Õed Brontëd

Õed Brontëd olid inglise kirjanikud, kelle loomeperiood oli 1840. ja 1850. aastatel. Nad olid õed: Charlotte (sündinud 21. aprill 1816), Emily (sündinud 30. juulil 1818) ja Anne (sündinud 17. jaanuaril 1820). Nende romaanid tekitasid ilmumise ajal sensatsiooni.

Nad sündisid vaimulik Patrick Brontë perekonnas. Kokku oli peres kuus last: viis õde ja vend. Nad kasvasid üles Haworthis Yorkshire'is. 1824. aastal asusid neli vanemat õde (Maria, Elizabeth, Charlotte ja Emily) õppima Cowan Bridge'i tütarlastekoolis. Järgmisel aastal haigestusid Maria ja Elizabeth ja surid (11- ja 10-aastaselt).

Kolm õde alustasid kirjutamist varakult, 1846. aastal avaldasid nad omal kulul luuleraamatu, kasutades pseudonüüme Currer Bell (Charlotte), Ellis Bell (Emily) ja Acton Bell (Anne) (mehenime all oli tollal raamatuid lihtsam avaldada). Raamat ei pälvinud suurt tähelepanu. Seejärel hakkasid õed kirjutama proosat. Aastal 1846 ilmusid Emily "Vihurimäe" („Wuthering Heights“) ja Anne'i "Agnes Grey". 1847 avaldati Charlotte'i "Jane Eyre", mis tunnistati aasta parimaks raamatuks. Romaanid said bestselleriteks. Anne’i teist ja viimast raamatut, "Wildfelli härrastemaja rentnik" („The Tenant of Wildfell Hall“) saatis kohe edu. See müüdi läbi poolteise kuuga.

Aasta hiljem suri Emily, kel jäi lõpetamata romaan. Anne suri 28. mail 1849 Scarborough's, kuhu Charlotte ta viimases lootuses, et mereõhk ehk aitab, oli kahe päeva eest rongiga ratastoolis viinud.

Romaanidest oli müügi ja tuntuse poolest kõige edukam "Jane Eyre". 1849. aastal ilmus Charlotte'i romaan "Shirley", 1853 "Professor", mis tegelikult oli valmis kirjutatud juba enne "Jane Eyre'i" 1846, kuid kirjastused ei avaldanud seda.

Charlotte suri 38-aastaselt 1855 ilmselt rasedustüsistusse, ta oli jäänud last oodates kopsupõletikku. Vähem kui aasta varem oli ta abiellunud vaimulik Arthur Bell Nicholsiga.