuutlikuks lavastuste produktsiooniks, teiseks näidatakse, kuidas teatrimajad oleksid füüsiliselt jätkusuutlikud ning kolmandaks, et kõik teatris toimuv – piletimüügist kohvikuni – oleks samuti loodust säästev. Esimesed kaks väljaannet ilmusid 2021. aastal ning kolmas osa 2022. aastal.

Esimene raamat keskkonnasõbralikust lavastuse väljatoomisest:

• Jätkusuutlik teatrilooming saab alguse selle loomingulisest kontseptsioonist. Lavastuse jätkusuutlikkus sõltub paljuski meeskonna koostööst, kus pakutakse välja erinevaid ideid ning seejärel rakendatakse need, et luua rohkem keskkonnasõbralikumad lavastused.

• Samuti on suure olulisusega lavastuses kasutatavate materjalide leidmine ja nendega toimetamine. Soovitatav on juba kasutusel olevaid materjale kasutada, kuid kui see pole võimalik, tuleks neid saada ja hoiustada säästvalt. Lavastusprotsessi lõppedes tuleb jälgida, et kasutatud materjale rakendataks veel.

• Lavastusprotsessi alguses on oluline suunata kogu meeskonna tähelepanu jätkusuutlikkuse aspektile. Oluline on produtsendil arvestada eelarvestamisel ja aja planeerimisel keskkonnasäästlikkuse vajadusi, mis tihti nõuavad rohkem nii aega kui ka ressurssi. Protsessi lõppedes on tähtis hinnata tulemusi ning õppida kordaminekutest ja vigadest.

• Jätkusuutlikumaks tegutsemiseks on oluline jagada tehnilise ülesehituse majandamist teiste lavastuste tehniliste töötajatega. Kui on võimalik, kasutada korduvkasutatavaid seadmeid. Lisaks tuleks vältida palju erinevaid transportimisi – suhelda eri osakondade vahel, et paremini koordineerida.

Teine raamat teatrimaja jätkusuutlikkuse kohta:

• Parandada või täiustada hoone seinad, katus jne, et kaotada vähem energiat.

• Parandada või täiustada hooldusteenuste süsteemi, et kasutada vähem energiat.

• Ammutada energiat taastuvatest allikatest.

• Toetama bioloogilist mitmekesisust ning vähendama jäätmeid.

• Teatrijuhid peaksid alustama teatrihoone uurimisest, et kindlaks teha parandamist vajavad elemendid, koostama jätkusuutlikkuse plaani, keskenduma hooldustööde regulaarsusele ning samuti alustama kapitaliprojektide planeerimist.

Rohepööre Eestis

Eestis pole terviklikku ökoloogilist teatrit, küll aga on sellise suuna võtnud Tallinna Linnateater, kellele väljastati 2017. aastal Euroopa Rohelise Kontori tunnistus. Linnateater on Eestis esimene teater, kes on ette võtnud keskkonnajuhtimissüsteemi juurutamise Rohelise Kontori näol. Lisaks kasutatakse Linnateatris näiteks ka vanade plakatite taaskasutus kinkekottide tegemisel, teatrikostüümide loomist tekstiilijääkidest jne. Tallinna Linnateatri ökoloogilisest jalajäljest moodustus protsentuaalselt suurima osa elekter, teiseks jäätmed ning kolmandaks küte. Palju pole aga teada üldiselt eesti teatrite rohepöörde ulatuse kohta, kuid mitmed riigiteatrid, nagu Vanemuine, Ugala teater, Endla teater, Kuressaare teater, on näiteks välja vahetanud või vahetamas hõõglampidel toimiva valguspargi LED-prožektorite vastu või võtnud kasutusele plastanumates joogivee asemel kraanivee tarbimise. Samuti on mitmed teatrid võtnud kasutusele lavadekoratsioonide ja -kostüümide taaskasutamise.

Keskkonnateemalisi lavastusi on Eestis peamiselt välja toonud projekti- ja/või väiketeatrid. Erandiks saab tuua riigiteatri, nimelt Eesti Draamateatris 2018. aastal esietendunud lavastuse „Metsa forte”, mille teemaks oli metsandus ja lageraie. Keskkonnatemaatika suhtes on korduvalt huvi üles näidanud lavastajad Taago Tubin ja Helen Rekkor, kes on oma lavastusest käsitlenud kliimaärevust, inimese linnastumist ja loodusest võõrandumist, maailmamere plastreostust ning ökoterrorismi. Näiteks on Taago Tubin välja toonud Endla teatris lavastuse “Kopsud” (2016) ja Karlova teatris “Minu haukuv koer” (2019) ning Helen Rekkor on lavastanud VAT teatris “Mister Green” (2017) ja „Tallinnville” (2020), Eesti Noorsooteatris “Elias maa pealt” (2018).

Vaata ka

• Teater
• Ökoloogiline jalajälg